Pildid Darwinist ja mõned Bali omad ka.

http://picasaweb.google.com.au/aardhaart/DaaaaaarwinnnPLUSWaitForItBAAARRRRLi

Millegipärast piltide kommentaare seekord ei laadinud üles. Viimased pildid on Bali :)

Singapur ja Filipiinid

Singapur on ikka imede linn. Suured kaubanduskeskused üksteise kõrval, lõputult inimesi ja autosid, lõpmatul hulgal betooni. Kui hooned hakkavad harvemaks jääma, tähendab see, et oled juba suht Malaisia lähedale jõudnud :)

Proovisin jällegi vähemalt kahtekümmet erinevat toitu, alates Jaapani ja Hiina toidust kuni India ja Malaisia omani. Siin on söömine kultuuri osa, lauale tuuakse üldjuhul 5-20 taldrikut, kust siis toitu jagatakse ja juttu aetakse. Söömaajad kestavad üldjuhul paar tundi. Pole harjunud. Selle tõestuseks tuli kõige ekstreemsema (toidu hulga ja valiku suhtes) söögipäeva tulemusena lõpp-produkt suu kaudu väljutada, sest seedimine ei olnud sellise hulga kulinaarse uudistoodanguga üht meelt.

Filipiinidele lennates oli igatahes kerge kultuurišokk - tsivilisatsioonist tagasi pudi-padi müüvasse ülerahvastatusse räpasesse riiki. No mitte just nii hull, aga eriti positiivset muljet suurlinn Manila esmalt ei jätnud. Nägin siiski ainult lennujaama ümbrust. Sealt lendasin kohe edasi teisele saarele Kalibole, kust edasi bussiga sadamasse ja laevaga lõplikku sihtkohta - Boracay. Magangi nüüd seda kirjutades juba hotellis voodis - homme kella kaheksast hommikul sukelduma :) Põnev!

Singapur

Baliga võrreldes ikka nagu öö ja päev. Suur linn. Kui siiamaani oli suurlinna vasteks Cairns, siis nüüd tuleb see mõttemudel taas ümber seadistada. Hiiglaslik pilvelõhkujate rajoon. Siin veel paar päeva, neljapäeva hommikul taas edasi, seekord Filipiinidele.

Bali ise

Nonii, ingliskeelsest environmentist väljas. Tähelepanekuid Bali kohta:
• Turistid – lennujaamas viisajärjekorras (kuni üheksa päeva viisa – $10AUD) oodates jooksid televiisorist venekeelsed surfamiskooli reklaamid. Sukeldumispaigas tegi instruktor kambale kiilakatele jõmmidele vene keeles briifingut. Inglased igal pool.
• Hotell – täitsa pekkis kui rahul ma enda ja sellega olen. Kolmekümne austraalia dollari eest öö on tegu ikka uskumatult hea ostuga. Suur avar tuba ja vannituba bassein ja rohelus igal pool, isiklik rõdu, kus igal hommikul hommikusöök serveeritakse. Küsisin, et kust nad teavad, mis kell ma hommikust söön – rootslasest omanik vastas et no worries, kui sa toas või rõdul kella 8 ja 11 vahel ringi askeldad, siis nad näevad sind ja toovad hommikusöögi kohale. Täpselt nii juhtuski. Maast laeni aknad vast aitavad (vt. pilte, kui ma nad ükskord üles laen)

Teemast kõrvale kaldudes peab mainima, et kohalik Bali kohvi (balinese coffee siis, nagu nemad seletavad inglise keeli) mekib päris hästi. Tavaliselt ma kohvi ei joo, aga see jook on tõesti hää.

• Kaubandus – tundub, et enamus asju on kombeks tee ääres müüa. Alates puuviljadest ja päikeseprillidest kuni mitmetonniste kivikujudeni. Istuvad aga rahulikult tee ääres. Söök on odav, viiekümne viie tuhande ruupia eest sain kõhu oigamiseni täis (jaga kümne koma viiega, et saada AUD ja siis üheksa koma ühega et saada EEK :)).
• Kohalikud – sõbralikud ja uudishimulikud. Inglise keelt suuremas osas just eriti ei mõista. Eesti ja miinuskraadide jutu peale olen päris mitmed kabuhirmust lõdisema pannud.
• Liiklus – olin tõsises hämmingus, kuidas lennujaamast hotelli ühes tükis jõudsin. Liiklus on siin ikka täitsa ogar. Arvestada tuleb, et igasugused tsiklid + rollerid outnumberivad (ei tule eestikeelne sõna meelde, neid on rohkem noh) autod suhtes kusagil 3:1. See tähendab, et nad trügivad nii vasakult, paremalt, ülevalt ja alt autodest mööda. Suunatuli tundub siin tähistavat pigem mõtet, et ah ma mõtlesin sinnapoole minna, aga siis mõtlesin ringi. Suunatule näitamise, seejärel peeglisse vaatamise ja seejärel roolikeeramise idee naerdaks siin välja. Tõsiselt. Kaherealise tee puhul hõljuvad autod vasakust-paremast (oleneb, kuspool rohkem ruumi on) sõiduraja äärest teise ja mööduvad oma suva järgi. Teemärgistus on suhteliselt vabatahtlik. Minul tuli juba tagaistmel liiklust jälgides külm higi kaela peale, natukese aja pärast otsustasin pigem raamatusse süüvida. Olen siiamaani hämmastuses, kuidas ma ühtegi õnnetust veel näinud ei ole.
• Sukeldumine – siinmail suhteliselt rahvussport. Mina käisin sukeldumas saare idaosas Tulambenis, kus rannast ca 30 meetri kaugusel lebab merepõhjas laevavrakk. Ka suhteliselt uus kogemus, nii vrakk kui rannast sukeldumine. Nähtavus ei olnud eriti hea ja sukeldujaid oli parves, nii et kõige etem sukeldumine just polnud, aga nägime see-eest paljut – suur barrakuuda, suur parv jackfishe, kes tornaado-kujuliselt ringi ujus jne. Sain mingisuguse pruuni eluka käest nõelata safety stopi tehes. Parasjagu tegin edaspidi saltosid, kui järsku ranne tulitama hakkas. Instruktor vaatas pärast armi üle ja ütles et jah, hydroid on. Noogutasin arusaavalt ja pärast otsisin sõnaraamatust sõna järgi. Ei olnud seal, ju oli släng. Igatahes läks paistetus paari tunniga üle.
• Turg – sinna suundun juba tunni aja pärast, nii et sellest hiljem.
• Kohalik õlu ehk Bintang – serveeritakse jube suurtes 820ML pudelites. Jeekim. Mekib täitsa hea, ei tea miks need austraallased seda kirusid.
• Airasia – sakib, sest homme peab lennu jaoks juba kell 4:30 tõusma.

Balis

elus ja terve. Kirjutan eluolust arvutisse ja laen hiljem netti. Homme 04:30 lahkumine hotellist ja lend Singapuri :)

Darwinism

Viimane õhtu Port Douglases käisime Kreeka restoranis söömas. Esmakordselt söödud asjade nimekirja lisandus kalmaar ja mingisugune tume merekarp, mida siinmail musseliks kutsutakse. Too ei olnud eriti meeldiv. Kalamari oli natuke nätsjas, aga täitsa olgu. Õlu mekkis hästi ja töökaaslastega sai kontakte vahetatud ja kõvasti kallistatud.

Järgmine hommik kell üheksa kolmkümmend bussile ja Darwinisse. Lend oli suhteliselt elamusetu, lennuk oli Jetstaril tutikas. Hea tunne oli tasuta lennata – nimelt sai too reis välja teenitud Austraaliasse tuleku eest saadud Qantase boonuspunktidega.
Darwin on jube palav. Lennujaamas võttis vastu 35 kraadi ja lämbe läppev palavus. Olin ettenägelikuna ka lennujaamatransfeerid broneerinud, nii et otse terminalist bussi ja hotelli. Millegipärast paigutati mind kolmesesse tuppa, aga ma ei suuda selles topeltvoodiski laiutada, nii et ruumi on sajaga üle. Täna (neljapäev, 8. oktoober 2009. a. – toim.) käisin ka ühes Darwinile lähedal asuvatest
rahvusparkidest. Kuulsaim on vast Kakadu, aga too on ca 240km Darwinist. Mina käisin Litchfieldi rahvuspargis, mis on kõvasti lähemal. Oi pliin, mis krokodille ma nägin. Port Douglase omadele teevad silmad ette. Hüppavad nimelt teised tagajalgadeni veest välja, et paadist väljaripnevaid lihakäntsakaid näpata. 30 sekundit peale kailt väljumist oli juba kaks kokotrillot paadi ümber – pidavat paadi mootori ära tundma ja kohe tasuta lõunat aimama. Nimelt tunnetavad krokud vees vibratsiooni, mille abil nad selles tumedas ja läbipaismatus vees orienteeruvad. Igatahes olid nad võimsad. Mul on pildid ka.

Edasi reisisime paari kose juurde, kus mõlemas ka ujumas sai käia. Esimeses käisin, teise ajaks olid lühkud just mugavalt ära kuivanud ja ei tahtnud neid enam kasta. Mõnus oli ennast koses ära jahutada, sest isegi niisama kõndides on kümne minuti pärast Brežnevi kulme vaja, et midagi läbi higi näha. Ahjaa, termiidipesasid nägime ka. Jällegi, pildid seletavad rohkem kui ma siin oma sõnadega suudan.
Sõjakas koht see Darwin – linna ümbruses igal pool Teise maailmasõja aegsed lennustripid, suured barakid linna ääres jne.

Paik ise oleks nagu see „real Australia“. Seda muidugi seletaks iga osariigi elanik, et nende state on ikka see ÕIGE ÕIGE Austraalia. Mida iganes. Siin üleval igatahes on punane liiv igal pool, savannilaadne ümbrus jne. Outback? Mina outbackimat outbacki pole igatahes siiamaani näinud. Jääb järgmiseks korraks :)
Aborigeenidest – neid on siin protsentuaalselt ikka kordades rohkem, kui muudes kohtades. Ülemus soovitas enne siiatulekut vältida pimedaid kohti (pidavat seal magama ja kui otsa kõndida, siis vihastavad) ja igasuguseid kõrvaltänavaid. Tema sõnade kinnituseks nägin esimese pooletunnise jalutuskäigu ajal kodutute aborigeenide ja valgete kähmlust ja hiljem kiirtoidurestoranis nähtust toibudes juhtus hoopis kentsakas lugu.

Istun siis rahulikult ja söön oma friikartuleid. Pistan just viimase kusti, kui minu vastu istub maha pikk ja peenike aborigeenlane. Ei paista just kodutu, aga särk on suht määrdunud. Näitab näpuga minu poole. Ütlen, et ei ole raha (inglise keeles). Tema aga ütleb et ei, ma ei tahagi raha, süüa tahan, misjärel on tal tarvis muidugi mu friikartulite karp enda kätte haarata. Kahjuks pidi ta pettuma, aga igaks juhuks tegin sealt kiiresti sääred. Hiljem sealt mööda kõndides istus mees endiselt samal kohal. Elas seda vist raskelt üle :)

Nendel ei pidavat legendi järgi mingit hirmu olema. Mina nimetaks seda pigem jultumuseks ja elementaarse viisakuse puudumiseks, aga see selleks. Maanteeröövid outbackis pidid nimelt järgmised välja nägema: abod viskavad ennast autot nähes terve tee laiuses pikali, ootavad kuni auto seisma jääb ja seejärel hüppavad semud põõsastest välja (soovitus – sõida üle raisast. Ausalt. Selline soovitus ongi.). Teine levinud pettus on auto, millel tee ääres kapott üleval on. Jällegi millegipärast just abode pettus (soovitus – ära jää seisma. Aga kui endal sama jama on ja teistele on sama soovitus antud? :)).

Homme siis Balisse edasi. Annan teada, mis saab. Piltidega ei taha siin hotelli netis jukerdama hakata.

lõpu algus

Vaikselt hakkab kohale jõudma, et reisi lõpp hakkab kätte jõudma. Täna oli viimane tööpäev. Homme ärasaatmisõhtusöök ja viimane pakkimine ja kolmapäeval juba reisi esimene ots ehk Cairns-Darwin. Imelik natuke ka peale kuut kuud tuttavaks ja koduseks saanud linnast lahkuda, aga nii ta läheb!

PS! Austraalia numbril sai krediit otsa, nii et nüüdsest juba tagasi tuttaval Eesti numbril (+3725268295 nendele, kes juba suutsid mu ära unustada ja/või kustutada).

Reis tõotab tulla paljulubav - Filipiinidel üleujutus ja Indoneesias maavärin.

Reisipalavik

Nonii. Läks lahti. Broneerin siin hullumeelse tempoga ööbimisi ja lennujaamatransfeere ja sukeldumisi ja nii edasi.. hakkab koitma et juba üheksa päeva pärast on siit ärasõit. Ufkumafu! Ja juba vähem kui kuu aja pärast olen Eestis. Kusagilt peab vist soojemaid riideid hakkama ostma. Kaks paari teksasid viskasin igatahes juba mõni kuu tagasi annetuskasti koos pusaga. No kopitama hakkavad kapipõhjas muidu. Äkki kellegil on tarvis.

Teemast kõrvale kaldudes, Chelsea kaotas Wiganile 1-3. Mismõttes? Mõtlesin veel selle mängu jaoks kell neli hommikul üles tõusta. Hea, et ennast seda tehes ära ei vihastanud enne tööd.

Muidu tiksub ikka töörütmis edasi. Tegelen maksundusega, viimane aeg eelmise aasta makse tagasi taotlema hakata. Selle aasta oma ja pensionifondist raha tagasinorimisega peab ootama, sest esimese jaoks on vaja final pay slipi ehk viimast palgalehte ja superannuationi jaoks peab viisa kehtivuse lõpetanud olema (minu puhul 22. oktoober).

Kõhus toimus eile taas mingisugune krambindus. Ülemus ütles et ei lähe koju, hakka korralikult sööma, siis usun, et haige oled :D Tõsijutt. Täna hommikul käisingi siis korralikult linnas hommikust söömas. Munaroog benediktiini stiilis kadus taldrikult enne, kui ettekandja jõudis selja keerata. Ju oli ülemuse jutus mingi iva. Ostsin Cairnsist siiski ka korraliku kohvri ja avastasin, et kogu pagas sinna sisse toppides jääb kusagil pool ruumi üle. Et siis andke teada, mida Austraaliast või Aasiast tahate!

