Hei taas.
Olukord siis selline, et t66tame 10 tundi p2evas Mutchilbas, eelmise farmi omaniku venna farmis. Korjame avokaadosid ja piirame puid. Elame kymnekesi majas, kus "vannitoas" tuleb dushi 2ravoolust toiduj22tmeid ja vetsupotis elavad krabi ja konnad. Ja klosett lekib. Aga elamine on tasuta. See n2dal tuleb yle pika aja esimene, kus kogu teenitud raha saab tasku panna ja kellelegi v6lga 2ra ei pea maksma. T66tame siin kusagil m2rtsi keskpaigani, misj2rel viime Dani Cairnsi ja j22me ise vist natukeseks sinna. Et v6ib-olla autost lahti saada ja ehk mitte-farmit66d leida. Nett on siin kuus dollarit tund. M6rv. Mobiililevi endiselt pole. Tuju suhteliselt hea. Saagisin t2na omal veerand vasaku p6idla kyynest maha.
Mind ryndasid teisip2evala ka vaablased/miskised kurjad putukad, kes olid kusagil keskmise elumaja suurused. Pool tundi enne p2eva l6ppu. Enne seda oleks 6elnud, et p2eva k6ige p6nevam osa oli farmeri pojaga prygim2ele s6it. Aga v6ta n2pust :) N6elata sain kokku viis korda, kaks korda samasse n2ppu. Valutasid terve p2ev ja 6htu ja paistetasid yles, t2naseks on juba korras. T2na k2isime kose all ujumas. Yritame raha k6rvale panna.
Palav on :)
Saturday, February 28, 2009
Sunday, February 22, 2009
Edasi!
Täna hommikul vahetame farmi ja sõidame ca 30km kaugusele Dimbulah lähedale. See on praeguse farmi omaniku venna oma ja tema sõnade järgi on seal rohkem tööd. Praegune farm ei kavatse see nädal nii palju korjata ja hoiab vähem korjajaid paigal. Rõõm. Uues farmis võib 99.99% tõenäosusega öelda, et netti ei saa olema. Ega ka mobiililevi. Aga korjamine on ikka avokaadodega. Läheme uurime asja.
Tuesday, February 17, 2009
Uues farmis kinni.
Tere üle pika aja.
Olukord on nüüd selline, et asume Mareeba lähedal farmis ja ühtlasi ka elame siin. Elame endises tubakashedis, nii et väljanägemine pole just Ritz-Carlton, aga ajab asja ära. Täna öösel kella 11 paiku hüppas Dan karjudes püsti ja jooksis mööda tuba ringi, sest kõrvahark hammustas teda seljast ja teda ära tõmmates läks see pooleks. Õhutihe asi just ei ole ja putukaid liigub seal palju.
Lahendus: panime tuppa püsti telgi. :)
Jama on see, et mobiililevi siin ei ole. Netti see-eest on. Uskumatu :P Vodafone on suurematest linnadest väljas täiesti kasutu.
Korjame me avokaadosid. Ette ma ei kujutanud, mis ja millised need on. Kasvavad nad puu otsas. Vot. Rohkem edaspidi :)
Olukord on nüüd selline, et asume Mareeba lähedal farmis ja ühtlasi ka elame siin. Elame endises tubakashedis, nii et väljanägemine pole just Ritz-Carlton, aga ajab asja ära. Täna öösel kella 11 paiku hüppas Dan karjudes püsti ja jooksis mööda tuba ringi, sest kõrvahark hammustas teda seljast ja teda ära tõmmates läks see pooleks. Õhutihe asi just ei ole ja putukaid liigub seal palju.
Lahendus: panime tuppa püsti telgi. :)
Jama on see, et mobiililevi siin ei ole. Netti see-eest on. Uskumatu :P Vodafone on suurematest linnadest väljas täiesti kasutu.
Korjame me avokaadosid. Ette ma ei kujutanud, mis ja millised need on. Kasvavad nad puu otsas. Vot. Rohkem edaspidi :)
Tuesday, February 10, 2009
Reis üles.
Laupäeva pärastlõunal tulid Rollingstoni holiday accommodationi omanikud meie ukse taha ja teatasid, et tee on hetkeinformatsiooni järgi lahti. Rõõm! Kahjuks ei olnud tegu otse põhja poole viiva Bruce Highwayga, vaid sisemaa ja mägede kaudu mineva Flinders/Kennedy Developmental Highwayga. See tähendas meile kusagil 600 lisakilomeetrit ja kokku umbes kaheksa ja poole tunnist sõitu.
