Tuesday, December 30, 2008
Kaili, Nimbin, Byron Bay
Eilse päeva blogimisväärseimaks sündmuseks on see, et jätsin hüvasti Kailiga. Meie teed läksid lahku peale seda, kui viisin Kaili ja Liina Byron Baysse. Soovin neile mõlemale kõike kõige paremat ja palju kängurusid, koaalasid ja päikest.
Sellega seoses jääb üle nentida, et edaspidi kajastab blogi suure tõenäosusega ainult Kristjani ja Kareli tegemisi. Hea uudis on see, et blogi nime vist ei pea muutma, k ja k siiski jätkub :)
Kallid Kaili sõbrad - Kaili telefoninumbri leiate siit blogist. Numbrilt saate üle kontrollida, et lahkumineku põhjuseks ei olnud narkootikumid ega vägivald :) Soovitan teda torkida, et ta ka teie uudishimu rahuldamiseks blogi kirjutama hakkaks!
Nüüd natuke siis ka meie viimasest päevast. Millegi pärast oli meil kinnistunud ettekujutus, et Surfers Paradise’ist on Byron Baysse kusagil kolme tunni tee. Suur oli meie üllatus, kui Tomtom ütles distantsiks natuke üle saja kilomeetri. Isegi kui arvestada, et Queenslandist New South Walesisse sõites kaotad ajas tunni, oli seda ikkagi märgatavalt vähem kui plaanitud.
Võtsime niisiis suuna Nimbinile, mis on keset mittekusagit asuv endine hipikommuun, kust kuulujuttude järgi on viie minutiga võimalik hankida nii marihuaanat, hallutsinogeenseid seeni ja kanepiküpsiseid. Pildid lisatud. Nimbinist, mitte nendest ainetest. Tagantjärele võib öelda, et jutud on tõsi. Kanepit pakutakse avalikult ja häbematult. Nimbini fenomen on, et alates 1973. aasta muusikafestivalist on mõned mässumeelsemad hipid sinna oma baasi teinud. Kuna hipinduse juurde käib ka nn. Blow your mind ehk siis igasuguste taimsete ainete tarvitamine, siis pigistasid võimud siinkohal silma kinni. Ja nii on nad seda juba 35 aastat teinud.
Ehk siis puust ja punaseks on tegu Austraalia Pirogovi platsiga – kohaga, kus muule osale rakenduv avalik kord/seadus ei kehti. Uskumatu? Tulge vaadake ise!
Tee Nimbinisse oli samuti omaette elamus – mägitee, mille laadseid kujutasin, et leidub ainult kusagil Lõuna-Ameerikas või Alpides. Kitsas, auklik, järskude pimedate kurvidega. Kõige parem oli, et kiirusepiirang oli 80 km/h, aga iga kurvi ees oli soovitatava kiiruse märk, mis kõikus 35 km/h-55 km/h vahel. Ühe kurvi löökauk tõmbas lihtsalt Mitsul rooli käest ära. Teel nägime ka koaalat ja kängurut, viimane oli paraku kellegi rataste all hinge heitnud. Uimane koaala jättis see-eest unustamatu elamuse :)
Vahepeal jäime ka keset Austraalia väikelinna ilma navigaatorita, kuna mobiili autolaadija klamber purunes ja jäi lihtsalt sigaretisüütajasse kinni. Seejärel sai (loogiline ju, et see just siis juhtuks) GPS-vastuvõtja tühjaks. Bensujaamas veendusin, et ainuke viis, kuidas mina selle sealt välja saan, on koos paneeliga. See ei ole aga kõige parem mõte. Kassiahastuses ringi vaadates nägin aga taamal Mitsubishi logo ja silti Service. Ei ole olemas. Keset mittekusagit, tõsist tühermaad, olin otsustanud auto peatada Mitsubishi hooldusest 100m kaugusel. Mehhaaniku käes võttis süütaja eemaldamine kusagil 20 sekundit ja laadija väljakoukimine mõni minut. Raha selle eest ei tahetud aktsepteerida. Ootan nüüd millegi halva juhtumist, mis selle uskumatu vedamise tol päeval kompenseeriks. Kõigele lisaks oli vedamine ka, et sõitsime esmaspäeval, mitte pühapäeval. Siis on ka linnades totaalne vaikus.