Tundub, et olen natuke australiaseerunud ka - käisin Cairnsis olles kinos (suurlinna minnes ju ikka käiakse kinos) ja vaatasin sellist filmi nagu Funny People. Adam Sandler ja Seth Rogan, ilmselgelt ei saa ju olla mitte naljakas? Filmis mängis ka Austraalia oma Eric Bana, kelle üle hakkasid teised nalja tegema - aksent, austraalia jalgpall ehk footy ja nii edasi. Terve kino lõkerdas just nendes stseenides kõige kõvemini naerda, ehkki hollivuudi publik vaevalt Collingwoodi mängijaid pooftadeks sõimamisest erilist elamust saaks. Mina sain. Naljakas :)

Varsti näeme!

mitte eriti easy jet.

M2rkasin juhuslikult, et minu Londonis viibimise p2eval m2ngib Chelsea Meistrite Liigas Madriidi Atleticoga. Kahjuks n6uab easyjet igasuguse muutuse eest 500.-, neljap2eval lendu ei ole ja piletid tulevad vabamyyki alles n2dal enne m2ngu. Et siis kahjuks j22b 2ra seekord. Saab juba Eestis olles vaadata :)

Džunglisurfi video

http://www.youtube.com/watch?v=bSvMlxr_VzI

Septembrikuu ülevaade

Pikem paus nüüd vahele jäänud.

Isa siin oldud seitse päeva sain ka endale neli päeva vabaks. Selle aja jooksul sai käidud rifil, kuhu teel nägime küürselgvaalu (on vist eesti keeles nii? Humpback whales). Uskumatu ikkagi nii lähedalt näha, kuidas selline suur elukas terve kere veest välja hüppab ja siis suure plärtsatusega alla kukub. Et siis sinna kasti saab ka ristikese teha.
Plaan oli ka isale sukeldumine teha, aga kahjuks nurjus see plaan tema suhkruhaiguse tõttu. Oleks ma piisavalt kiiresti jaole saanud, oleks sinna kasti kiiresti „No“ käskinud panna, aga paraku nägi meeskonnaliige selle kohe ära ja nii jäigi temal sukeldumata. Ise tegin tollel päeval kolm sukeldumist, viimane oli vast elu parim. Sadu ja sadu kalu ja keset liivast ala kahekümne meetri kõrgune korallrahn ehk bombie (aborigeeni keelest tulnud sõna), mille ümber ring kestis kusagil 8 minutit. Kellel sügavam huvi on, saab logiraamatut sirvida :).
Käisime ka vihmametsas, kus sai mööda reisiradasid ringi tatsatud, krokodille vaadatud, kohalikku jäätist söödud ja muidu giidiga juttu aetud. Ei oska eriti pikemalt kirjutada, pilte on isal sellest päris palju.
Kolmas suurem üritus oli kuumaõhuõhupalliga lendamine. See selleks, et kella kolmest öösel pidi sõitma hakkama õhkutõusmisplatsi poole, aga päikesetõusu ajal üle mägede päikesetõusu vaadata oli ikka midagi muud. Kuna õhupallindus oli endise farmitöötsentraali Mareeba lähedal, tegime rendiautoga ka pikema reisi kohalikul lauskmaal ehk tablelandsides. Näitasin talle oma endiseid farme, käidud sai Mareeba Coffee Worksis (kohvi andis ikka mulle, kes ma kohvit ei joo, uskumatu energialaengu), Athertonis ja sealsetes kristallkoobastes ja ka Millaa Millaa kose juures. Too oli ka praegusel veevaesel ajal muljetavaldav. Ujuda olevat seal külm olnud, isa sõnul umbes 15-16 kraadi. Eriti friike ei leidunud ka, kes seal ujusid. Suurem osa lihtsalt peesitasid.
Terve päeva lahtise autoga ringisõitmise tulemus oli päikeseprillistunud nägu, mis avaldus veel nädal aega hiljem.
Isa sai siis lennujaama viidud ja lubatud pooleteise kuu pärast juba Eestis näha. Oleme nüüd telefoni teel ühendust pidanud. Täna, neljateistkümnendal lendas ta Hong Kongi poole ära.
Ise olen peale isa äraminekut võimalikult palju tööl üritanud käia, et reisimiseks raha teenida. Ka homme lähen oma vabast päevast tööle, et tunde juurde saada. Jäänud veel alla kolme nädala.

AirAsiast, kellega ma olen kaks lendu (Bali-Singapur ja Kuala Lumpur-London) broneerinud. Tõprakari. Mõlemate lendude aega on nad muutnud :) Õnneks ei keera kumbki reisiplaane lootusetult sassi, aga Kuala Lumpuris koidab hetkel 13-tunnine stopover. Ja kuulduste järgi ei pidavat tegu olema kõige meeldivama lennujaamaga.

Maksudest. Olen vaikselt uurinud, et saaks oma maksutagastuse eeltöö tehtud, et asi väga viimasele minutile ei jääks. Nonii. Läksin siis kohalikku natukene soliidsemasse maksubüroosse, kus mulle neljaminutise ülekuulamise tulemusena selgeks tehti, et maksudest ei saa ma midagi tagasi, kuna ma pole ühes kohas kauem kui kuus kuud elanud. No tore tore, ega ikka nii ei lähe küll. Tuleb vast mingi Cairnsi backpackeri-büroo kaudu tagastus teha. Makse ikkagi kusagil viie tuhande dollari eest makstud ja superannuationit ehk siis nende pensionisammast ka pooleteise tuhande eest.
Superiga on ka hea nali. Eellugu siis selline, et fondi valis meile tööbüroo Grunt ja selleks on suht soliidne industry superfund (nii nimetatakse suuremaid ja änksamaid) Sunsuper. Helistasin siis Sunsuperisse, et oma liikmenumbrit teada saada. Nende andmebaasis mind polnud. Helistasin siis Grunti, kust paluti nende peakontorisse meilida. Tehtud. Paarikümne minuti pärast tuli vastus, et jah, paraku me maksame ainult kord aastas fondi sisse, et haldusrahadelt kokku hoida ja just sinule jah sinule, kliendile, raha kinni hoida. No tere tali, aprillis lõpetasin nende heaks töötamise ja septembri keskpaigaks pole seda veel ära makstud fondi. Tüüpiline Austraalia asjaajamine.
Tööl on väga kiire, hotell on praktiliselt täis, täna pidime broneeringu teise hotelli üle kandma. Suured muudatused ka ´- suur ülemus siirdub viietärnihotelli general manageriks ja nii jääb meie neljatärnihotelli mäne koht vabaks. See tähendab ajutiselt aga seda, et üks ülemus on puudu. Seega on oma ülemusel vaja teha kahe inimese töö. Nagu meil oleks personali üleküllus. Teem. Tulemas ka kohalik koolivaheaeg, seega septembri viimased paar nädalat tõotavad selle aasta kõige kiiremad tulla. Rõõm. Peale seda kuulubki lõõgastus ära.

Vabad päevad kuluvad peaasjalikult magamisele. Kuna auto on nüüd maha müüdud ja Port Douglas on ju niiiiiii suuuuuuur, siis peale aeg-ajalt sõpradega väljas käimise, heliraamatuid kuulates ringitatsamise ja poekülastuste ei ole eriti väljas käidud. Isal kaasas olnud kaks eestikeelses krimkat on igatahes läbi.

Kokkuvõttes võib öelda, et isa külaskäigu tulemusena on koduigatsus hoopis uuele tasemele viidud.
Viimasest paarist päevast ka. Töö-töö-töö kuus päeva järjest. Hotell on puupüsti rahvast täis, kohalik koolivaheaeg. Mõned kuupäevad on üle broneeritud, mistõttu on vaja osad broneeringud kahe toa vahele ära jaotada ja paluda külalistel tuba vahetada. On neid, kes mõistavad ja neid, kes räuskavad.
Täna (teisipäev – toim.) hommikul rentisin oma vabadeks päevadeks auto. Käisin Cairnsis ja ostsin reisiks suure kohvri. Isale seletuseks, et kõigil peale ühe lennureisi on 15-20kg pagasilimiit nagunii olemas, nii et pakin selle vast ikkagi täis. Filipiinide reisiks jätan lihtsalt Singapuri. Teel rendifirmasse suutsin suure varba VÄGA korralikult ära lüüa, firma postkasti võtme ära kaotada ja üles leida ja ennast korralikult läbi higistada. Nii et algus polnud eriti hea. Cairnsi sisse sõites oli suurlinna tunne kohe. Kohver sai suht kiiresti leitud ja peale hommikusööki mäkis (meie linnas ei ole sellist noh) sai preemiaks kinos käidud. Lisaks leidsin sellisest toredast kaubanduskeskusest nagu DFO (direct factory outlet ehk siis tehasemüük, põgusalt hindu võrreldes sai kiiresti selgeks, et mujalt pole üldse mõtet riideid osta) uhiuued American Eagle’i teksad 9 dollari ja t-särgi 8 dollari eest. Ehk siis täiskomplekt 150 krooni eest. Mõtlen mis ma mõtlen, siis Eestis selle raha eest võib pükstest und näha? Cartinist sain kunagi 299.- eest natukene kantavad ja oli hea meel, aga see oli hulk aega tagasi.
Tagasiteel juhtusin sõitma oma endise ratsu, Magna sabas. Mitte samasuguse, vaid päris sama, noh. Roolis oli igatahes miskine kahtlane isik, kuna too elas tee peal ainult piduripedaalil, niiet poolel teel möödus tast vihane Hyundaide (siinne põhiline rendiautode mark, ei tunne isiklikult kedagi, kes antud marki omaks) kolonn, sealhulgas ka mina oma metslooma Elantraga. Kerge nostalgia ikkagi tuli. Mõlgid olid alles :D
Homme on kavas koos töökaaslasega mööda trosse pidi läbi džungli kõlkuda Cape Tribulationis – www.junglesurfing.com.au. Põnev-põnev :)

See ka siis nüüd tehtud. Päris põnev oli nööri otsas kõlkuda :) Kõik said omale nimelised kiivrid, nii et paariks tunniks olid tervel 12-liikmelisel grupil päris vägevad nimed – Wonder Woman, Batman, The Joker, Lara Croft, Bambi, Darth Vader, Borat jms.

Pildid üleval aadressil http://picasaweb.google.com.au/aardhaart/JungleSurfing#

Päikest!

rahu, ainult rahu

Et siis. Mul on tegelikult koduarvutis t2itsa olemas mingisugune algeline blogipost. Vaja ta lihtsalt kuhugi internetiyhendusega alasse transportida. Kannatust!

Äkshn.

Nii, isa on nüüd paar päeva siin olnud. Vahepeal oleme käinud ära rifil ja täna ka vihmametsas. Hea, et isa viitsib igal pool pilte klõpsutada, jääb mulle üle siia vähem kirjutada. Saab ta teile varsti seda ise näidata :)

Käisin isal järel rendiautoga, milleks oli lahtine Holden Astra. Tagasitulekuga oli igatahes katus all sõidust ühel pool nägu päevitus. Ülemus andis meile upgrade'i kahetoalisesse laguunivaatega aparmenti, tasuta filmid ja interneti.

Teel välja rifile nägime ka humpback whale'i ehk küürselgvaalasid (?), kes veest välja hüppasid ja mänglevalt paadi ümber ringi ujusid. Isa kahjuks sukelduda ei saanud, kuna diabeetikuna praagiti ta välja. Ei jõudnud talle piisavalt kiiresti öelda, et ta sinna kasti ka ristikese paneks. Endal oli üks elu parimaid sukeldumisi, päeva kolmas sait oli ikka täielik ponks. Aga kõigest pikemalt hiljem.

Sick day.

esimene haiguspäev üle nelja kuu. Hommikul oli väga kahtlane olla. Sellele ei aidanud kaasa majanaaber, kes kell 11 (no kõige magusam uneaeg eksju minu ööelulaadi arvestades) lehepuhuriga tööle hakkas. Ei tee too riistapuu kõige meeldivamat häält. Igatahes, oli siis väga kahtlane olla. Pead eriti liigutada ei tahtnud, peavalu tuli justkui oimukohtadest ja silmade tagant. Kummarduda ei saanud. Selge, siinused. Edasine sündmuste ahel ei olnud minu poolt just kõige läbimõeldum, aga peavalu oli ka suht tugev:

* esimene päeva söök/jook oli purk Fantat. See tuli üles ca 10 minuti pärast.

* teiseks proovisin krõbuskeid piimaga. Need püsisid veel vähem aega sees (piima juua kõhuhädade korral on muidugi kõige targem)

Helistasin siis tööle ja ütlesin et kuulge, teate, mul on ikka väga imelik olla, ma tulen tööle aga kas ma püsti seisan, seda ei oska öelda.

* kolmandaks proovisin rohelist teed ja õuna. Roheline tee oleks võib-olla isegi sisse jäänud, aga õuna tagantsundimisel tulid needki üles.

* bussiga tööle sõites tahtis minestuseonu peale tulla :)

Jõudsin tööle, ütlesin tere ja head aega ja tulin koju tagasi. Ja jäin magama. Nii kena paaritunnine uinak hiljem on juba natukene rohkem inimese moodi tunne olla. Peavalu ikka püsiv, eriti kui head kas raputada või allapoole kummardada. Pole iga väga kaua aega sellist haigust olnud, mis niimoodi siruli võtaks. Loodame, et tegu oli viirusega, igatahes proovin homnepäev jälle ilusti tööl olla. Eks vaatab, mis sellest naljast saab.

situation update

Nonii. Auto on nüüd müüdud. Rahanuts vedeleb voodi kõrval. 10 minutiga oli kõik üleliigne autost eemaldatud ja võtmed üle antud. Ostjaks praeguste majakaaslaste sõber, rastapatsidega prantslane Armando. Imelik oli vaadata, kuidas viimased 10 kuud seltsiks olnud ratsu ära sõidab. Lõppude lõpuks tuleb siiski veenda, et tegu on metallikolakaga.

Sellega on jälle nimekirjast üks ots kokku tõmmatud ja üks kohustus vähem. Asjad on õnneks suhteliselt hästi laabunud ja saabki hakata keskenduda tagasitulekule ja Aasiast läbipõikamisele.

Hästi.