Kaardi peal oli antud tee märgistatud peamise maanteena, mistõttu ei osanud me järgnevat sugugi ette oodata. Okei, võtame maha fakti, et vahepeal oli asfalt tee pealt täiesti ära uhutud ja mitme silla juures oli vesi ca silla tasemel, mis tegi sellest läbisõitmise juba iseenesest suhteliselt ekstreemseks. Sellega oleme me juba harjunud – peaaegu olime me ju juba auto ära uputanud. Aga seda, et tee läheb vahepeal täpselt ühe auto laiuseks ja on käänulisem kui lõuna-Eesti külatee, ei oodanud me küll keegi. Siinkohal lisan nimekirja looma- ja linnuliikidest, keda suuremal ja enamal määral oma teel kohtasime:
Punased papagoilaadsed linnud : mitusada, olid millegipärast otsustanud, et tee peal on kena seista ja pool sekundit enne surma sealt õhku tõusta.
Surnud punased papagoilaadsed linnud: mitu tosinat, ise ei vastuta teadaolevalt ühegi eest. Bensujaamas ütles Land Roveri omanik, et tema vastutab vähemalt kuue eest.
Must-valged linnud magpied – sama palju, kui tavaliselt, ehk liiga palju. Umbes nagu varesed Eestis.
Wallabie’d – mitu tosinat. Arvasin, et neid peab otsima nagu neid ma ei mäleta mitme (kuue?) lehega õisi sirelil, aga nad on siin peaaegu et kahjurid. Ühele sõitsin peaaegu ise otsa. Auto küljele läks vist natuke pihta ka, aga tagavaatepeeglis kalpsas sama vapralt edasi. Hüppavad teele ootamatult. Kergitavad signaali andes lihtsalt pead ja lõpuks hüppavad laisalt ära. Ei taha eriti hästi pildile jääda (Dan üritas mitu-mitu korda).
Surnud wallabyd – ca 50. Ilmestavad teid igal pool. Roadkilli on siin tohutult. Lisaks wallabietele ka kõiksugused possumid ja muud väiksemad nirgid.
Kängurud – eriti ei oska neil ja wallabytel vahet teha, ainult suuruse järgi hinnates. Turovskiga siinkohal ei vaidleks. Aga mitu mehekõrgust ja suuremat oli ka teedel. Surnud kängurusid samuti väga palju.Ei oska autoga möödudes kindlalt öelda, kas tegu oli väikese känguru või täissuuruses wallabyga.
Kariloomad – magavad lihtsalt keset teed. Reageerivad loiult signaalile. Aeda tee ääres pole. Kui peale pimedat kurvi hulk lapilisi ja triibulisi lehmast suuremaid pudulojuseid keset teed lebotavad, võtab korra jahedaks küll. Kui tuua võrdlus Eestist, siis meenutas see maantee pigem teed enne Mahu munakiviteele pööramist, ainult et loomad ei olnud aedikutes.
Puukänguru – pidime hoiatussildi ees hoogu maha võtma, et aru saada, mis fauna esindaja eest meid nüüd siis hoiatatakse. Nägime ühte öösel (ta on nokturn nimelt) keset teed. Suuruselt kusagil kassisarnane, aga liigub nagu känguru muiste. Mingil põhjusel eelistab enamuse ajast puu otsas elada. Otsa ei sõitnud.
Metssead – ainukesed, kes said meie Mitsubishiga lähima astme kontakti. Peale pimedat vasakkurvi oli ca 10-pealine kari otsustanud bituumenipiknikku korraldada. Tore. Dan, kes tollel hetkel roolis oli, tegi kõike kokkupõrke vältimiseks – pidurdas ja vajutas signaali põhja, aga üks vanematest (lugeja ehk andestab kui ma siinkohal ei jõudnud märgata, kas tegu oli emme või issiga.) rihtis meie juhipoolse (ehk siis parema :) esimese nurga ära. Tagajärjeks mõlkis esitiib, katkised suunatule klambrid, lahtine logar ja kriimustatud esipamper. Kui ma oma fotoka üles leiaks, saaksin sellest ka pildi teha. Arvestades looma suurust, oleks õnnetus võinud palju-palju halvemini lõppeda. Kiitus siinkohal Tanelile.
Emu – kui me olime juba arvanud, et oleme kõike näinud, oli tee ääres silt: Emu crossing. Mida veel. Linnud ise olid otsustanud meid oma kohalolekuga mitte õnnistada.
Küülikud – nii elus kui surnud. Erinevates suurustes ja kujuga, ületasid nad eranditult otse auto ees risti-rästi teed.