Tüdrukud sai siis Byron Baysse viidud ja ka Austraalia idapoolseimas tipus ära käidud. Pildid lisatakse võimaluse korral. Hetkel kirjutan seda kõike Wordi, sest eilne torm rebis asutuse Wifi-ruuterilt lihtsalt antenni küljest ära :)
Sellega seoses jääb üle nentida, et edaspidi kajastab blogi suure tõenäosusega ainult Kristjani ja Kareli tegemisi. Hea uudis on see, et blogi nime vist ei pea muutma, k ja k siiski jätkub :)
Kallid Kaili sõbrad - Kaili telefoninumbri leiate siit blogist. Numbrilt saate üle kontrollida, et lahkumineku põhjuseks ei olnud narkootikumid ega vägivald :) Soovitan teda torkida, et ta ka teie uudishimu rahuldamiseks blogi kirjutama hakkaks!
Nüüd natuke siis ka meie viimasest päevast. Millegi pärast oli meil kinnistunud ettekujutus, et Surfers Paradise’ist on Byron Baysse kusagil kolme tunni tee. Suur oli meie üllatus, kui Tomtom ütles distantsiks natuke üle saja kilomeetri. Isegi kui arvestada, et Queenslandist New South Walesisse sõites kaotad ajas tunni, oli seda ikkagi märgatavalt vähem kui plaanitud.
Võtsime niisiis suuna Nimbinile, mis on keset mittekusagit asuv endine hipikommuun, kust kuulujuttude järgi on viie minutiga võimalik hankida nii marihuaanat, hallutsinogeenseid seeni ja kanepiküpsiseid. Pildid lisatud. Nimbinist, mitte nendest ainetest. Tagantjärele võib öelda, et jutud on tõsi. Kanepit pakutakse avalikult ja häbematult. Nimbini fenomen on, et alates 1973. aasta muusikafestivalist on mõned mässumeelsemad hipid sinna oma baasi teinud. Kuna hipinduse juurde käib ka nn. Blow your mind ehk siis igasuguste taimsete ainete tarvitamine, siis pigistasid võimud siinkohal silma kinni. Ja nii on nad seda juba 35 aastat teinud.
Ehk siis puust ja punaseks on tegu Austraalia Pirogovi platsiga – kohaga, kus muule osale rakenduv avalik kord/seadus ei kehti. Uskumatu? Tulge vaadake ise!
Tee Nimbinisse oli samuti omaette elamus – mägitee, mille laadseid kujutasin, et leidub ainult kusagil Lõuna-Ameerikas või Alpides. Kitsas, auklik, järskude pimedate kurvidega. Kõige parem oli, et kiirusepiirang oli 80 km/h, aga iga kurvi ees oli soovitatava kiiruse märk, mis kõikus 35 km/h-55 km/h vahel. Ühe kurvi löökauk tõmbas lihtsalt Mitsul rooli käest ära. Teel nägime ka koaalat ja kängurut, viimane oli paraku kellegi rataste all hinge heitnud. Uimane koaala jättis see-eest unustamatu elamuse :)
Vahepeal jäime ka keset Austraalia väikelinna ilma navigaatorita, kuna mobiili autolaadija klamber purunes ja jäi lihtsalt sigaretisüütajasse kinni. Seejärel sai (loogiline ju, et see just siis juhtuks) GPS-vastuvõtja tühjaks. Bensujaamas veendusin, et ainuke viis, kuidas mina selle sealt välja saan, on koos paneeliga. See ei ole aga kõige parem mõte. Kassiahastuses ringi vaadates nägin aga taamal Mitsubishi logo ja silti Service. Ei ole olemas. Keset mittekusagit, tõsist tühermaad, olin otsustanud auto peatada Mitsubishi hooldusest 100m kaugusel. Mehhaaniku käes võttis süütaja eemaldamine kusagil 20 sekundit ja laadija väljakoukimine mõni minut. Raha selle eest ei tahetud aktsepteerida. Ootan nüüd millegi halva juhtumist, mis selle uskumatu vedamise tol päeval kompenseeriks. Kõigele lisaks oli vedamine ka, et sõitsime esmaspäeval, mitte pühapäeval. Siis on ka linnades totaalne vaikus.
Tüdrukud sai siis Byron Baysse viidud ja ka Austraalia idapoolseimas tipus ära käidud. Pildid lisatakse võimaluse korral. Hetkel kirjutan seda kõike Wordi, sest eilne torm rebis asutuse Wifi-ruuterilt lihtsalt antenni küljest ära :)
Friday, December 26, 2008
Häid jõulupühi ja meile enne teid saabuvat uut aastat :)
Esimese asjana olgu öeldud, et Eesti numbrile pole mõtet ühendust võtta. Nimelt ei hakka sinder enam laadima. Otsik on juba aastaid (jõle vana tunne tuli peale) jamanud, aga nüüd lakkas koostöö täielikult. Aku sai tühjaks ja laadima ta enam ei nõustu hakkama. R.I.P. Ootan pilte ja joonistusi endiselt numbril +61450200826 :) Hind peaks olema kusagil viisteist krooni minut, niiet kõned vastavalt rahakotile, Skype’iga peaks kusagil 2.70 (?) olema.