Täna sadas üle mitme nädala vihma. Tunniga tuli ikka korralik sahmakas maha. Turistid jooksid kahte lehte ja ahmisid ja ohkisid et mis puhkus see selline on. Ära hellitatud siin kõik :)

PS! Hommikul 7ks tööle minna 3-tunnise une pealt ei ole hea. See on see, kui üle mitme nädala on harjumus 3st või 4st hommikul magama minna ja siis järsku hommikusele vahetusele üle on vaja minna. Vähemalt toitsid prantslased täna mul kõhu korralikult täis ja uni peaks hea tulema. Homme 11-tunnine vahetus (kuidas ma tööle peaks saama?? Homme peab ratta organiseerima taas).

no worries

Täna linnast postkontorist arvet maksmast (mitu t-tähega lõppevat sõna saab ritta panna?) tulles lõi ennast muigama panev mõte pähe - täitsa sürr on elada, kui päeva kõige suurem mure on, et koonusesse pandi liiga suur jäätis ja too tahab särgi peale tilkuda. Ise istud samal ajal rõdul ja kirud liiga kuuma päikest. Ja õlu on ka liiga külm. Sihukesed mured.

Vot selline see elu siin troopikas ongi. Vähemalt vabadel päevadel. Eilsel vabal päeval sai jälle rifil käidud, siinse kõige suurema firma Quicksilveri laeval. Pardal oli too päev vist kusagil 250 inimest ja viidi meid rifil ulpivalt pontoonile, kust siis vastavalt tahtmisele sai sukelduda, snorgeldada, poolallveelaevaga reisida (semi-sub noh), tuukrikiivriga mööda veealust koridori kõndida, läbi veealuse observatooriumi kalu imetleda, vastavalt rahakotile ka paarikümneminutisel helikopterireisil käia jne jne. Kas ma juba mainisin, et seal võib ka niisama ujuda? Noh, kui tahad.

Homme muidugi tagasitulek reaalsusese ehk hommikune vahetus, aga need vabad päevad on siin ikka võimsad :)

Panen vaikselt ka isa siiatulekuks graafikut paika. Autost tahaks selleks hetkeks lahti olla. Mõte on elamisest lahti saada - praegused prantslastest majakaaslased on nõus seda enda õlule võtma, järgmine mõte on koos isaga hotellituba jagada nädal aega ja siis viimane mõte on sõprade diivanitel konutada kuni äramineku aeg kätte jõuab. Ega sinna polegi palju aega jäänud, juba 7. oktoobril saab Austraalia pind jalgadelt pühitud.

Ahjaa. Autost. Jagelesin mina siis Cairnsis perekonna filipiinodega kaks tundi viiesaja dollarilise nägemuse erinevuse tõttu. Saime lõpuks kokkuleppele, et võtavad nemad auto ära. Pakkusin mina isegi, et sõidan auto esmaspäeval (kohtusime meie pühapäeval, s.t. paberimajandust ei saanud korda ajada) Tullysse, saan sealt neilt nutsu pappi ja sõidan bussiga Porti tagasi. Käpp? Käpp. Jõudsin vaevalt autoga tagasi Porti (tund Cairnsist põhja poole), kui telefoni laekus sõnum sisuga - sorri, leidsime tee kõrvalt odavama auto (siin on kombeks auto päevaks tee äärde jätta, esiklaasil suur silt For Sale). No #¤)"(¤"#, ma täitsin juba vajalikud vormid isegi ära (Ei saa mainimata jätta, et käisin neid mööda linna taga ajamas, jällegi pühapäeva tõttu, lõpuks printisin kohvikus internetist). Aga õhtul helistas üks teine inimene, kellele olin autot pakkunud ja seletas, kuidas tema seda ikkagi vägagi tahaks.

Vot. No worries. Saab mis saab.

heeeeeeeeeere's Kristjan!

Nädalane 323-kroonine internet aegub kohe, nii et viimane aeg ka blogi täiendada. Mis siis vahepeal uut?

Eelmises postis unustasin mainida, et vahepeal sõidutati mind ka helikopteriga :) Tegu oli siis Vertical Adventuresi nimelise firmaga, mis mind helikopteriga mägedesse viis (ca 15 minutine reis, kenad kosed ja vihmamets tee peal) ja ca kolmetunnise rännakuga mööda vana kullavedamisrada tagasi alla. Tänaseks ajalootunniks kõlbabki vast see:

19. sajandil mingil hetkel leiti siinsetest mägedest kulda. Probleemiks oli see, et va raske metall oli mägedest vaja kuidagist pidi alla saada. Raiutigi siis läbi vihmametsa seesamune rada (Bump Track nimeks), kust seda siis hobusekaarikutega ja peale seda esimeste autodega (mida järsematest nõlvadest ikkagi hobustega üles veeti) alla mere äärde tariti. Sealt tuligi mu praeguse kodulinna Port Douglase esimene rikkus. Kui aga Kurandast Cairnsi raudtee raiati, siis hakkas linn jälle kiratsema. Kuni siis 70-80ndatel ennast jälle turismilinnana avastas (siinkohal kummardus Sheratonile, kelle Mirage Resort on linna suurim ja ka üks uhkemaid).

Ahjaa, ja linna rand, Four Mile Beach, sai nime selle järgi, et ta asub nelja miili kaugusel Bump Trackist. Mitte sellest, et ta oleks neli miili pikk. Pikk on ta sunnik küll, ühest otsast teise pole veel jaksanud kõndida.

Nii. Igatahes. Helikopter ja jalgsimatk. Et siis selle unustasin ära ennist.

Olen ka kahel sukeldumisreisil käinud, nii et jälle mõned kenad haikalad, stingrayd ja kilpkonnad nähtud. Vaikselt hakkab riff juba ära tüütama - andke andeks, ma tean küll et see on tegelikult üks maailmaimedest :) Uurisin ka vaikselt, et kas saaks oma järgmist sukelduja-astet siin teha, aga maksma läheks too kusagil $500. Mõte mõlgub vaikselt, et teeks tolle Filipiinidel ära, kui sinna jõuab. Saaks uues kohal sukeldumise kogemuse ja kursuse ühendada. Ja lisaks pole $500 dollarit ka kusagilt võtta!

Auto ja majaga läheb nii ja naa. Majasse on majakaaslase asemele keegi leitud, aga nüüd peab enda asemele samuti kellegi otsima. Õnneks tundub, et ilma bondita üürimine, mis mulle ühe suurima plussina tundus, seda ka teistele ja huvilisi jätkub. Madal hooaeg on aga varsti algamas ja selle tõttu proovingi elamisest suht kiiresti lahti saada. Et siis isa külla tulles äkki kolin nädalaks hotelli ja peale seda nuruks kusagile sõprade juurde või hostelisse ennast mõneks nädalaks. Oleks vähemalt maja kaelast ära.

Autol on ka paar huvilist, sh üks töökaaslane ja üks teine backpacker. Loodame, et õnnestub ka sellest lahti saada.

Rifiheietus

no tere ummikust!

Vahepealse aja on taas sisustanud töö, magamine ja..sukeldumine! Sain siis jälle jalad (ja ka muud kehaosad) märjaks ja vaevatasuks kolm sukeldumist jälle vöö all. Kohtasime seekord mitut kilpkonna, rayd (no see kes on lapik ja magab liivakihi all ja sabas on see terav nõel mis Steve Irwini ära tappis). Tegin igaks juhuks tema ümber natukene suurema ringi. Päev oli väääääääääga mõnus vaheldus, kuigi reis ise oli suht ekstreemne: tuult oli kusagil 30 sõlme ja laine käis üle meie paadikese. Nii kui vee alla sain, see aga eriti ei häirinud :) Kuna ma reisi eest midagi ei maksnud, ei hakanud ma piltide kohta midagi küsimagi (see vajab vist veidi selgitamist - igal snorgeldamis- ja sukeldumislaeval on pardal ka professionaale fotograaf, kelle ülesandeks on veealuseid ja veepinnal hulpivaid inimesi pildistada ja siis ca 60 dollari eest nendega DVDsid parseldada - suht rip-off, sest 98% piltidest ei ole sina ja no mingite suvakate piltidega DVDsid ka ju ei ostaks?), aga nad andsid mulle selle tasuta :)

Siin siis umbes ainuke pilt minust:

http://picasaweb.google.com/aardhaart/Sukeldumine#5363815847836034210

Kartsin natuke, et olen paari kuuga juba asjad kõik ära unustanud, aga kui välja arvata see, et teise sukeldumise alguses omal õhukraani unustasin lahti keerata (enne vee alla minemist märkasin, kui regulaatorist enam õhku ei tulnud), läks kõik hästi. Esimene suurem kokkupuude hoovusega ka. Kui mõlema lestaga tööd ei teinud, siis hõljusid lihtsalt vaikselt tahapoole - sürreaalne kogemus.

Tööl on nüüd ees 6 päeva järjest ilma vaba päevata - kuna vahepeal palgatud inglanna Dawn otsustas peale ca kuud aega quitida ja edasi reisida (nagu ülemus ütles, did a tricky on us), vaatamata kuue kuu siin olemise lubadusele, siis tuleb vahepeal vist ka ületunde rabada. No worries, elame üle. Jube kiire on küll, ei jõua omi asjugi teha ja siis kuhjuvad teiste asjad ka veel sinu vahetusse üle ja.. no kokkuvõtteks see, et tulebki ületunde teha. Ükspäev viskasin 1,5h tasuta tööd ja teine päev jälle 45min, et natukenegi järje peale saaks.

Mured on ka - kuna praegune majakaaslane läheb 16. augustil ära. Minek tal Inglismaale samamoodi working holidayd tegema - ma ei saa nüüd päris täpselt aru, mis teda sinna tõmbab: Austraalia puhul on nagu see, et kauge ja eksootiline ja SOE, aga Inglismaa puhul on küll ainult üks nendest argumentidest paika pidev (ja mitte soe ega eksootiline). Kõik see tähendab aga mulle, et mul on vaja leida uus majakaaslane. Eile käisingi kuulutusi üles panemas. Minu arust suhteliselt sweet deal - $135/nädal, korralik kahe magamistoaga townhouse, telekad, täisköök, värgid, kompleksis bassein+tenniseväljak jms. No aga igatahes on selleks ajaks vaja uus üüriline leida, sest lease on pikaks ajaks. Endal tekkis vahepeal plaan, et koliks ise ka siit alates 1. septembrist välja, elaks isaga nädal aega oma hotellis (hea lähedal tööl käia :) ja siis kräššiks kusagil hostelis või kellegi pool viimased kolm nädalat või nii. Eks näis, mis sellest saab.

Teine mure on auto - sellest on samuti vaja lahti saada. Kuulutus on üleval nii üle-austraalialises portaalis, kohalikus Cairnsi lehes, kohalikus Port Douglase lehes ja kohalikel stendidel. Tõsist huvilist veel pole olnud. Loodame parimat.

KÕIK KES BLOGI LOETE: ostke auto ära. Hea auto on. Ausalt :) Ei tee tünga. Räägime hinnast!

Ahjaa, elu on üllatusi ka ikka täis. Nädalapäevad tagasi veetis hotellis paar ööd Läti suursaadik Prantsusmaal :) Vot sulle.

Pihkurid jälle reas!

Novot. Kolm vaba päeva möödusid nagu tuul 4 mile beachil :) Andke andeks, et panoraam on lohakalt kokku klopsitud, aga ei viitsinud pildi valgussätetega ringi sahmida.

Seagripp: ametlikult nüüdsest südamelähedane asi. Kolm inimest on tööl sellega diagnoositud ja ka haiguslehel. Üks nüüd küll juba tagasi. Paneb ehk natuke rohkem igasugustele külmetustele (siin on ikkagi talv ja õhtuti alla 20 kraadi) mõtlema, aga mask peas veel ringi ei jookse.

Endal oli ka kurk natuke kähe eile, aga see oli pigem terve eelmine päev konditsioneeriga ringi vuramisest kui millestki muust. Mõned kurgukommid hiljem oli juba märgatavalt elusam tunne.

Kuna olen Kareli raamatupidaja, siis eile käisin üle tee netikohvikus raha Eestisse kandmas. Miks? Aga sellepärast, et kodu nett ei luba Commonwealthi netipanka. Probleem on ISPs ja konkreetsemalt tema nimeserverites. Kuna minul ruuterile ligipääs puudub ja ei viitsi omanikku ISPd vahetama ka minna keelitama, siis kannatan hambad ristis ära ja tegelen netipangandusega kas tööl või üle tee. Suurema osa asju saab ka läbi mobiili õnneks aetud - uskumatu.

Tagasi netikohviku juurde. Nii. See on iseenesest suht kahtlane koht, kus õhtuti tavaliselt kõik neti arvutit korealaste poolt okupeeritud on, kes seal jumal-teab-mida teevad. Õnneks oli minu sinna jõudes üks vaba. Sain siis mina maha istutud, kui astub sisse üks paarike. Mingi radar peab meil va eestlastel külges olema, sest mingil põhjusel hakkasid nad mulle kohe silma. Igatahes kommenteeris noormees oma tüdrukule arvutitest mööda kõndides: pihkurid jälle reas siin :D. Hakkasin lihtsalt naerma ja ütlesin vastu, et ega ikka ei ole küll. Ehmatus oli näol märgatav. Jäi vaid üle nentida, et eesti keeles ei tohi ikka kusagil julget rääkida. Tegu oli siis paariga, kes töötavad paarikümne minuti kaugusel Thala Beach Lodge'is - väga uhke viietärni-resort Cairnsi ja Port Douglase vahel. Vahetasime numbreid ja läksime sõbralikult lahku.

Kuulu järgi pidi siinses restoranis Zinc ka eestlanna töötama - vähemalt üks hotelli külaline nii väitis. Ei ole veel ise uurimas käinud.

Skyrail ja Kuranda - käisin mina siis ka kolmandal suuremal vaatamisväärsusel ära. Tegu siis vihmametsa latvate kohal hõljuva köisraudteega ja rongisõiduga ja keset vihmametsa asuva külaga, kus saab nii liblikaid, koaalasid, kängurusid, wallabysid, linde ja muid pudulojuseid vaadata. Ja rõõnok on ka. Erilist muljet ei jätnud, aga eks peale taevast alla hüppamist ja benjihüpet ei tundugi paljud asjad eriti põnevad :)

Täna jalutasin mööda Four Mile Beachi kodust tööni ja tagasi. Jube pikk rannariba on ikka. Ca pool tundi kõndisin. Lisasin sellest ja Skyrailist ka pildid Picasasse:

http://picasaweb.google.com.au/aardhaart

Kirjutage-joonistage muidu, ootan küsimusi :)

Broneerisin ka oma lennud ära. Marsruut järgnev: Cairns-Darwin-Bali-Singapur-(Filipiinid?)-Kuala Lumpur-London-Tallinn. Filipiinid veel küsimärgiga, vaatab kuidas aeg ja raha näitab.