Inimesed – Peale viimast suuremat linnast Charters Towersist lahkumist terve tee peale võibolla kusagil paarkümmend autot ja viiskümmend (bensujaamad) inimest. Mida hilisemaks läks, seda hõredamaks jäi. Mobiililevi ei olnud terve tee kusagil ja kõige pikem aeg ühtegi inimelu märki nägemata oli poolteist tundi. Aga see tundus palju pikemana.
Olin enne Charters Towersisse jõudmist broneerinud Mareeba lähedalt Granite Gorge’ist safari tenti. Hästi ette kujutamata, mida antud fraas tähendada võiks, jõudsime kusagil kella 11 paiku õhtul sinna. Terve campsite oli mülgas ja safari tent on vaiadele püsti pandud statsionaarne metallraamil telk. Toas oli ainult üks kahene voodi, milles magasid Karel ja Dan. Mina magasin põrandal magamiskotis. Enne magamaminekut lõin plätuga põrandal maha suure prussaka, kellest purskas elumahlasid paarikümne sentimeetri raadiuses. Selle ja kõva põranda tõttu ei olnud uni just parim. Minu ainuke lohutus oli see, et poiste sõnul ei olnud ka voodi eriti mugav – seljavalu üle kurtsid hommikul mõlemad. Selge oli see, et siia kohta me jääda ei saanud.
Sõitsime siis Mareebasse, kus pühapäeva tõttu olid kõik kohad suletud. Koht ise on isegi Bundabergiga võrreldes väike (elanikke ca 5 korda vähem). Elukoha leidmisega oli tõsiseid probleeme, sest linna peale leidsime 2 motelli (kallid) ja 2 campsite’i (ühes sai ainult telkida ja teise elamistingimused olid pehmelt öeldes spartalikud ja seitsmekümnendatest). Saime Jennyga Gruntist kokkuleppele kokkusaamise osas, mis pidi aset leidma esmaspäeval kell 10.
Broneerisime igaks juhuks viimati mainitud campsite’ist ühe öö ja sõitsime 30 minuti kaugusele tagasi Athertoni, mis paistis väheke nooblim ja tsiviliseeritum linn. Ei läinudki kaua aega, kui Dan keeras oma inglise šarmi põhja ja sai jutule ühe motelli emaliku omanikuga, kellega kauplesime korraliku motellitoa elamise 450 dollarile nädala eest. Ehk siis kusagil 150 dollarit nägu. Tuba ise on korralik, aga nagu motellis ikka, puuduvad söögi tegemise võimalused. Tädi tõi meile tuppa mikrolaineahju ja nõusid, lisaks sellele on siin ca vöökõrgune külmik. Vähemalt on siin korralikud voodid, suur vannituba, puhas tuba, rõdu, bassein, konditsioneer ja Rubiku kuubikust suurem televiisor. Vaatasime eile õhtul Red Dragonit ja ruigasime mõnust. Ma ei pea isegi prille ette panema :)
Esmaspäeval e. eile käisime Gruntis. Kuna meile oli öeldud, et tööd on kindlalt alates 16. veebruarist, ei olnud me kõige lootusrikkamad. Sealse ametniku Jenny sõnul on olukord aga paranemas, sest tänane on siin regioonis kujunemas esimeseks vihmavabaks päevaks üle mitme nädala. Sellega seoses on farmerid oma korjamisgraafikust mitu nädalat maas ja saak ootab koristamist. Meile tähendab see head, sest sundpuhkus on taskud suhteliselt tühjaks teinud. Seitsmepäevane nädal ja pikad tunnid kõlavad, nii imelik kui see ka ei tundu, suhteliselt hästi.
Ootame ja näeme. Praegu tulime motelli tagasi ja vaatasime ca pool hooaega Family Guyd. Enesetunne on suhteliselt hea, sest erinevalt eelnevast nädalast on kindlustunne nii elamise kui ka töö osas. Nüüd tuleb see raske osa ehk töö tegemine läbi teha. Ootame!
Kaardi peal oli antud tee märgistatud peamise maanteena, mistõttu ei osanud me järgnevat sugugi ette oodata. Okei, võtame maha fakti, et vahepeal oli asfalt tee pealt täiesti ära uhutud ja mitme silla juures oli vesi ca silla tasemel, mis tegi sellest läbisõitmise juba iseenesest suhteliselt ekstreemseks. Sellega oleme me juba harjunud – peaaegu olime me ju juba auto ära uputanud. Aga seda, et tee läheb vahepeal täpselt ühe auto laiuseks ja on käänulisem kui lõuna-Eesti külatee, ei oodanud me küll keegi. Siinkohal lisan nimekirja looma- ja linnuliikidest, keda suuremal ja enamal määral oma teel kohtasime:
Punased papagoilaadsed linnud : mitusada, olid millegipärast otsustanud, et tee peal on kena seista ja pool sekundit enne surma sealt õhku tõusta.