Jõulud on edukalt seljataha jäänud, kuigi siin pruugib sellest vaevalt arugi saada (kui just supermarketis ei käi, kus seda igast august ja kehaõnarusest sulle sisse topitakse). Jõulukook on siiamaani söömata ja seisab nukralt kapis :) Kui jõulutunnet ikka pole, siis pole.
Asukohaks on meil hetkel Surfers Paradise, mis asub Brisbane’ist 45 minuti kaugusel lõunas. Bundabergiga, võib öelda, on vaks vahet. Linn (õigemini on tegu ribaga Gold Coastist, mis tähendab kusagil 70km liivarandu) meenutab Miamit – pikk rand ja kõrghooned (enamasti hotellid ja apartmendid) mööda randa. Elame holiday apartmendis, kus kompleksis on samamoodi bassein, mullivann, tenniseväljak jne. Leidsime selle oma uue pool-Eesti venna Dani kaudu, kelle sõbrad samuti siin elavad. Kui pilte lisan, saate näha, millega ta sõbrad hakkama said :)
Käisime Kareliga 23. päeval ka lõbustuspargis. Oi pliiiiin. :) :) :) Tegu on Movieworldiga ehk Warner Brothersi omanduses oleva asutusega, kus peale lõbustuspargi toimuvad ka paraadid, tegutseb kino ja õhtuti on etendused jne. Meid kui arbuusifarmilt ära karanud töölisi huvitas eelkõige lõbustuspargi osa ja seda me ka nautisime. Terve päeva. Kõriauguni. Kuni pea käis ringi ja kõhus keeras. Mõned videod ja pildid lisan, kui saan :)
Jõululaupäeval sadas mõnuga padukat. Ei saa ju jõulutunde puudumises süüdistada?
Uueks aastaks jääme samuti siia. Vaja on käia ka Wet’n’Wildis ehk suures veepargis, sest ostsime pileti, mis sisaldab sissepääsu ka sinna. Kokku oli pileti hind 79 dollarit, mis pole paha arvestades, et sissepääs ühte maksab kusagil 60.
Üldiselt on meeleolu hea, kuid mitte lootusetu. Vaatame vaikselt tööd, aga mitte eriti aktiivselt. Mõte tilgub, et läheks Bundabergi tagasi.
Ahjaa, saime kokku ka Surfersi eestlastega. Ühel õhtul kokku vist kusagil kümnega :) Pole ka ime, kui neid Bundabergis seal oldud aja jooksul juba mitukümmend leidsime.
Hääd juulu!
Jõulud on edukalt seljataha jäänud, kuigi siin pruugib sellest vaevalt arugi saada (kui just supermarketis ei käi, kus seda igast august ja kehaõnarusest sulle sisse topitakse). Jõulukook on siiamaani söömata ja seisab nukralt kapis :) Kui jõulutunnet ikka pole, siis pole.
Asukohaks on meil hetkel Surfers Paradise, mis asub Brisbane’ist 45 minuti kaugusel lõunas. Bundabergiga, võib öelda, on vaks vahet. Linn (õigemini on tegu ribaga Gold Coastist, mis tähendab kusagil 70km liivarandu) meenutab Miamit – pikk rand ja kõrghooned (enamasti hotellid ja apartmendid) mööda randa. Elame holiday apartmendis, kus kompleksis on samamoodi bassein, mullivann, tenniseväljak jne. Leidsime selle oma uue pool-Eesti venna Dani kaudu, kelle sõbrad samuti siin elavad. Kui pilte lisan, saate näha, millega ta sõbrad hakkama said :)
Käisime Kareliga 23. päeval ka lõbustuspargis. Oi pliiiiin. :) :) :) Tegu on Movieworldiga ehk Warner Brothersi omanduses oleva asutusega, kus peale lõbustuspargi toimuvad ka paraadid, tegutseb kino ja õhtuti on etendused jne. Meid kui arbuusifarmilt ära karanud töölisi huvitas eelkõige lõbustuspargi osa ja seda me ka nautisime. Terve päeva. Kõriauguni. Kuni pea käis ringi ja kõhus keeras. Mõned videod ja pildid lisan, kui saan :)
Jõululaupäeval sadas mõnuga padukat. Ei saa ju jõulutunde puudumises süüdistada?