Heietus vahepealsest

Ega vahepeal ei olegi midagi väga huvitavat toimunud. Lisasin automüügikuulutuse kohalikku lehte, kust on ka paar kõnet tulnud. Tekitasin auto pamprisse ka uue mõlgi, kui maja ees olevast katusealusest parkimiskohalt välja tagurdades pampri teise nurga ka ära rihtisin. Muidugi on see ju loodud lööki endale võtma ja nii on plastmassis kena rusikasuurune lohk. Juhtus see muidugi, kui olin autot potentsiaalsele ostjale näitama minemas. Iroonia :)

Mõned päevad tagasi käisin ära ka siinsel kolmandal suuremal atraktsioonil - Skyrailil (www.skyrail.com.au). Tegu siis vihmametsa latvade kohal kaablitel kõlkuvate gondlitega, mis inimesi mööda mäekülge edasi-tagasi sõidutavad. Vot. Tagasi tulin rongiga, mille akendest samamoodi ilusad vaated avanesid. Skyraili terminal on Cairnsi lähedal, sihtkohaks on küla nimega Kuranda. Rong siis tagasi Kurandast Cairnsi. Kirjeldada on seda eesti keeles väga imelik, sest töö juures räägin sedasama juttu päevas vähemalt paar korda, aga teises keeles :) Igatahes oli peale lennukist alla hüppamist ja benjihüpet tegu oluliselt vähem adrenaliini tekitava elamusega. Kõrghetkeks võib vast lugeda Kuranda loomaaeda, kus sain ka kohustusliku pildi koaalaga tehtud. Kuigi välja näeb ta suht hirmuäratav. Pilt siis siia:



Novot. Lisan ka muud pildid Skyrailist ja rongisõidust, kui lõpuks viitsin kaamera autost ära tuua :)

Benji - tehtud!

Siia siis link ka hüpetest :) Tegin neid kokku kolm - tavaline swan dive, tagurpidi hüpe ja siis roof jump. Viimane oli ikka väga äge. Jooksed nii kiiresti kui saad, järsku kaob maapind alt ära.

Enne hüpet kutid ütlevad et nii, loen nüüd siis viiest alla ja siis lähed. Loevad nad viiest üheni kusagil kahe sekundi jooksul, et sa ei saaks viimasel hetkel ümber mõelda :D

Enjoy!

14 days later

Nojah. Vahepeal ei ole lihtsalt midagi eriti tarka juhtunud, sellepärast pole siia ka suurt kirjutanud. Elu on sisustanud töö, magamine ja söömine :) Temperatuur on siin ikka ja alati talvine keskmine ehk keskmised ja kõrgemad 20ndad. Teisipäevaks on plaanis minna ka nööri otsa kõlkuma ja läbi džungli kihutama (www.ajhackett.com.au), et natuke taas puhata. Tööl paistab tulevat erakordselt kiire nädal. Keskmine täituvus on hotellis praegu 90%. Kuna hotellis on kokku 140 tuba ja toas on keskmiselt 2-4 inimest (üks inimene toas on erakordne nähtus), siis tähendab see kusagil 300 inimest. Üksi receptionis kõlkuda on päris pingeline ja samas väljakutset pakkuv. Siiamaani olen hakkama saanud ja suuremaid prohmakaid pole olnud.

Paar päeva tagasi kõndis remondimees küll kogemata tuppa, kus külaline parasjagu sedasama täiskasvanute asja harrastas, aga kellel siis selliseid asju ei juhtuks :)

Link Kristjani langevarjuhüppe videole

selle leiab siis siit: http://www.youtube.com/watch?v=MRP6hbAJl0c

Vabandagem viivituse pärast

Vahepeal on jälle nädalake-paar möödunud. Kõige huvitavam asi juhtus minuga ilmselt eile hommikul kusagil kella 9 paiku, kui mind 14,000 jala kõrguselt täitsa korralikust lennukist alla lükati. 60 sekundit vabalangemist on selline adrenaliinitulv, mida ei saa absoluutselt mitte millegagi võrrelda ega võrdsustada. Seda lihtsalt peab ise kogema. Esimest korda vee all hingamine, esimest korda jalgrattaga sõitmine – midagi sellist. Ainult et põsed lapendavad tuules mitukümmend korda hullemini :) Seda, kui tobe ma kukkudes välja näen, saab imetleda DVDlt, millega mu näoilmed kahjuks igaveseks jäädvustati.

Hüppamas käisime sellises kohas nagu Mission Beach, mis on valitud Austraalia kauneimaks langevarjuhüpete kohaks. Põhjust pole raske otsida – ilus helesinine ookean, kümmekond suuremat ja väiksemat liivarannaga saart, mitmekilomeetrine rannariba maandumiseks, taustaks rohelised mäed. Juba vaate pärast tasub sinna lennureis teha, rääkimata siis kukkumisest :D
Sõit sinna on Port Douglasest ca 3 tundi. Sõitsime sinna eelmisel öösel, sest hüpe oli suhteliselt vara ja ülemuse (kelle video nägi veel tobedam välja) tüdruk ei saanud enne kümmet lahti. Teel vältisin taas kord känguruid, väikseid merisea taolisi olevusi ja muid pudulojuseid, keda siin öösiti teedel rohkem kui autosid leiab. Ka poliisi otsustas mind kolme päeva jooksul teist korda puhuma panna. Lõpuks ei tahtnud ta aga mind ära lasta, vaid edasi rääkida, kuidas George Bush Sr oma 80. sünnipäeval ka langevarjuhüppe kasti risti sai teha.
Saavutuseks võib ka vast lugeda, et valmistasin oma ahjus elu teise pastaroa :) Ka kanašnitsli küpsetamine ei osutunud probleemiks. Ilmselt on mõjutuseks siin väga populaarne telesaade Master Chef Australia (riäliti-šou, kus tavalisi inimesi profikokkadeks treenitakse).

Aga muidu oli teemaks töö-töö-töö, 9 päeva järjest. Homme tööl ja siis jälle kaks päeva vaba. Teisel päeval tahaks ära teha ka Low Islesi kruiisi, kus katamaraaniga siserifi liivasaartele snorgeldama sõidetakse. Vot :)

Auto on samuti aktiivselt müügis. Pakkumisi oluliselt tulnud ei ole, töö juures baarmen on siiamaani tõsisem pakkuja. Majakaaslane sai oma autost lahti, langetades hinda 11,000 pealt 9,000 peale. Sellist kärbet kahjuks ette ei näe. Tema auto oli 2004 aasta Pulsar, millel oli ca 100,000 vähem kilomeetrit, aga see selleks. Meie omal on valuveljed!

Ahjaa, mainin ka asja, mida ma 21. sajandil võimalikuks ei oleks pidanud. Teemaks sideteenuse pakkuja Vodafone, kellel Port Douglases on tõsine häda - nimelt ei saa nende kliendid välja helistada ega kõnesid vastu võtta. Probleem selles, et kõne vastates on liinil suvaline inimene, ise telefoniraamatust kontaktile helistades vastab samuti suvaline inimene (mõlemal juhul ei kuule teine sind) ja keset kõnet hakkab telefon helisema ja liinile tuleb ka kolmas inimene – nastojaishii konverentskõne. Täiesti uskumatu, et selline asi veel juhtuda saab. Järjekordne strike Vodafone’ile, kellega siin kõvasti pettuma on pidanud.
Suhtleme :)

Nädal möödas

Nonii. Vabandan, et pole natukene aega blogi täiendanud, aga selle seletuseks järgnev sündmuste ahel:

Kuna peale Kareli ja Kätlini ära saatmist (vabandan, et üllatuse Kareli vanematele ära rikkusin oma blogi täiendamisega :) tahtsin järgmise päeva Cairnsis produktiivselt veeta, broneerisin aja Mitsubishi teeninduses, et lõpuks auto küljepeegel ära vahetada. Kuna jõudsin sinna varajase lennu aja tõttu kusagil poolteist tundi enne avamist, jõudsin autos PSP peale sellise filmi nagu Jumper ära vaadata. Täitsa talutav ajaviide.

Kuna auto veetis aega teeninduses, käisin vahepeal firma tasuta bussiga linnas ringi jalutamas. Ilm oli suhteliselt õnnetu, seega sõin Subways hommikust ja veetsin kaubanduskeskuses aega. Loomulikult ei õnnestunud PSP mänge ostmata jääda.

Peale peegli vahetust pidin autole ka müügiks vajaliku Roadworthy Certificate'i tegema. Tegu siis põhimõtteliselt tehnoülevaatusega, aga Queenslandis on see vajalik ainult müügiks. Kehtib kolm kuud ja maksab 60-70 dollarit. Sealt aga auto läbi ei läinud, ülla-ülla. Nimelt oli summuti püti ja pütist eestpoolt rooste poolt läbi söövitatud ja nõudis vahetamist. Vot siis. Veel üks 350-dollariline laks.

Kõige selle pluss üüri maksmise tulemusena olid mul näpud nii põhjas, et neti jaoks põhimõtteliselt raha ei olnud :)

Kareli ära saatmise õhtul selgus telefonikõne tagajärel ka tõsiasi, et mu isa tuleb septembri alguses siia reisile :) Saabumine 1. septembril ja lahkumine Melbourne'ist 15. hommikul. Sünnipäevaks broneerisin ta nädalaks meie hotelli ja üritan temaga nädalakese põhja-Queenslandis ringi sõita ja reisidel käia.

Lõpuks sain siiski roadworthy kätte ja auto on nüüd ametlikult müügis, nii internetis kui ka kuulutusseinadel.

Ülejäänud nädala on sisustanud peaasjalikult töö.

Eelmise laupäeva õhtul sai ka ülemustega jalgpalli käia vaatamas. Kuivõrd siin linnas eriti lähedasi sõpru pole, siis vähemalt ülemus on jalkafänn :) Igatahes oli väga huvitav õhtu, keset ööd tagasi taarudes sai ka kohustuslik kebab söödud.

Hetkel käimas projekti 9-päeva-järjest kolmas faas. Edasi siit on ainult õhtused vahetused, mis mulle ka rohkem meeldivad.

15. juuniks broneeris ülemus ka nelja kilomeetri kõrguselt taevast alla kukutamise. Jaiks. Ootan juba huviga, kes kelle enne lennukist alla lükkab.

Kurb lahkuminek :)

Täna õhtul Karelit ja Kätlinit ära saatma Cairnsi. Homme varahommikul on nende lend Coolangattasse, kust nad paari päeva pärast läbi Aasia tagasi Eestisse rändavad. Tuult tiibadesse :)

Viimast päeva siis veel Karel ja Kristjan koos Down Under, siis peab jälle blogile uue nime mõtlema.

PS! Täna jälle viimast päeva internet. Kohe vist jälle juurde ei osta.

Hilinenud blogikanne

Kuna ma vähemalt kolm õhtut nuputasin, kuidas blogikannet tööarvutist siia saada (USB unustasin maha koguaeg, telefoni juhtme samamoodi, file sharingu saidid olid stellal blockitud koguaeg, gmaili ei saa jne jne. Lõpuks tuli meelde, et töömeilile saab ju ka seda attachida - daa), siis nüüd ta lõpuks siia üles saabki. Vahepeal eriti midagi hämmastavat juhtunud ei ole. Rutiiniks on saanud peale tööd koju jõudes (ca 23:10) söögi valmistamine, teleka ja sarjade vaatamine ja magamaminek kusagil kell 4. Ülestõusmine 12:00-14:00 vahel. Eesti rütm :) Aga nüüd labane kopi-peist:

Uskumatu. Minust on saanud mingisugune gekomagnet. Millegip2rast on need elukad, kellest austraalias yle ega ymber ei p22se, mulle viimasel ajal liigagi l2hedasteks s6pradeks saanud.

N2ide 1:
Yleeile 6htul kodus kokates (haa, okei, tegelt panin kyyslaaigusaia ahju) kukkus mulle yks otse s2rgi kaelusesse. Ju oli s6ber halogeenlambi peal rahulikult k2rbseid oodanud, kuni too inimtegevuse tagaj2rjel kuumaks hakkas minema. Lasi siis geko ennast lambist lahti ja maanduski mulle otse seljale. P2rast lyhikest teekonda m66da mu selgroogu otsustas ta must irduda ja pyksiv2rvlist sisse mitte minna. Igati m6istlik otsus. Hyppas siis ilmselges n2rvishokis otse kylmkapi alla, vaatas minuga paarkymmend sekundit t6tt ja siis jooksis minema. Tunne oli umbes, nagu kui seda igale poole kleepuvat l6gapalli, mida lapsep6lves loobitud sai, m66da ihu liigutada.