Surnud punased papagoilaadsed linnud: mitu tosinat, ise ei vastuta teadaolevalt ühegi eest. Bensujaamas ütles Land Roveri omanik, et tema vastutab vähemalt kuue eest.
Must-valged linnud magpied – sama palju, kui tavaliselt, ehk liiga palju. Umbes nagu varesed Eestis.
Wallabie’d – mitu tosinat. Arvasin, et neid peab otsima nagu neid ma ei mäleta mitme (kuue?) lehega õisi sirelil, aga nad on siin peaaegu et kahjurid. Ühele sõitsin peaaegu ise otsa. Auto küljele läks vist natuke pihta ka, aga tagavaatepeeglis kalpsas sama vapralt edasi. Hüppavad teele ootamatult. Kergitavad signaali andes lihtsalt pead ja lõpuks hüppavad laisalt ära. Ei taha eriti hästi pildile jääda (Dan üritas mitu-mitu korda).
Surnud wallabyd – ca 50. Ilmestavad teid igal pool. Roadkilli on siin tohutult. Lisaks wallabietele ka kõiksugused possumid ja muud väiksemad nirgid.
Kängurud – eriti ei oska neil ja wallabytel vahet teha, ainult suuruse järgi hinnates. Turovskiga siinkohal ei vaidleks. Aga mitu mehekõrgust ja suuremat oli ka teedel. Surnud kängurusid samuti väga palju.Ei oska autoga möödudes kindlalt öelda, kas tegu oli väikese känguru või täissuuruses wallabyga.
Kariloomad – magavad lihtsalt keset teed. Reageerivad loiult signaalile. Aeda tee ääres pole. Kui peale pimedat kurvi hulk lapilisi ja triibulisi lehmast suuremaid pudulojuseid keset teed lebotavad, võtab korra jahedaks küll. Kui tuua võrdlus Eestist, siis meenutas see maantee pigem teed enne Mahu munakiviteele pööramist, ainult et loomad ei olnud aedikutes.
Puukänguru – pidime hoiatussildi ees hoogu maha võtma, et aru saada, mis fauna esindaja eest meid nüüd siis hoiatatakse. Nägime ühte öösel (ta on nokturn nimelt) keset teed. Suuruselt kusagil kassisarnane, aga liigub nagu känguru muiste. Mingil põhjusel eelistab enamuse ajast puu otsas elada. Otsa ei sõitnud.
Metssead – ainukesed, kes said meie Mitsubishiga lähima astme kontakti. Peale pimedat vasakkurvi oli ca 10-pealine kari otsustanud bituumenipiknikku korraldada. Tore. Dan, kes tollel hetkel roolis oli, tegi kõike kokkupõrke vältimiseks – pidurdas ja vajutas signaali põhja, aga üks vanematest (lugeja ehk andestab kui ma siinkohal ei jõudnud märgata, kas tegu oli emme või issiga.) rihtis meie juhipoolse (ehk siis parema :) esimese nurga ära. Tagajärjeks mõlkis esitiib, katkised suunatule klambrid, lahtine logar ja kriimustatud esipamper. Kui ma oma fotoka üles leiaks, saaksin sellest ka pildi teha. Arvestades looma suurust, oleks õnnetus võinud palju-palju halvemini lõppeda. Kiitus siinkohal Tanelile.
Emu – kui me olime juba arvanud, et oleme kõike näinud, oli tee ääres silt: Emu crossing. Mida veel. Linnud ise olid otsustanud meid oma kohalolekuga mitte õnnistada.
Küülikud – nii elus kui surnud. Erinevates suurustes ja kujuga, ületasid nad eranditult otse auto ees risti-rästi teed.
Inimesed – Peale viimast suuremat linnast Charters Towersist lahkumist terve tee peale võibolla kusagil paarkümmend autot ja viiskümmend (bensujaamad) inimest. Mida hilisemaks läks, seda hõredamaks jäi. Mobiililevi ei olnud terve tee kusagil ja kõige pikem aeg ühtegi inimelu märki nägemata oli poolteist tundi. Aga see tundus palju pikemana.
Olin enne Charters Towersisse jõudmist broneerinud Mareeba lähedalt Granite Gorge’ist safari tenti. Hästi ette kujutamata, mida antud fraas tähendada võiks, jõudsime kusagil kella 11 paiku õhtul sinna. Terve campsite oli mülgas ja safari tent on vaiadele püsti pandud statsionaarne metallraamil telk. Toas oli ainult üks kahene voodi, milles magasid Karel ja Dan. Mina magasin põrandal magamiskotis. Enne magamaminekut lõin plätuga põrandal maha suure prussaka, kellest purskas elumahlasid paarikümne sentimeetri raadiuses. Selle ja kõva põranda tõttu ei olnud uni just parim. Minu ainuke lohutus oli see, et poiste sõnul ei olnud ka voodi eriti mugav – seljavalu üle kurtsid hommikul mõlemad. Selge oli see, et siia kohta me jääda ei saanud.
Sõitsime siis Mareebasse, kus pühapäeva tõttu olid kõik kohad suletud. Koht ise on isegi Bundabergiga võrreldes väike (elanikke ca 5 korda vähem). Elukoha leidmisega oli tõsiseid probleeme, sest linna peale leidsime 2 motelli (kallid) ja 2 campsite’i (ühes sai ainult telkida ja teise elamistingimused olid pehmelt öeldes spartalikud ja seitsmekümnendatest). Saime Jennyga Gruntist kokkuleppele kokkusaamise osas, mis pidi aset leidma esmaspäeval kell 10.
Broneerisime igaks juhuks viimati mainitud campsite’ist ühe öö ja sõitsime 30 minuti kaugusele tagasi Athertoni, mis paistis väheke nooblim ja tsiviliseeritum linn. Ei läinudki kaua aega, kui Dan keeras oma inglise šarmi põhja ja sai jutule ühe motelli emaliku omanikuga, kellega kauplesime korraliku motellitoa elamise 450 dollarile nädala eest. Ehk siis kusagil 150 dollarit nägu. Tuba ise on korralik, aga nagu motellis ikka, puuduvad söögi tegemise võimalused. Tädi tõi meile tuppa mikrolaineahju ja nõusid, lisaks sellele on siin ca vöökõrgune külmik. Vähemalt on siin korralikud voodid, suur vannituba, puhas tuba, rõdu, bassein, konditsioneer ja Rubiku kuubikust suurem televiisor. Vaatasime eile õhtul Red Dragonit ja ruigasime mõnust. Ma ei pea isegi prille ette panema :)
Esmaspäeval e. eile käisime Gruntis. Kuna meile oli öeldud, et tööd on kindlalt alates 16. veebruarist, ei olnud me kõige lootusrikkamad. Sealse ametniku Jenny sõnul on olukord aga paranemas, sest tänane on siin regioonis kujunemas esimeseks vihmavabaks päevaks üle mitme nädala. Sellega seoses on farmerid oma korjamisgraafikust mitu nädalat maas ja saak ootab koristamist. Meile tähendab see head, sest sundpuhkus on taskud suhteliselt tühjaks teinud. Seitsmepäevane nädal ja pikad tunnid kõlavad, nii imelik kui see ka ei tundu, suhteliselt hästi.
Ootame ja näeme. Praegu tulime motelli tagasi ja vaatasime ca pool hooaega Family Guyd. Enesetunne on suhteliselt hea, sest erinevalt eelnevast nädalast on kindlustunne nii elamise kui ka töö osas. Nüüd tuleb see raske osa ehk töö tegemine läbi teha. Ootame!
Friday, February 6, 2009
Nonii.
Püsib lootus, et homme saame Rollingstone'ist minema. Kuna rannikutee Bruce Highway on kinni, teeme ca 8-tunnise ringi lootuses, et tee, mis mägede kaudu läheb, on lahti. Telefonikõned sinna kanti on olnud lootustandvad. Eks homme saab teada :) Omanikud korraldavad täna kõigile sundelanikele barbie'i. Saab kord viie päeva jooksul korraliku kõhutäie.
Thursday, February 5, 2009
Vihmavang.
Teed igasse suunda on endiselt kinni, vihma sajab, kohalikus poes on leib ja piim otsas.
Istume aga edasi ja ootame paremat. Nädala lõpuks lubatakse uut tsüklonit. Rõõm :)
Istume aga edasi ja ootame paremat. Nädala lõpuks lubatakse uut tsüklonit. Rõõm :)
Wednesday, February 4, 2009
Ikka kinni.
Kolmapäev. Oleme ikka kohas nimega Balgal Beach vihmavangis. Tee põhja poole Inghamisse on suletud, tee lõuna poole Townsville'i on suletud. Tee läände on suletud. Abituse tunne. Maksame ca 100 dollarit öö eest. Tuleb oodata, millal taas sõitma saab hakata.
Kuna täna on esimene päev, kui hommikust õhtuni vist vihma ei kalla, proovin autot desinfitseerida. Autosse istumine nõuab praegu suurt tahtejõudu, sest hais sees on kohutav. Kolm meest + üks öö + aknad kinni + paduvihm non-stop = väga väga paha hõng.