N2ide 2:
T66 juures on meie arvutite monitorid klaaskatte all, laua sisse ehitatud. Yks kena p2ev kukkus geko heast peast keset kylalist sisse checkides laua alumiselt kyljelt monitori peal ja ajas natukene aega hiirt taga. T2itsa segane.
N2ide 3:
Igal suvalisel ajal suvalist Austraalia maja seina vaadates (olgu, v6ib-olla on selleks vaja seinakella liigutada, aga see ei puutu asjasse) v6ib gekot n2ha. Rahvusroomaja v6i nii, ytleks mina. Bundabergis panime Daniga oma toa gekodele ka nimed – Graham the Gecko ja Gregory the Gecko. Otsustasin oma toa oma (tavaliselt jookseb m66da kapi peegelseina) ristida Lennartiks.
Vahepeal juhtunust veel niipalju, et k2esoleva n2dala esmasp2ev-neljap2ev olid mul vabad. Pyhap2eva 6htu oli esimene 6htu, kui Port Douglases v2ljas sai k2idud. T6sine pingelangus. Edasise 6htu k6rghetked olid:
• Baari minek ja sinna tagasi sisse mitte saamine – esialgu lasti mind sisse lubadusel, et ma joon ainult vett. Heakene kyll. L2ksin siis v2lja telefonile vastama ja enam mind tagasi sisse ei lubatud. Telefonil krediit ka otsas. Ohhoo. K6ndisin siis tagasi hotelli poole, kus toimus…
• …ylemuse yles 2ratamine ja jalgpalli vaatamine. Esimese poolaja veetsin hommikus66gitoas, kus pugisin 2ra oma paari-kolme inimese muffinid ja mahla ja r66mustasin poolaja 2-0 eduseisu yle (Chelsea m2ngis Arsenali, ylemuse lemmikmeeskonnaga). Sellele j2rgnes…
• …ylemuse 2ratamine kell 2 66sel. Unise ylemusega vaatasime teise poolaja vabas toas (l6ppskoor 4-1, mida ma talle siiamaani meelde tuletan). Suures r66mujoovastuses otsustasin…
• …rattaga koju s6ita. Nii sinka-vonka pole ma vist kunagi s6itnud, aga koju ma j6udsin. Kahjuks j2rgnes sellele…
• … yks kohutav hommik, millest ma edasi ei r22gi. Jalad sain l6puks alla kusagil 14:00
Teisip2eval k2isin taas sukeldumisreisil. Juhuslikult olid paar p2eva tagasi hotelli sisse astunud soome-saksa abielupaar (kelle ma soome keeles kohe 10 ööks meile j22ma 2ra r22kisi, pieni alennushinta kuulus asja juurde ) koos rootslasest s6braga, kes ka teisip2eval sama firmaga reefile s6itsid. Kysisin poolmuidu ylemuselt samaks p2evaks tasuta tutvumisreisi. 6nnestus. Need sukeldumised on seni olnutest parimad. N2gin haid, stingrayd ja yleyldse oli m6nus ilm ja m6nus seltskond. Kaheksajala kodus k2isime, aga kahjuks ei olnud ta hetkel kohal. Sukeldumine on ikka parim 

Teisip2eva 6htul s6itsin Cairnsi, kus 66bisin kaks 66d K2tlini ja Kareli juures. Sain ka teada selle blogikande pommuudise – nimelt s6idavad K2tlin ja Karel koos tagasi Eestisse ja toimub see 6ige pea – 26. mail.

Sellest p2evast alates olen siis Austraaliamaal t2itsa yksi. Vot nii. Tundub, et ma peletan reisikaaslasi 

Seoses sellega on aeg vaikselt hakata ka autost lahti saama. Paar v2ikest asja on vaja enne 2ra teha: kyljepeegel 2ra parandada ja v6ib-olla roolikatet natuke kohendada. Siis Roadworthy Certificate ehk RWC 2ra teha ja siis kuulutus yles panna. Vot. Lootused eriti k6rged ei ole, aga ehk saab sama hinna auto eest ikkagi k2tte. Kui ei, siis ei. Teeninud on ta meid h2sti.

Kolmap2ev ja neljap2ev sai niisama Cairnsis molutatud, PSPle m2nge ostetud (ahjaa, ma pole ju r22kinudki – j2rgmises l6igus), m2kktoonaldsis s66dud (siin ju ei ole) ja pea laiali linna peal ringi k2ima. K2isin ka oma unelmate sukeldumisreisi kontoris. Seal 6eldi, et minusugusel algajal polegi m6tet seda seitsmep2evast teha, sest see on natuke liiga advanced  Mis seal ikka, tuleb natuke sukeldumisi v66 alla saada.

Ostsin omale ka m2nguasja – syydistan Argot. Tema sai selle endale synnip2evaks ja kuidas siis nii, et minul seda ei ole. Saame nyyd m2nge vahetada varsti (eks, Argo?). tegu siis k2eshoitava m2ngukonsooliga (m6elge sellele vene aja hundim2ngule, kus jooksid vasakult paremale ja paremalt vasakule ja pidid kukkuvaid mune pyydma korvi), mis oskab ka skaipida suhteliselt hea kvaliteediga ja netis k2ia. Esimene proovik6ne isaga on ka peetud.

Nyyd olen j2lle 8 p2eva t66l ja siis paar p2eva vaba. Nii see elu siin k2ib  T66rahva v2rk.

Oma synnip2eva hommiku esimesed tunnid veedan vist t66l, sest Chelsea m2ngib alates kella yhest Blackburniga ja tahaks seda ikkagi n2ha. Mis siis, et Wankchester Junaited kahjuks eile tiitli 2ra v6ttis. Raidile 6nne 

Olge tublid!

Jälle aasta juures

Sünnipäev möödus rahulikult. Kuna ma eriti kellelegi ei reklaaminud ka seda, tuli töö juurde viidud tort kõigile üllatusena. Õhtul oli nii igav, et unustasin öövahetuse kuti ära ja pistsin viimase tüki hoopis ise pintslisse. Vot :) Pikem postitus on ka valmis kirjutatud, aga unustasin tööarvutisse. Kannatlikkust. Sünnipäevalaps ikkagi veel 44 minutit!

Aadress

Nagu ikka läks, jäi lubatud aadress lisamata.

Hetkel resideerun siis aadressil:
Unit 3, 1-5 Barrier St.
Port Douglas
4877 QLD

Vot nii. Joonistage :)

Vihmamets - tehtud!

Nonii. Eile käisin siis vihmametsas ka ära. Uskumatu koht. Puud on tikksirged ja mitukümmend meetrit kõrged. Maani jõuab ca 2% päikesevalgusest, seega käib armutu võitlus päikese nimel. Taimedest veel muljetavaldavamad on muidugi loomalised. Nägime ohustatud kaasuari, kellel oleks nagu luisk pea peal. Meeste vetsus kohtasin suurimaid ämblikke, keda iial näinud olen. Jõekruiisil nägin ära ka krokodilli. Küll magevee oma, kes ei kasva nii suureks ja ei ole inimesi tapnud, aga ikkagi. Lugematul hulgal sai kohatud krabisid, papagoilisi ja muud pudulojuseid. Huvitav päev oli. Ilm oli pilves, st sobivalt jahe. Vahelduseks.

Pildid on üleval aadressil http://picasaweb.google.com.au/aardhaart/PortDouglasVihmamets#

Mõni pilt seal ei lähe ka teemasse, aga ma üldiselt ei ole neid siin palju teinud. Mingil põhjusel. Lisasin siis samasse lahtrisse.

Ilm on siin üldiselt hetkel hukas. Temperatuur kusagil 21-27 kraadi, aga vihma sajab iga päev. Täna tööle minnes sain sahmaka vihma kaela, tulemusena oli töösärk kenasti poripritsmeid täis. Ise ma seda muidugi ei märganud, aga ülemusel see muidugi kahe silma vahele ei jäänud. Kusjuures enne kodust ära minekut veel mõtlesin, et peaks võib-olla pusa selga ajama, aga kuumus ja lubav ilm muutsid mu meelt. Tõprad.

Sain ka soome keelt rääkida - kolmeliikmeline backpackerite seltskond, kellele ma nädalase majutuse pähe määrisin :) Päris hea oli vahelduseks suomea purssida.

Homme kell 13:47 läheb nädalane internetiaeg umbe. Kiiresti kõik vajalikud asjad täna ära tirima :)

Ka austraallastel pühad peetud.

Kui mul midagi siin oleku aja jooksul selgeks on saanud, siis on see see, et austraallastele meeldivad pikad pühad - no worries. Pühasid on neil palju ja tihti ja kui too - oh õnnetust - juhtub nädalavahetusele langeb, on ilmtingimata esmaspäev vaba. Mind see eriti ei morjenda, nimelt teenin ma seesuguse esmaspäevase tööpäeva korral $16.32/h asemel kusagil $40/h, aga kui see päev juhtub vaba olema, on pekkis - poed on kinni, pangad on kinni ja elu seisab. Kõik peavad pere keskis barbecue'd.

Noh, mina ettenägeliku eestlasena organiseerisin omale tänaseks (Queenslandis on töörahva püha nimelt 3. mai) vihmametsareisi (http://www.reefandrainforest.com.au/tbc.html). Mis aga hommikul kell 8 tulemata jäi, oli buss. Loomulikult oli sales manager unustanud minu andmed reservationsile esitada ja seega oli minu koht maksva kunde poolt täidetud. Kuna sellisel kellaajal polnud mu aju võimeline pahane olema, läksin hoopis tagasi magama. Tunni aja pärast äratas mind sales manager ise, kes vabandas, sai aru et ma magasin ja läks tagasi oma paaditreilerit parandama :)

Mis seal ikka, no worries, proovime mingi muu päev uuesti.

Ostsin nüüd siin nädalaks neti. Maksab teine 35 dollarit nädalas. Suht kirves. Eestis küll 250 krooni nädalas vist ei maksaks? Iga nädal arvatavasti ei hakka seda ostma.

Lõpuks, nädal peale sissekolimist, käisin ka toidupoes. Arve tuli $115 ehk siis kusagil....TUHAT???? krooni. Uskumatu. Ise ka ei uskunud, kui praegu google'i kaudu valuutat ümber arvutasin. Minu siiatuleku ajal oli kurss kusagil 7EEKi 1AUD kohta, nüüd on see juba 8,7. Kahju, et enne raha Eestisse kandsin :) Vähemalt on siinne palk nüüd natuke rohkem väärt ja tean krediitkaarti võimalikult vähe kasutada.

Igatahes peab see toit nüüd loodetavasti poolteist-paar nädalat vastu.

Tööl käin rattaga, mis peaks iseenesest mind vormis hoidma. Ärgem arvestagem seda, et kodust üle tee on kiirtoidukoht, kus ma olen olude sunnil igapäevaselt toitunud nädal otsa :)

Õnneks on hotelli suurim boss (General Manager ehk GM) Ryan pärit Maltalt, maintenance ehk torulukksepp-meistrimees-santehnik Rob Inglismaalt ja hommikusöögitegelane/baarmen Sylvain Prantsusmaalt. See tähendab lisaks kõigele seda, et tagaruumides jalgpallist rääkides räägime üldjuhul samast spordialast. Ja mis kõige parem, ülemus sai muga kell 4:30 hommikul hotelli fuajees ka kokku, et minna koos vabasse tuppa Meistrite Liigat vaatama :D Vot see on tahtejõud! Pean tunnistama, et 4:00 tõusmine nõudis omajagu pingutust, eriti arvestades, kui silm ei tahtnud kuidagi enne 12t looja minna (süüdistan õhtuvahetusi, mis harjutasid mind ära kell 4 magama mineku ja kell 1 tõusmisega). Aga kogemus seegi. Keset nahkhiiri ja sprinklereid pimedas tööle sõita. Mäng ise jäi, nagu ehk teate, 0-0. Neljapäeva hommikutundidel on korduskohtumine, mis tuleb taas graafikusse võtta.

Vot nii on meie eluke veerenud. Töö on enam-vähem käpas, vahetuse ajal sooritatavate ülesannete nimekiri e. checklist kulgeb juba masinliku täpsuse ja kiirusega ja viimastel õhtuvahetustel jäi isegi aega üle, et omale pitsat tellida. Elämä on laiffi, peale vihmametsa ja ehk veel ühte sukeldumist tahaks skydivingu ära proovida, loodetavasti saab ka selle ära proovitud.

Veel üks hea uudis, töökoha kaudu saab transpordifirmaga kokkuleppel 16 dollari eest Cairnsi. Lahe :) Bussipilet muidu ca 30-40 dollarit. Üks ots.

Igatsen ka teid, kallis pere ja sõbrad. Eriti kui jääb aega nt orkutit väisata või MSNis käia. Või nagu eile kuulata, kuidas isa ja Rommi kahekesi kõneposti rääkisid :)

Head töörahva püha.

Just sellega ma enamalt jaolt tegelenud olengi. Marsruut t66-kodu kulgeb jalgrattal ja ca 10-15 minutiga. T66l l2heb aina paremini, enam ei tule nii palju ootamatuid ja yllatavaid kysimusi ja ylesanded saab ka kiiremini t2idetud. Kuna majanaaber on t2pselt siis t66l, kui mina ei ole ja vastupidi, ei ole veel netti saanud majasse ostetud. Aga saab ka see tehtud. Siis kirjutan pikemalt.

internet!

Kõik on korras ja olen elus ja terve. L2pakal ytles toiteplokk j2lle l6plikult yles ja proovin seekord enne uue tellimist veenduda, et see oleks ka korralik. Ebayst tellitud 3.95+postikulud maksnud adapter nimelt ei laadinud l2pakat kohe yldse. Voldid ja amprid ei vastanud sildil olevatele - l2pakas vooluv6rku yhendatud, aga aku ikka v2heneb.

K2in ikka r66msalt t66l. Asjad l2hevad aina kergemaks ja muutun enesekindlamaks, aga m6ne kylalisega on ikka v6imatu suhelda normaalselt. Aga noh, front desk saabki k6ige rohkem viha kaela, olgu viga siis tegelikult housekeepingu, maintenance'i, travel agenti v6i management'i.

Homme kolin uude kohta. Peab hakkama jalgrattaga t66l k2ima. Vaatame, 2kki olen laisk ja ostan odava rolleri hoopis :) Ja myyn p2rast maha.

Eile otsustas purjus ylemus s6braga nalja teha kell 22:50 (10 minutit enne vahetuse l6ppu). Lasi oma s6bral receptionisse tulla ja minult rummi+koolat n6uda. Kuna eile oli ANZAC (Australia and New Zealand Army Corps) day ehk nende s6jav2e austamise ja s6jas hukkunute m2lestamise p2ev, siis alkoholi enam tol 6htul kusagil ei myydud. Kui ma h2rrale seda mainisin, vastas too kysimusega: "Whose balls do I have to suck to get some alcohol around here?" Sellel hetkel ei pidanud ylemus enam vastu ja tuli videokaameraga nurga tagant v2lja, ise naerust mulksudes :D T6prakari. 66vahetusele oli neil plaanis ennast pesumasinate ruumi peita ja siis talle paljast tagumikku n2idata. Normaalne :)

Muide, avastasin superduperk6igeparemayldse sukeldumisreisi, kui keegi mulle seda l2heneva synnip2eva valguses v2lja tahab teha :)

http://www.mikeball.com/prices.htm#css

Coral Sea Safari. Tähh :)

Uutele horisontidele

Homsest kolin Port Douglasesse. Esimesed 10 päeva elan ülemuse majas vabas toas, seejärel kolin töökohast ca kilomeetri-paari kaugusele TiTree Resorti (http://www.titreeportdouglas.com.au/), kus kahetoalises unitis ühte tuba üürima hakkan. Igapäevaseks liikumisvahendiks saab jalgratas.