Kuna täna on esimene päev, kui hommikust õhtuni vist vihma ei kalla, proovin autot desinfitseerida. Autosse istumine nõuab praegu suurt tahtejõudu, sest hais sees on kohutav. Kolm meest + üks öö + aknad kinni + paduvihm non-stop = väga väga paha hõng.
Tuesday, February 3, 2009
Reisijutt
Otsustasime 18-tunnise sõidu jagada kolmetunnisteks jaksudeks. Igaüks sõidab 3h järjest. Kristjani osa kulges ilma elamusteta. Kareli ots oli samuti hea ilmaga. Danieli sõitma asudes oli mitme vastuvõetud murettekitava telefonikõne tulemusena selgeks saanud, et sõidame otse troopilise tsükloni sisse.
Mitte, et meil seda meeldetuletust vaja oleks. Vihma sadas nii kõvasti, et normaalse 100-110 asemel sai vaevu-vaevu 60ga sõita. Tee peal olid terve tee laiuses suured lombid, millest autoga läbi sõites vett kahte lehte pritsis. Põnev-põnev.
Terve järgneva jutu räägib kõige paremini ära Danieli videopäevik ja minu paar videot järgmisest hommikust. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Danieli videod ütlevad rohkem, kui ma siin eales kirjutada suudaksin. Olgu öeldud, et ma pole alates pühapäeva hommikust praeguseks ehk 18:18 esmaspäeva õhtuks tundigi maganud.
Otsustasime kesköösel mitut ohu märki eirates sõita Townsville’ist Inghamisse, kust edasi olevat tee tsükloni tõttu suletud. Jõudsime Inghamist kusagil 15km kaugusele, kui auto järjekordsest suurest lombist (lomp on siinkohal vähe öeldud, tegu oli peaaegu maalihkega – üle tee voolas keskmine Eesti jõgi. Järgmine päev vees kõndides pidi otse liikumiseks diagonaalis kõndima) läbi sõites kahtlaselt sügavale hakkas vajuma. Tulede kustuma ja akutule vilkuma hakates sai selgeks, et siin on asi tõsine. Pidur. Tagurpidikäik. Tagurdamine. Kõik toimus sekundi murdosa jooksul. See, et tagurdades peegel sai tagurpidi sõidetud (ja imekombel asendisse tagasi paindus, arumaisaa? Imepeegel), pole oluline. Oluline oli auto päästa, et me kusagil rannas auto katusel parvetades ei lõpetaks. Pöörasime peateelt kohe kõrvalteele, mis tol hetkel oli veel veevaba. Otsustasime kõrvalteid kasutades peateed vältida, et loodetavasti järgmisesse linnakesse jõuda. Tark otsus. Peateelt ära minna ja kahtlaseid kõrvalteid kasutada. Eks? Igatahes veendusime, et kõrvalteed on pigem kõrvaljõed. Peatasime auto. Sumpasin põlvesügavusest veest läbi, et ees peateel paistvate vilkuriteni jõuda. Olgu öeldud, et autost vaadates tundus tee palju lühem.
Igatahes kustusid vilkurid poolel teel ja politseiauto tegi sääred. Vot sulle. Õnneks istus üks politseionu sealtsamast autost ühte suurde rekkasse ümber ja rekka hakkas mulle vastu sõitma. Tema sai sealt veel läbi, vesi oli tal kusagil poolde velge. Igatahes oli politseinik suhteliselt kaastundetu ja käskis meil lihtsalt kõrgem koht otsida ja öö üle elada. Järgmine päev pidi veel hullem olema. Soovitas meie selja taha jääva maja õuele sõita. Seda me ka tegime – ausalt öeldes ei saanud me kusagile mujale sõita ka, vesi oli meid täiesti ümber piiranud. Kell oli selleks hetkeks kusagil kolm hommikul.
Öö oli omaette elamus. Magasime kolmekesi autos. Noh, ma ütlen et magasime aga tegelikult ei teinud meist seda keegi. Olime öösel kellegi suvalise inimese sissesõiduteel, vihma kallas nagu oavarrest, aknaid lahti ei saanud teha, higi voolas, putukad närisid ja hirm, et vesi tõuseb ja viib auto ära oli endiselt reaalne. Elu on seiklus.
Lõpuks, kusagil seitsme paiku, hakkas vaikselt valgeks minema. Tsüklon, mis pidi keskpäeva paiku maale jõudma, oli hoopis peale keskööd oma peamise mataka ära andnud. Arvestades auto kõikumist oli see hea – kui see oleks alles eelmäng olnud, siis oleks me küll varsti katusel kusagile ranna poole parvetanud.
Ka omanik tuli majast välja. Ilma jahipüssita. Õnneks oli ta väga mõistev ja tore. See sai edasist arvestades trendiks. Ütles ta meile, et põhja poole minekuks järgmisel kolmel-neljal päeval lootust ei ole. Kahekümne aasta jooksul polevat tema sellist veetaset veel näinud. Oeh.
Navigeerisime vaikselt tagasi peatee poole, aga peatee ristumise koha peal oli paraku madalam koht, vesi seal kusagil reieni (vt video :). Sumpasin peateele, kus sain kokku järgmise sõbraliku kohalikuga, kes palus ennast kutsuda „Big G“ks. Miks mitte. Tutvusime Kareliga tema naise, kahe tütre, poja, nelja koera, kahe kassi ja kahe papagoiga. G ise tegi meile sõbralikult oma sigadest vorbitud vorstikesi. Maitsesid hästi. Terve G õu oli üle ujutatud ja ka tema ei andnud lootust edasiminekuks. Soovitus kõlas pigem Townsville’i tagasi sõita (ca 100km).
Kuna meie auto oli pargitud kõrvaltee kõrgemale kohale hobuseparisniku (ma olen päris kaua oodanud, et seda sõna lauses kasutada) farmi sissesõiduteele, tuli ka tema varsti pärima, kes me oleme ja kust me tuleme. Pärast tõi ta meile kilekotitäie küpsiseid, krõpse ja vett. Väga toredad inimesed, eranditult. Koha nimi oli Helen’s Hill.
Päeva (no mis päeva, kui kell oli 10 hommikul oli selline ca 16:00 tunne. Und millegipärast ei olnud) edenedes veetase langes ja saime peateele sõita. Sõitsime tagasi ca 30km ja oleme hetkel puhkekülas linnas nimega Rollingstone. Vot siis. Rollingstone. Tõsiselt. Ootame siin arvatavasti 2 päeva, et siis taas proovida suurt tungi põhja.
Helistasin ka tööbüroosse Mareebas ja, nagu arvatud, ei tööta sealsed farmid sellise ilmaga samuti. Nii et erilist kiiret ei ole.
Naudime hetkel selliseid asju nagu tool, laud, dušš ja voodi. Peale 40-tunnist autos elamist tundub see nagu Tai vanglast vabadusse sattumine. Lugesin just autos raamatut „Damage Done“, kus üks austraallasest vahele jäänud heroiinikuller seda kogemust kirjeldab. Aga ma kaldun teemast kõrvale. Kokkuvõtteks võib öelda, et oleme elus. Aga sellist ekstreemset ilma olin ma varem küll ainult televiisorist näinud.
Lisan pildid ja videod hiljem.
Mitte, et meil seda meeldetuletust vaja oleks. Vihma sadas nii kõvasti, et normaalse 100-110 asemel sai vaevu-vaevu 60ga sõita. Tee peal olid terve tee laiuses suured lombid, millest autoga läbi sõites vett kahte lehte pritsis. Põnev-põnev.
Terve järgneva jutu räägib kõige paremini ära Danieli videopäevik ja minu paar videot järgmisest hommikust. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Danieli videod ütlevad rohkem, kui ma siin eales kirjutada suudaksin. Olgu öeldud, et ma pole alates pühapäeva hommikust praeguseks ehk 18:18 esmaspäeva õhtuks tundigi maganud.
Otsustasime kesköösel mitut ohu märki eirates sõita Townsville’ist Inghamisse, kust edasi olevat tee tsükloni tõttu suletud. Jõudsime Inghamist kusagil 15km kaugusele, kui auto järjekordsest suurest lombist (lomp on siinkohal vähe öeldud, tegu oli peaaegu maalihkega – üle tee voolas keskmine Eesti jõgi. Järgmine päev vees kõndides pidi otse liikumiseks diagonaalis kõndima) läbi sõites kahtlaselt sügavale hakkas vajuma. Tulede kustuma ja akutule vilkuma hakates sai selgeks, et siin on asi tõsine. Pidur. Tagurpidikäik. Tagurdamine. Kõik toimus sekundi murdosa jooksul. See, et tagurdades peegel sai tagurpidi sõidetud (ja imekombel asendisse tagasi paindus, arumaisaa? Imepeegel), pole oluline. Oluline oli auto päästa, et me kusagil rannas auto katusel parvetades ei lõpetaks. Pöörasime peateelt kohe kõrvalteele, mis tol hetkel oli veel veevaba. Otsustasime kõrvalteid kasutades peateed vältida, et loodetavasti järgmisesse linnakesse jõuda. Tark otsus. Peateelt ära minna ja kahtlaseid kõrvalteid kasutada. Eks? Igatahes veendusime, et kõrvalteed on pigem kõrvaljõed. Peatasime auto. Sumpasin põlvesügavusest veest läbi, et ees peateel paistvate vilkuriteni jõuda. Olgu öeldud, et autost vaadates tundus tee palju lühem.