Täna oli töö juurest esimene vaba päev, mille ristisin tasuta sukeldumisreisiga :) Kuna töötan front deskis ja meie üks põhilisi ülesandeid on külalistele reise broneerida, kust ise vahelt võtame, siis reisifirmad ja tuuride organisaatorid lasevad meil nende reisid tasuta läbi teha :) Et lihtsalt oskaks klientidele neid paremini müüa. Sobib :) Kolm dive'i, suur ca 1,5m pikkune cod, keda toita ja paitada sai, 15-meetrine nähtavus ja super seltskond - mis see hing enam ihkab. Homme taas seitsmeks tööle. Lahkumine Cairnsist!

Retsepsjuun - Kristjan

Nonii. Teine päev on receptionis seljataga. Esimese päeva lõppedes ei osanudki siia midagi kirjutada, sest pea oli pahna nii täis ja enamjagu päevast seisin seal ja tundsin ennast kasutuna :) Süsteemi kasutada ei osanud ja iga küsimuse korral oli vaja kellegi käest küsida.

Teine päev läks juba paremini - suudan nüüdsest gueste sisse checkida, välja checkida, neilt kaarditerminaliga raha võtta ja neid hotellis ka juhatada (kuigi kaon seal ise pahatihti ise ära). Ülemus on tore, töökaaslased on toredad ja õpin iga minutiga. Pole hullu, no worries, nagu nad ütlevad.

Isegi kliendid on toredad, eriti, kui mainida, et esimesi päevi tööl oled. Võib-olla võltsviisakus, aga lohutav ikkagi :) Üks parimaid asju selle töö juures on, et reisikorraldajad viivad su tasuta reisile, et sa oskaksid klientidele neid paremini promoda. Sobib :) Järgmine nädal peaks juba kuhugi mind sokutatama.

Otsin vaikselt ka Port Douglases elamist, homme käin paaris kohas tuba vaatamas. Kuidas ma sinna kolin, ma ei tea, sest seal pole ei Subwayd, Mcdonaldsit ega Hungry Jacksi!

Kalamehed.

Nonii. Tänase päeva veetsime Kareliga kalavabrikus. Tegevuseks oli merikurkide (http://img.alibaba.com/photo/11305256/Sea_Cucumber_Joko_Sawah_.jpg <-- vot sellised) mahalaadimine ja kastidesse pakkimine. Kuna nad olid jääs, oleks nad sama hästi võinud mobiiltelefonid olla, aga asjaolu, et merikurk hingab oma aanuse kaudu ja ma olen elusat sellist sukeldudes katsunud (merikurki, mitte tema aanust) tegi selle veidi eksootiliseks. Ja haisvaks. Saime kurgiga lõpuks siiski vaikivale kokkuleppele ja tüli tast ei tulnud. Mina töötasin liinil, pekstes kokkujäätunud merikurgiklompe vastu liini metallserva lahti ja asetasin nad lindile, kus nad jääkülmast veest (seda kühveldasin ka mina) läbi käisid ja siis liini lõpus Karelini jõudsid. Temal oli kõige kiirem töö, koostas ta 15kg kaaluvaid kaste. Muidu oli päev OK ja üle jõu midagi ei käinud, aga järsku kella neljast läks mingisugune bordell lahti. Terve tehase kaader voolas meie ruumi sisse (enne olime neljakesi, peale seda kusagil kümnekesi) ja järsku hakkas superduperkiire. Supervisor oli minust kolmekümne sentimeetri kaugusel ja jälgis kurja pilguga, et kõik laabuks. Ilmselt oli kella viieks vaja laadung valmis saada. Igatahes väsitas see viimane jaks rohkem kui ülejäänud päev kokku. Lõhn pole ikka veel täielikult ninast kadunud. Lõhnas terve tehas kuidagi jalahaisu ja vänge ammoniaagi järgi. Pärast tuli välja, et põhjuseks on haiuimed, mida siin suitsutati, et hiljem need Aasiasse saata. Delikatess või nii. Hais oli igatahes juba ja ka riideid pestes ei tulnud see täielikult välja. Võehh.

Ja teine, siinkirjutaja jaoks veidike olulisem uudis. Sain töö :) Korraliku ja permanentse. Tegu siis receptionisti ametikohaga Cairnsist tunni aja kaugusel oleva Port Douglase Mantra Port Sea nimelise hotelliga (www.mantraportsea.com.au). Tahavad mind sinna kuueks kuuks. Ütlesin jah, aga tahaks ikka enne oktoobrit veel natukene ringi reisida ka. Eks vaatab. Alustan pühapäeval. Karel jääb Kätliniga siia, sest Cairnsis tööd leida on suurem võimalus kui Port Douglases (population: 950). Kahju. Imelik teda iga päev mitte näha, kui peakski sinna kolima. Kõige pakilisem asi ongi seega elamine - tuleb otsustada, kas Cairnsist sinna tööle hakata sõitma või sinna kolida. Otsused-otsused :) Põnevad ajad!

Pea prõmmib

Käisime siis täna tööl. Kujutage ette merekonteinerit, millele terve päev päike peale paistab. Kui ma olen midagi Austraalias saunalaadset tundnud, siis oli see too. Vastu seina ei saanud minna, sest, noh olgem ausad, (#(& valus oli. Töö seisneski merekonteineritäie mööbli lattu tassimisest. Forklifti selleks kasutada ei saanud, sest vahed olid selleks liiga kitsad. Vot. Igatahes oli töö raske. Tassisime kahe ja poole meetrisi laudasid ja japanese daybede (põhimõtteliselt miskine kušett - kujutage ette sellist lamamistooli, milles Rooma keisrid lebotasid), higipull otsa ees. Igatahes oli kolme tunniga mööbel maha laetud ja omanike sõna järgi polevat seda nii kiiresti Grunti mehed veel teinud. Tore küll, aga tunnipalk :D Tunnikese pakkisime veel osa mööblist lahti ja koristasime.

Mööbel oli seal kohas igatahes kallis. Tavaline puutool maksis kusagil 220AUD, rinnakõrgune ja keskmist mõõtu ooperilaulja laiune vaas olevat 3000 dollarit. Ei taha eriti katki teha küll :)

Ülemused olid toredad ja lubasid ka Grunti meie eest hea sõna anda. Üks, hispaanlane Xavier, oli kunagi Mango moefirma mingisugune direktor ja olevat ka Mango poe Eestis avanud. Vot sulle nalja.

Õhtul helistati mulle Port Douglasest ja paluti receptionisti töö asjus homme intervjuule minna. Vaatame siis, mis räägitakse.

Cairns, ailavjuu

Nonii. Homme saime jälle päevaks töö, seekord miskine mööbli liigutamine-tassimine lennujaama lähedal. Grunti kaudu ja üheks päevaks jälle. Aga parem kui mitte midagi.

Oleme siin ikka kord rohkem, kord vähem tööd otsinud. Raske on ennast selleks motiveerida, kui alternatiiv on basseini ääres vedelemine (tänane rekord - 4 tundi) ja päikese võtmine. Pangaarve päris kriitilist piiri veel ületanud ei ole. Siiski on lähitulevikus midagi kindlamat vaja.

Vahepeal oleme siis teinud järgnevat:

* käinud jooksmas - Okei, tegelikult teeb seda ainult Karel, aga see-eest järjekindlalt ja korralikult. Mina olen moraalne tugi.

* juuksuris käinud - see õnnestus lõpuks minul. Lõualt ja pealaelt eemaldati ca kilogramm karvkatet

* peaaegu köögi maha põletanud - küllaltki hiljutine juhtum ja täielikult siinkirjutaja süü - nimelt ei viska meie röster valminud saiu automaatselt üles ja ma unustasin nende olemasolu. Enam ei unusta :)

* tööd otsinud - ise kandideerisin juba diving boatile abiliseks, whitsundayle receptionistiks ja ma-ei-tea-kuhu-veel-ma-ei-tea-kelleks. Ahjaa, täna tuli ühelt veebilehelt, kuhu ma ennast registreerisin, kiri. Küsiti, kas ma Dubaisse kelneriks ei taha minna. Lennupilet+accommodation on tasuta. Okeeeeeeeeeeei. Vastasin kirjale, aga loodan et mult vastuses nüüd 10,000 dollarit ja pangaarve numbrit ei taheta, et Nigeeria prints mulle 1231423890534 triljonit saaks kanda. Igatahes on riigi vahetamine kelnerikoha pärast (eriti arvestades, et mul selles valdkonnas kogemused puuduvad) ülimalt ebatõenäoline.

* puhanud, puhanud ja puhanud. Päevi maha maganud, basseini ääres maganud, ennast lõdvaks lasknud. Sest seda on ka vaja :)

Sooja oli täna 31C. Luba kadestada antud!

Vahepeal juhtunust

Natuke möödunud nädalal juhtunust:

Otsisime ja leidsime tööd - minu hotelliadministraatori koha intervjuule mingit pakkumist ei järgnenud. Tööd leidsime sama tööagentuuri Grunti kaudu. Firma tegeleb ürituste korraldamise ja ülesseadmisega. Ühe hommiku ja ühe õhtu tassisime messistendide ja suurte telkide juppe autost välja ja autosse ja vastavalt seadsime neid ülesse ja võtsime alla. Töö koosneski enamjaolt kruvikeerajaga möllamisest ja tassimisest. Ei kurda, see üks hommik ja üks õhtu maksab nädala üüri kenasti ära. Ülemused on ka rahul ja lubasid, et kui veel tööd on, siis meid küsitakse esimestena.

Käisime sukeldumas - väga raske on edasi anda seda tunnet, mis vee all hingamine tekitab. Esimene reaktsioon oleks vast kindlasti ebamugavus, sest see ei ole lihtsalt loomulik. Teine on vaimustus, mis sellest ebamugavusest üle olles tekib. Kolmas on vast vasikavaimustus, mis tekib, kui esimest korda ookeanis sukelduda. Täiesti uskumatu, milline teine dimensioon avaneb, kui veepinnast madalamale sukelduda. Siin kirjutades oleks mul nii palju öelda, aga ei oska seda mitte kuidagi kirjeldada. Peate lihtsalt ise järele proovima, võin lubada, et te ei kahetse :) Kursuse läbisime koos kahe inglise tüdruku - Kirsteni ja Hollyga, kellega koos Mutchilbas farmitööd tegime. Enam lahedamat gruppi ei oleks võinud olla. Lisaks meile oli meie grupis veel inglane Nick ja divemaster trainee Angus. Kogu grupiga saame täna kokku, et meie uut sertifikatsiooni - open water diver - tähistada. Tohime nüüd sukelduda ilma instruktorita 18 meetri sügavusele. Viimasele sukeldumisele rentisime ka kaamera. Proovin meie veealuse amatöörfotograafia tagajärjed ka netti laadida, et nende üle naerda saaksite :) Veel all näevad kõik väga kahtlased välja :P

Veetsime oma kursusel 2 päeva basseinis ja 2 päeva ookeanil. Merehaigeks ei jäänud, läbi ei kukkunud ja armastus sukeldumise vastu on tärganud. Varsti peab Männiku karjääri ka ära avastama :)

Kõrvalepõikena on Karel iga päev jooksmas käinud. Respekt.

See nädal on plaanis tööotsingute jätkamine ja üldine luusilaskmine. Meeleolu on ülev :)

Ahjaa, autot maha me ei müünud. Tegime talle hoopis täis-service'i ja uuendasime rego 6 kuu võrra. Kuivõrd rahaga päris kriitiline ei ole, proovime praegu ikkagi selle alles hoida. Meeldib teine.

Cairns ja puhkus

Põhimõtteliselt oleme Kareliga lihtsalt molutanud ja puhanud viimased päevad. Mina käisin täna tööintervjuul hotelli administraatori/porteri kohale, kust kuulen vastuse nädala lõpuks. Grunti kaudu saame homme Hiltonisse mingeid stende üles panema viiest hommikul. Reede õhtul võtame need jälle maha. Vähemalt tuleb natukene raha :) Üldiselt tundub, et Argo ja Kai ei valetanudki: vaikselt hakkab turismihooaeg tuure koguma. Esialgu ülestõusmispühade ajaks ja siis hiljem mais-juunis. Nii et idee poolest peaks siin tööd leiduma edasisel ajal.

Cairns on linnana väga kena, millegipärast hakkas ta mulle kohe algusest meeldima. Ma ei oska isegi öelda miks. Ehk oli see selle pärast, et 36 päeva farmitööd tehes hakkas linn vaikselt kauge ja kättesaamatu Eldoraadona tunduma - igatahes on ta neid lootusi õigustanud!

Lootus on sukeldumine ka ära teha. Oleme vaikselt ringi uurinud ja odavaimad tulevad koos kõigi kuludega kusagil 465-525 dollarit. Plaan on odavalt sertifikaat ära teha ja edaspidi, kui raha rohkem on, ka korralikum reis ette võtta :)

Video annab aimu, millega tegelenud oleme siin vahepeal! :D

Puhkus - see on meri, naised, baar..

Nonii! Jõudsime siis lõpuks Cairnsi. Broneerisime neljaks nädalaks omale toa ja kavatseme selle aja ülima ülbuse ja kõrkusega lihtsalt puhata. Ja sukelduda. Ja ujuda. Basseinis. Ja võib-olla ka töö leida. Sest selle ajaga saaks raha lihtsalt otsa. Hetkel on lihtsalt jube hea tuju, et homme ei pea kell pool seitse tõusma. Majakaaslased on hetkel 2tk Andorrast ja 1tk Guatemaalast. Elukoht on kesklinnast kusagil 10 minutit jala ja kaks minutit autoga. Homme tähistame Dani viimast õhtut ja St Patrick's Dayd ja siis vaatame edasi. Proovin õhtu ja öö jooksul ka kõik pildid ja videod üles laadida, aadress siis picasaweb.google.com.au/aardhaart. Vabandan, kui pildid ja videod tsenseerimata on :) Kahjuks tuleb harjumuse peale väsimus punkt kell kaheksa ja silm vajub vaikselt juba looja.

Hea on Cairnsis olla, selle nimel me ju tööd rabasime!

Ahjaa, nüüd on meil siis neljaks nädalaks postiaadress ka, kuhu kirjutada ja joonistada:

Karel: 3b/2, 80 Martyn Street, Cairns, QLD 4870
Kristjan: 3a/2, 80 Martyn Street, Cairns, QLD 4870

Väga tähtis, sest muidu läheb post valesse voodisse.

Kolm p2eva veel

N2pud valutavad ausalt 6eldes mootorsae hoidmisest nii, et ei jaksa eriti kirjutada. P6him6tteliselt oleme k6ik 10 p2eva 10+ tundi p2evas t66l olnud ja ylej22nud aja kas s66nud v6i maganud. Ahjaa, mina loen Stephen Kingi "It"-i ka. Neljap2eval l6ppeb see elu 2ra ja s6idame Cairnsi, kus on kavas puhata ja sukelduda. Olukord pole eriti hull, s6idame siin ATV'de, kastikate, traktorite ja muude pudulojustega ringi ja vahepeal teeme t66d ka. Oleks Bundabergi asemel kohe siia tulnud, oleks vist miljun22rid. Vot.

Mutchilba levitud

T2na j2lle Mareebas piima-leiba ostmas ja levis k2imas. Esimesed asjad enne: hilinenud 6nnesoovid vennaraasule Henryle! Kahjuks ei saanud neid eile farmist edasi anda.

T66tasime eelmine n2dal k6vasti - 62 tundi ja seitse tundi maksmata l6unat otsa - , plaan on veel kusagil kaks sellist n2dalat visata ja siis Cairnsis natukene puhata ja sukelduda. Kirjutan pikemalt, kui ennast netis olles lolliks ei maksa. N6medad Austraalia v2ikelinnad.

Mutchilba avokaadomehed.

Hei taas.

Olukord siis selline, et t66tame 10 tundi p2evas Mutchilbas, eelmise farmi omaniku venna farmis. Korjame avokaadosid ja piirame puid. Elame kymnekesi majas, kus "vannitoas" tuleb dushi 2ravoolust toiduj22tmeid ja vetsupotis elavad krabi ja konnad. Ja klosett lekib. Aga elamine on tasuta. See n2dal tuleb yle pika aja esimene, kus kogu teenitud raha saab tasku panna ja kellelegi v6lga 2ra ei pea maksma. T66tame siin kusagil m2rtsi keskpaigani, misj2rel viime Dani Cairnsi ja j22me ise vist natukeseks sinna. Et v6ib-olla autost lahti saada ja ehk mitte-farmit66d leida. Nett on siin kuus dollarit tund. M6rv. Mobiililevi endiselt pole. Tuju suhteliselt hea. Saagisin t2na omal veerand vasaku p6idla kyynest maha.

Mind ryndasid teisip2evala ka vaablased/miskised kurjad putukad, kes olid kusagil keskmise elumaja suurused. Pool tundi enne p2eva l6ppu. Enne seda oleks 6elnud, et p2eva k6ige p6nevam osa oli farmeri pojaga prygim2ele s6it. Aga v6ta n2pust :) N6elata sain kokku viis korda, kaks korda samasse n2ppu. Valutasid terve p2ev ja 6htu ja paistetasid yles, t2naseks on juba korras. T2na k2isime kose all ujumas. Yritame raha k6rvale panna.

Palav on :)

Edasi!

Täna hommikul vahetame farmi ja sõidame ca 30km kaugusele Dimbulah lähedale. See on praeguse farmi omaniku venna oma ja tema sõnade järgi on seal rohkem tööd. Praegune farm ei kavatse see nädal nii palju korjata ja hoiab vähem korjajaid paigal. Rõõm. Uues farmis võib 99.99% tõenäosusega öelda, et netti ei saa olema. Ega ka mobiililevi. Aga korjamine on ikka avokaadodega. Läheme uurime asja.

Uues farmis kinni.

Tere üle pika aja.

Olukord on nüüd selline, et asume Mareeba lähedal farmis ja ühtlasi ka elame siin. Elame endises tubakashedis, nii et väljanägemine pole just Ritz-Carlton, aga ajab asja ära. Täna öösel kella 11 paiku hüppas Dan karjudes püsti ja jooksis mööda tuba ringi, sest kõrvahark hammustas teda seljast ja teda ära tõmmates läks see pooleks. Õhutihe asi just ei ole ja putukaid liigub seal palju.

Lahendus: panime tuppa püsti telgi. :)

Jama on see, et mobiililevi siin ei ole. Netti see-eest on. Uskumatu :P Vodafone on suurematest linnadest väljas täiesti kasutu.

Korjame me avokaadosid. Ette ma ei kujutanud, mis ja millised need on. Kasvavad nad puu otsas. Vot. Rohkem edaspidi :)

Reis üles.

Laupäeva pärastlõunal tulid Rollingstoni holiday accommodationi omanikud meie ukse taha ja teatasid, et tee on hetkeinformatsiooni järgi lahti. Rõõm! Kahjuks ei olnud tegu otse põhja poole viiva Bruce Highwayga, vaid sisemaa ja mägede kaudu mineva Flinders/Kennedy Developmental Highwayga. See tähendas meile kusagil 600 lisakilomeetrit ja kokku umbes kaheksa ja poole tunnist sõitu.

Kaardi peal oli antud tee märgistatud peamise maanteena, mistõttu ei osanud me järgnevat sugugi ette oodata. Okei, võtame maha fakti, et vahepeal oli asfalt tee pealt täiesti ära uhutud ja mitme silla juures oli vesi ca silla tasemel, mis tegi sellest läbisõitmise juba iseenesest suhteliselt ekstreemseks. Sellega oleme me juba harjunud – peaaegu olime me ju juba auto ära uputanud. Aga seda, et tee läheb vahepeal täpselt ühe auto laiuseks ja on käänulisem kui lõuna-Eesti külatee, ei oodanud me küll keegi. Siinkohal lisan nimekirja looma- ja linnuliikidest, keda suuremal ja enamal määral oma teel kohtasime:

Punased papagoilaadsed linnud : mitusada, olid millegipärast otsustanud, et tee peal on kena seista ja pool sekundit enne surma sealt õhku tõusta.

Surnud punased papagoilaadsed linnud: mitu tosinat, ise ei vastuta teadaolevalt ühegi eest. Bensujaamas ütles Land Roveri omanik, et tema vastutab vähemalt kuue eest.

Must-valged linnud magpied – sama palju, kui tavaliselt, ehk liiga palju. Umbes nagu varesed Eestis.

Wallabie’d – mitu tosinat. Arvasin, et neid peab otsima nagu neid ma ei mäleta mitme (kuue?) lehega õisi sirelil, aga nad on siin peaaegu et kahjurid. Ühele sõitsin peaaegu ise otsa. Auto küljele läks vist natuke pihta ka, aga tagavaatepeeglis kalpsas sama vapralt edasi. Hüppavad teele ootamatult. Kergitavad signaali andes lihtsalt pead ja lõpuks hüppavad laisalt ära. Ei taha eriti hästi pildile jääda (Dan üritas mitu-mitu korda).

Surnud wallabyd – ca 50. Ilmestavad teid igal pool. Roadkilli on siin tohutult. Lisaks wallabietele ka kõiksugused possumid ja muud väiksemad nirgid.

Kängurud – eriti ei oska neil ja wallabytel vahet teha, ainult suuruse järgi hinnates. Turovskiga siinkohal ei vaidleks. Aga mitu mehekõrgust ja suuremat oli ka teedel. Surnud kängurusid samuti väga palju.Ei oska autoga möödudes kindlalt öelda, kas tegu oli väikese känguru või täissuuruses wallabyga.

Kariloomad – magavad lihtsalt keset teed. Reageerivad loiult signaalile. Aeda tee ääres pole. Kui peale pimedat kurvi hulk lapilisi ja triibulisi lehmast suuremaid pudulojuseid keset teed lebotavad, võtab korra jahedaks küll. Kui tuua võrdlus Eestist, siis meenutas see maantee pigem teed enne Mahu munakiviteele pööramist, ainult et loomad ei olnud aedikutes.

Puukänguru – pidime hoiatussildi ees hoogu maha võtma, et aru saada, mis fauna esindaja eest meid nüüd siis hoiatatakse. Nägime ühte öösel (ta on nokturn nimelt) keset teed. Suuruselt kusagil kassisarnane, aga liigub nagu känguru muiste. Mingil põhjusel eelistab enamuse ajast puu otsas elada. Otsa ei sõitnud.

Metssead – ainukesed, kes said meie Mitsubishiga lähima astme kontakti. Peale pimedat vasakkurvi oli ca 10-pealine kari otsustanud bituumenipiknikku korraldada. Tore. Dan, kes tollel hetkel roolis oli, tegi kõike kokkupõrke vältimiseks – pidurdas ja vajutas signaali põhja, aga üks vanematest (lugeja ehk andestab kui ma siinkohal ei jõudnud märgata, kas tegu oli emme või issiga.) rihtis meie juhipoolse (ehk siis parema :) esimese nurga ära. Tagajärjeks mõlkis esitiib, katkised suunatule klambrid, lahtine logar ja kriimustatud esipamper. Kui ma oma fotoka üles leiaks, saaksin sellest ka pildi teha. Arvestades looma suurust, oleks õnnetus võinud palju-palju halvemini lõppeda. Kiitus siinkohal Tanelile.

Emu – kui me olime juba arvanud, et oleme kõike näinud, oli tee ääres silt: Emu crossing. Mida veel. Linnud ise olid otsustanud meid oma kohalolekuga mitte õnnistada.

Küülikud – nii elus kui surnud. Erinevates suurustes ja kujuga, ületasid nad eranditult otse auto ees risti-rästi teed.

Inimesed – Peale viimast suuremat linnast Charters Towersist lahkumist terve tee peale võibolla kusagil paarkümmend autot ja viiskümmend (bensujaamad) inimest. Mida hilisemaks läks, seda hõredamaks jäi. Mobiililevi ei olnud terve tee kusagil ja kõige pikem aeg ühtegi inimelu märki nägemata oli poolteist tundi. Aga see tundus palju pikemana.

Olin enne Charters Towersisse jõudmist broneerinud Mareeba lähedalt Granite Gorge’ist safari tenti. Hästi ette kujutamata, mida antud fraas tähendada võiks, jõudsime kusagil kella 11 paiku õhtul sinna. Terve campsite oli mülgas ja safari tent on vaiadele püsti pandud statsionaarne metallraamil telk. Toas oli ainult üks kahene voodi, milles magasid Karel ja Dan. Mina magasin põrandal magamiskotis. Enne magamaminekut lõin plätuga põrandal maha suure prussaka, kellest purskas elumahlasid paarikümne sentimeetri raadiuses. Selle ja kõva põranda tõttu ei olnud uni just parim. Minu ainuke lohutus oli see, et poiste sõnul ei olnud ka voodi eriti mugav – seljavalu üle kurtsid hommikul mõlemad. Selge oli see, et siia kohta me jääda ei saanud.

Sõitsime siis Mareebasse, kus pühapäeva tõttu olid kõik kohad suletud. Koht ise on isegi Bundabergiga võrreldes väike (elanikke ca 5 korda vähem). Elukoha leidmisega oli tõsiseid probleeme, sest linna peale leidsime 2 motelli (kallid) ja 2 campsite’i (ühes sai ainult telkida ja teise elamistingimused olid pehmelt öeldes spartalikud ja seitsmekümnendatest). Saime Jennyga Gruntist kokkuleppele kokkusaamise osas, mis pidi aset leidma esmaspäeval kell 10.

Broneerisime igaks juhuks viimati mainitud campsite’ist ühe öö ja sõitsime 30 minuti kaugusele tagasi Athertoni, mis paistis väheke nooblim ja tsiviliseeritum linn. Ei läinudki kaua aega, kui Dan keeras oma inglise šarmi põhja ja sai jutule ühe motelli emaliku omanikuga, kellega kauplesime korraliku motellitoa elamise 450 dollarile nädala eest. Ehk siis kusagil 150 dollarit nägu. Tuba ise on korralik, aga nagu motellis ikka, puuduvad söögi tegemise võimalused. Tädi tõi meile tuppa mikrolaineahju ja nõusid, lisaks sellele on siin ca vöökõrgune külmik. Vähemalt on siin korralikud voodid, suur vannituba, puhas tuba, rõdu, bassein, konditsioneer ja Rubiku kuubikust suurem televiisor. Vaatasime eile õhtul Red Dragonit ja ruigasime mõnust. Ma ei pea isegi prille ette panema :)

Esmaspäeval e. eile käisime Gruntis. Kuna meile oli öeldud, et tööd on kindlalt alates 16. veebruarist, ei olnud me kõige lootusrikkamad. Sealse ametniku Jenny sõnul on olukord aga paranemas, sest tänane on siin regioonis kujunemas esimeseks vihmavabaks päevaks üle mitme nädala. Sellega seoses on farmerid oma korjamisgraafikust mitu nädalat maas ja saak ootab koristamist. Meile tähendab see head, sest sundpuhkus on taskud suhteliselt tühjaks teinud. Seitsmepäevane nädal ja pikad tunnid kõlavad, nii imelik kui see ka ei tundu, suhteliselt hästi.
Ootame ja näeme. Praegu tulime motelli tagasi ja vaatasime ca pool hooaega Family Guyd. Enesetunne on suhteliselt hea, sest erinevalt eelnevast nädalast on kindlustunne nii elamise kui ka töö osas. Nüüd tuleb see raske osa ehk töö tegemine läbi teha. Ootame!

Nonii.

Püsib lootus, et homme saame Rollingstone'ist minema. Kuna rannikutee Bruce Highway on kinni, teeme ca 8-tunnise ringi lootuses, et tee, mis mägede kaudu läheb, on lahti. Telefonikõned sinna kanti on olnud lootustandvad. Eks homme saab teada :) Omanikud korraldavad täna kõigile sundelanikele barbie'i. Saab kord viie päeva jooksul korraliku kõhutäie.

Vihmavang.

Teed igasse suunda on endiselt kinni, vihma sajab, kohalikus poes on leib ja piim otsas.

Istume aga edasi ja ootame paremat. Nädala lõpuks lubatakse uut tsüklonit. Rõõm :)

Ikka kinni.

Kolmapäev. Oleme ikka kohas nimega Balgal Beach vihmavangis. Tee põhja poole Inghamisse on suletud, tee lõuna poole Townsville'i on suletud. Tee läände on suletud. Abituse tunne. Maksame ca 100 dollarit öö eest. Tuleb oodata, millal taas sõitma saab hakata.

Kuna täna on esimene päev, kui hommikust õhtuni vist vihma ei kalla, proovin autot desinfitseerida. Autosse istumine nõuab praegu suurt tahtejõudu, sest hais sees on kohutav. Kolm meest + üks öö + aknad kinni + paduvihm non-stop = väga väga paha hõng.

Reisijutt

Otsustasime 18-tunnise sõidu jagada kolmetunnisteks jaksudeks. Igaüks sõidab 3h järjest. Kristjani osa kulges ilma elamusteta. Kareli ots oli samuti hea ilmaga. Danieli sõitma asudes oli mitme vastuvõetud murettekitava telefonikõne tulemusena selgeks saanud, et sõidame otse troopilise tsükloni sisse.