Igatahes kustusid vilkurid poolel teel ja politseiauto tegi sääred. Vot sulle. Õnneks istus üks politseionu sealtsamast autost ühte suurde rekkasse ümber ja rekka hakkas mulle vastu sõitma. Tema sai sealt veel läbi, vesi oli tal kusagil poolde velge. Igatahes oli politseinik suhteliselt kaastundetu ja käskis meil lihtsalt kõrgem koht otsida ja öö üle elada. Järgmine päev pidi veel hullem olema. Soovitas meie selja taha jääva maja õuele sõita. Seda me ka tegime – ausalt öeldes ei saanud me kusagile mujale sõita ka, vesi oli meid täiesti ümber piiranud. Kell oli selleks hetkeks kusagil kolm hommikul.
Öö oli omaette elamus. Magasime kolmekesi autos. Noh, ma ütlen et magasime aga tegelikult ei teinud meist seda keegi. Olime öösel kellegi suvalise inimese sissesõiduteel, vihma kallas nagu oavarrest, aknaid lahti ei saanud teha, higi voolas, putukad närisid ja hirm, et vesi tõuseb ja viib auto ära oli endiselt reaalne. Elu on seiklus.
Lõpuks, kusagil seitsme paiku, hakkas vaikselt valgeks minema. Tsüklon, mis pidi keskpäeva paiku maale jõudma, oli hoopis peale keskööd oma peamise mataka ära andnud. Arvestades auto kõikumist oli see hea – kui see oleks alles eelmäng olnud, siis oleks me küll varsti katusel kusagile ranna poole parvetanud.
Ka omanik tuli majast välja. Ilma jahipüssita. Õnneks oli ta väga mõistev ja tore. See sai edasist arvestades trendiks. Ütles ta meile, et põhja poole minekuks järgmisel kolmel-neljal päeval lootust ei ole. Kahekümne aasta jooksul polevat tema sellist veetaset veel näinud. Oeh.
Navigeerisime vaikselt tagasi peatee poole, aga peatee ristumise koha peal oli paraku madalam koht, vesi seal kusagil reieni (vt video :). Sumpasin peateele, kus sain kokku järgmise sõbraliku kohalikuga, kes palus ennast kutsuda „Big G“ks. Miks mitte. Tutvusime Kareliga tema naise, kahe tütre, poja, nelja koera, kahe kassi ja kahe papagoiga. G ise tegi meile sõbralikult oma sigadest vorbitud vorstikesi. Maitsesid hästi. Terve G õu oli üle ujutatud ja ka tema ei andnud lootust edasiminekuks. Soovitus kõlas pigem Townsville’i tagasi sõita (ca 100km).
Kuna meie auto oli pargitud kõrvaltee kõrgemale kohale hobuseparisniku (ma olen päris kaua oodanud, et seda sõna lauses kasutada) farmi sissesõiduteele, tuli ka tema varsti pärima, kes me oleme ja kust me tuleme. Pärast tõi ta meile kilekotitäie küpsiseid, krõpse ja vett. Väga toredad inimesed, eranditult. Koha nimi oli Helen’s Hill.
Päeva (no mis päeva, kui kell oli 10 hommikul oli selline ca 16:00 tunne. Und millegipärast ei olnud) edenedes veetase langes ja saime peateele sõita. Sõitsime tagasi ca 30km ja oleme hetkel puhkekülas linnas nimega Rollingstone. Vot siis. Rollingstone. Tõsiselt. Ootame siin arvatavasti 2 päeva, et siis taas proovida suurt tungi põhja.
Helistasin ka tööbüroosse Mareebas ja, nagu arvatud, ei tööta sealsed farmid sellise ilmaga samuti. Nii et erilist kiiret ei ole.
Naudime hetkel selliseid asju nagu tool, laud, dušš ja voodi. Peale 40-tunnist autos elamist tundub see nagu Tai vanglast vabadusse sattumine. Lugesin just autos raamatut „Damage Done“, kus üks austraallasest vahele jäänud heroiinikuller seda kogemust kirjeldab. Aga ma kaldun teemast kõrvale. Kokkuvõtteks võib öelda, et oleme elus. Aga sellist ekstreemset ilma olin ma varem küll ainult televiisorist näinud.
Lisan pildid ja videod hiljem.
Subscribe to:
Posts (Atom)