Mitte, et meil seda meeldetuletust vaja oleks. Vihma sadas nii kõvasti, et normaalse 100-110 asemel sai vaevu-vaevu 60ga sõita. Tee peal olid terve tee laiuses suured lombid, millest autoga läbi sõites vett kahte lehte pritsis. Põnev-põnev.

Terve järgneva jutu räägib kõige paremini ära Danieli videopäevik ja minu paar videot järgmisest hommikust. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Danieli videod ütlevad rohkem, kui ma siin eales kirjutada suudaksin. Olgu öeldud, et ma pole alates pühapäeva hommikust praeguseks ehk 18:18 esmaspäeva õhtuks tundigi maganud.
Otsustasime kesköösel mitut ohu märki eirates sõita Townsville’ist Inghamisse, kust edasi olevat tee tsükloni tõttu suletud. Jõudsime Inghamist kusagil 15km kaugusele, kui auto järjekordsest suurest lombist (lomp on siinkohal vähe öeldud, tegu oli peaaegu maalihkega – üle tee voolas keskmine Eesti jõgi. Järgmine päev vees kõndides pidi otse liikumiseks diagonaalis kõndima) läbi sõites kahtlaselt sügavale hakkas vajuma. Tulede kustuma ja akutule vilkuma hakates sai selgeks, et siin on asi tõsine. Pidur. Tagurpidikäik. Tagurdamine. Kõik toimus sekundi murdosa jooksul. See, et tagurdades peegel sai tagurpidi sõidetud (ja imekombel asendisse tagasi paindus, arumaisaa? Imepeegel), pole oluline. Oluline oli auto päästa, et me kusagil rannas auto katusel parvetades ei lõpetaks. Pöörasime peateelt kohe kõrvalteele, mis tol hetkel oli veel veevaba. Otsustasime kõrvalteid kasutades peateed vältida, et loodetavasti järgmisesse linnakesse jõuda. Tark otsus. Peateelt ära minna ja kahtlaseid kõrvalteid kasutada. Eks? Igatahes veendusime, et kõrvalteed on pigem kõrvaljõed. Peatasime auto. Sumpasin põlvesügavusest veest läbi, et ees peateel paistvate vilkuriteni jõuda. Olgu öeldud, et autost vaadates tundus tee palju lühem.

Igatahes kustusid vilkurid poolel teel ja politseiauto tegi sääred. Vot sulle. Õnneks istus üks politseionu sealtsamast autost ühte suurde rekkasse ümber ja rekka hakkas mulle vastu sõitma. Tema sai sealt veel läbi, vesi oli tal kusagil poolde velge. Igatahes oli politseinik suhteliselt kaastundetu ja käskis meil lihtsalt kõrgem koht otsida ja öö üle elada. Järgmine päev pidi veel hullem olema. Soovitas meie selja taha jääva maja õuele sõita. Seda me ka tegime – ausalt öeldes ei saanud me kusagile mujale sõita ka, vesi oli meid täiesti ümber piiranud. Kell oli selleks hetkeks kusagil kolm hommikul.

Öö oli omaette elamus. Magasime kolmekesi autos. Noh, ma ütlen et magasime aga tegelikult ei teinud meist seda keegi. Olime öösel kellegi suvalise inimese sissesõiduteel, vihma kallas nagu oavarrest, aknaid lahti ei saanud teha, higi voolas, putukad närisid ja hirm, et vesi tõuseb ja viib auto ära oli endiselt reaalne. Elu on seiklus.

Lõpuks, kusagil seitsme paiku, hakkas vaikselt valgeks minema. Tsüklon, mis pidi keskpäeva paiku maale jõudma, oli hoopis peale keskööd oma peamise mataka ära andnud. Arvestades auto kõikumist oli see hea – kui see oleks alles eelmäng olnud, siis oleks me küll varsti katusel kusagile ranna poole parvetanud.

Ka omanik tuli majast välja. Ilma jahipüssita. Õnneks oli ta väga mõistev ja tore. See sai edasist arvestades trendiks. Ütles ta meile, et põhja poole minekuks järgmisel kolmel-neljal päeval lootust ei ole. Kahekümne aasta jooksul polevat tema sellist veetaset veel näinud. Oeh.

Navigeerisime vaikselt tagasi peatee poole, aga peatee ristumise koha peal oli paraku madalam koht, vesi seal kusagil reieni (vt video :). Sumpasin peateele, kus sain kokku järgmise sõbraliku kohalikuga, kes palus ennast kutsuda „Big G“ks. Miks mitte. Tutvusime Kareliga tema naise, kahe tütre, poja, nelja koera, kahe kassi ja kahe papagoiga. G ise tegi meile sõbralikult oma sigadest vorbitud vorstikesi. Maitsesid hästi. Terve G õu oli üle ujutatud ja ka tema ei andnud lootust edasiminekuks. Soovitus kõlas pigem Townsville’i tagasi sõita (ca 100km).
Kuna meie auto oli pargitud kõrvaltee kõrgemale kohale hobuseparisniku (ma olen päris kaua oodanud, et seda sõna lauses kasutada) farmi sissesõiduteele, tuli ka tema varsti pärima, kes me oleme ja kust me tuleme. Pärast tõi ta meile kilekotitäie küpsiseid, krõpse ja vett. Väga toredad inimesed, eranditult. Koha nimi oli Helen’s Hill.

Päeva (no mis päeva, kui kell oli 10 hommikul oli selline ca 16:00 tunne. Und millegipärast ei olnud) edenedes veetase langes ja saime peateele sõita. Sõitsime tagasi ca 30km ja oleme hetkel puhkekülas linnas nimega Rollingstone. Vot siis. Rollingstone. Tõsiselt. Ootame siin arvatavasti 2 päeva, et siis taas proovida suurt tungi põhja.

Helistasin ka tööbüroosse Mareebas ja, nagu arvatud, ei tööta sealsed farmid sellise ilmaga samuti. Nii et erilist kiiret ei ole.

Naudime hetkel selliseid asju nagu tool, laud, dušš ja voodi. Peale 40-tunnist autos elamist tundub see nagu Tai vanglast vabadusse sattumine. Lugesin just autos raamatut „Damage Done“, kus üks austraallasest vahele jäänud heroiinikuller seda kogemust kirjeldab. Aga ma kaldun teemast kõrvale. Kokkuvõtteks võib öelda, et oleme elus. Aga sellist ekstreemset ilma olin ma varem küll ainult televiisorist näinud.

Lisan pildid ja videod hiljem.

Nägens Bundaberg

Olime siis meie rahulikult plane tegemas, et laupäeval ehk täna Mareebasse sõita, kui meile helistas tööjõuagentuuri (edaspidi Grunt) naine ja küsis, kas me homme samasse farmi Bundabergis tööle ei taha jääda, tema sõnade järgi: „work is starting back up.“ Rõõm! Ei peagi siit ära minema, saab rahus tööd teha, madalat üüri maksta, heas majas elada, ise tööle sõita ja nii edasi.

Uurisin ühe sõbraliku ülemuse kaudu siiski välja, et tööd on meile ainult üheks päevaks – tunde tuli täna kokku viis. Siiski, 60 dollarit on parem kui midagi. Lisaks sellele saime ka hea uudise – farmer (üldiselt inimene, kellest eemale hoida, sest kannatus on tal suht lühike: „short fuse“) helistas meie eest Grunti filiaali Mareebas ja andis meile hea soovituse. Ka Grunti naine tegi sama. Kuigi Mareeba naine ütles minule, et otseselt /garanteerida/ ta tööd ei saa, sõidame sinna nüüd natuke kindlama südamega. Põhimõtteliselt öeldi meile siinsest farmist, et kui vihma ei saja, peaks ülevalpool töö olemas olema.

Praegune plaan on niisiis pühapäeva hommikupoolikul hakata ülespoole sõitma ja millalgi esmaspäeval sinna kohale jõuda. Seejärel otsemaid Grunti, kust loodame töö peale saada. Kuulduse järgi on viljad seekord avokaadod. Ausalt öeldes pole mul aimugi, kas tegu on magusa või muusuguse viljaga. Eks varsti näeb. Sõidukilomeetreid tuleb kusagil 1,500. Kolme juhi ja paari-kolmetunniste vahetustega ei tohiks liiga hull olla.

Plaan on seal ca kuu aega tööd teha, kuni nii Karelil kui ka mul on teise aasta viisa päevad koos. Seejärel läheme lahku meie inglise sõbrast Tanelist (Danielist), kes lendab oma sugulaste juurde Uus-Meremaale. Meie Kareliga veel kindlat plaani ei ole formuleerinud, aga mõtteid on. Kõik oleneb sellest, kui palju raha meil veebruari lõpuks koos on.

Seltskond siis hetkel kolmene: Tanel, Karel ja Kristjan.

Arbuusiikaldus

Nonii. Nüüd on siis niimoodi, et Bundabergis sai meil jube järsku töö otsa. Päevapealt. Arbuuse enam ei korjata ja farmer palkas istutamise peale inimesed mujalt.

Käisime täna tööagentuuris, kust meid selle töö peale suunati. Bundabergis tööga lood head ei ole. Plaan on sõita 1,500km põhja poole, Cairnsi lähedale, kus käib farmitöö aasta ringi. Vahendusfirmal on ka seal filiaal ja oleme neil heas nimekirjas - loodame parimat.

Vähemalt saime puhkuse aja ka tööajana kirja ja hetkeseisuga on mul teise aasta viisa jaoks vajalikust 88 päevast koos 65. Ehk siis pole hullu.

Üks kuri (äri-)plaan on veel, aga seda ei taha veel ära sõnuda. Kui läbi läheb, siis räägin.

Melonid ja kõrvitsad ja palavus.

No tere! Kuklapoolel veereb elukene rahulikult. Alates jaanuari viiendast päevast oleme tagasi Bundabergis, arbuusifarmis. Elame Innes Parkis, kust Argo ja Kai hea luuretöö tulemusena saime küllaltki magusa elamise peale.

Elu käib säästurežiimil: tegime eelmisel pühapäeval pooleteise nädala jagu shoppingut koguvääringus 171AUD. Enamuses ostsime Black&Goldi toodangut, mis on kaubamaja enda toodang a la Selveri oma tooted. Eestist mäletan, et ta tegi oma limonaadi ja pähklikreemi näiteks. Vot. Siin teevad suured kaubaketid nagu Woolworths, Coles ja IGA kõike, alates juuksegeelist kuni mootoriõlini. Ja backpackerid ainult sellest toituvadki :) Kui smoko või lõunapausi ajal ringi vaadata, jääb üle ainult tõdeda, et tööliste põhilisteks energiaallikateks on Woolworthsi 1,09AUD röstisai (siin siis nimega bread ehk leib, mustast leivast nähakse märgasid unenägusid) ja IGA/Woolworthsi 2,89AUD processed cheese’i 24-pakk ehk siis sulatatud juustu viilud. Nälja ajab ära, varsti oskadki vorstist ainult und näha.

Säästurežiim avaldub ka selles, et üritame väljas mitte käia. Esimene nädal kukkus haledalt läbi. Minu päästis see, et sain kusagilt külmetuspisiku külge. Austraalias. Tõsiselt noh. Sümptomiteks täpselt sama köha ja nohu, kui Eestis. Arumaivõi. Igatahes oli Dani ja meie juures paar ööd maganud norrakat Knuti päris lõbus peale nende 45-minutist ööund üles ja tööle ajada. Mõned pildid üritan ka meie õhtutest üles laadida.

Farmitöö ja varajase tõusmisega harjus taas suhteliselt kiiresti ja üle jõu ei käi midagi. Ülemuste suhtumises oli ainult nihet märgata – tagasi tulles koheldi meid hoopis paremini ja vastuvõtlikumalt kui enne. Suruti kätt ja patsutati õlale, ju olime siis ennast tublide töölistena näidanud.

Tööpäevad on paraku siin suhteliselt lühikesed, sest meloni- ja kõrvitsahooaeg hakkab siin lõpule jõudma. Pikim päev on hetkel olnud kuus tundi. Raha kõrvale panemine võib siin paraku meie otsa peal raskeks osutuda. Eestisse oleks ka vaja raha üle kanda, mõlemad arved on miinuses. Aga varsti tuleb vist Eestis tulumaksuhooaeg? Veebruaris? No worries, sinnamaani venitab ära, ehk antakse midagi tagasi ka :)

Ilm on siin soe, kõige hullemal ajal (+41) olime õnneks siit ära Surfersis.

Danile õpetame vaikselt eesti keelt. Ta sõnavara koosneb juba kusagil kahekümnest sõnast. Kõige korralikumalt oskab ta öelda lauset “mul ei tõuse,“ sest tema esialgsetel andmetel tähendas just see „you are beautiful.“ Kahjuks jäi meil Kareliga nägemata, kuidas ta seda mõnele tüdrukule püüdlikult veerida püüab.
Et siis tööaeg jälle. Saaks natuke raha teenitud ja viisapikenduse päevasid tehtud. Viimast mõtlen just selle pärast, et ei oleks kohustust enne oktoobrit tagasisõidupiletit osta. Kui näiteks juhtubki, et selleks ajaks seda raha koos ei ole. Hea on tagavaravarianti taskus hoida. Ja kes teab, mis juhtuda võib. Never say never. Hetkel otsest plaani teiseks aastaks jääda siiski ei ole.
Austraaliat avastada on veel omajagu, hetkel hakkavad Bundabergi ümbruse teed juba nii tuttavaks saama, et Jürit (Tomtomi navigaatori eesti keele meeshääl) pole kohati enam tarvis. Päris masendav ah, et suurest Austraaliast selline väikelinn pähe on kulunud :)

Olgem tublid!

back to the grind

Ehk siis saabusime laup2eva hilis6htul tagasi Bundabergim t66le hakkame esmasp2eval. T2na nautisime viimast p2eva, kui sai kauem kui kuueni magada. T2nane p2evaplaan n2eb ette terve n2dala shoppingu tegemist ja pesupesemist. Moraali t6stmine mitmen2dalaseks melonit6stmiseks on kauba peale.

Elamise saime Kareli ja Daniga Innes Parki, kus kyllaltki magusa diilina maksame terve maja eest 200 dollarit n2dalas. Pole paha, arvestades, et hostel v6tab kusagil 150-200 dollarit n2gu n2dalas.

Aga ma juba latran. Shopping ootab :)