Uueks aastaks jääme samuti siia. Vaja on käia ka Wet’n’Wildis ehk suures veepargis, sest ostsime pileti, mis sisaldab sissepääsu ka sinna. Kokku oli pileti hind 79 dollarit, mis pole paha arvestades, et sissepääs ühte maksab kusagil 60.
Üldiselt on meeleolu hea, kuid mitte lootusetu. Vaatame vaikselt tööd, aga mitte eriti aktiivselt. Mõte tilgub, et läheks Bundabergi tagasi.
Ahjaa, saime kokku ka Surfersi eestlastega. Ühel õhtul kokku vist kusagil kümnega :) Pole ka ime, kui neid Bundabergis seal oldud aja jooksul juba mitukümmend leidsime.
Hääd juulu!
Thursday, December 18, 2008
tere kalapäeva!
Hetkel on neljapäev ja 18. detsember. Kolisime Kareliga kolmeks päevaks elama Innes Parki - majja, kus enne elasid Argo ja Kai. Hind on poole odavam, kolme öö eest maksame kokku 100 dollarit. Bargaras oleks kolme öö taks tulnud 180. Ehk siis säästurežiim :) Ostsime telgi, et hädaolukorras hakkama saada. Jõuludeks meil mingeid broneeringuid tehtud ei ole, seega tõotab sellest perioodist tulla omalaadi elamus!
Jõulude ja uusaasta ajaks on plaan Bundabergist ära minna. Olenevalt asjade käigust on võimalik, et tuleme siia jaanuaris tagasi raha teenima. Melonisupervisor Jim igatahes tahtis, et me siiatuleku korral talle teada annaks. Tema tagumikku saate loodetavasti imetleda niipea, kui ma kusagil pilte üles saan laadida. Melonipõllul oleme nüüd kõige vanemad olijad, sest sakslased lahkusid kolmapäeval. Omamoodi kahju, sest olime nendega juba mitu-mitu nädalat koos töötanud. Töö ei ole glamuurne (pildid ka tulekul :) ega karjääri tõotav, aga nii inimesed kui ka töö ise on juba vaat et meeldima hakanud. Lisaks sellele ei ole me enam seal sama hõlpsasti asendatavad, kui ehk esimestel päevadel. Backpackerina on just see kõige hullem – kui farmerile su nägu ei meeldi, võib ta hostelist järgmiseks päevaks paarkümmend samasugust asemele saada. Meie oleme sellest faasist üle ja oma kuuenädalase kogemusega juba veteranid. Hea on teada, et jaanuaris oleks töö siin tagatud.
Vaba päeva pole olnud, aga sellest ei tunne isegi enam puudust. Päevad on nagunii sassis ja vaba ajaga ei oskakski midagi peale hakata.
Kui Eestis oli alguses tunne, et kolm kuud farmitööd on õuduste tipp, siis hetkel, peale 1,5 kuud ei tundu see enam üldse nii ulme. Viisapikendus küll probleemi ei tekita. Keha annab vahepeal siiski tunda, et oleks aeg puhata. Kella üheksane tõusmine tundub peaaegu kaugel asetseva õndsusena (sellega seoses taas vabandus Argo ja Kai suunas, kelle ainsamal vabal päeval me kell kuus ainukese võtmepaari auto pagasnikusse lukustasime :), mis siis veel rääkida reisist Fraser Islandile või Whitsunday saartele. Nood reisid on meil nüüd makstud ja meil tuleb vaid sobiv ja saadaolev aeg ära broneerida.
Hetkel on lahtisi otsi rohkem, kui pea jõuab ära registreerida ja kindel on see, et kindlat pole midagi. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ette saab.
Karmavõlg on järgneva jutustusega nüüd küll tasutud:
Istume siis mina ja Karel Bundabergi kesklinnas Federali hosteli ees autos. Jälgime kahte backpackerit, kes poolnõutult ja professionaalide (nagu meie) pilgu järgi majutust otsivad. Motelli kiigates käivad nad Federali vastuvõtus ja väljuvad kusagil 10 sekundi pärast.
Vot, ma nüüd ei oskagi öelda mille pärast, aga järsku tuli mulle tahtmine neid aidata. Vana Bundabergi eksperdina, kes võiks vast koostada atlase tasuta neti kohtade, pitsa- ja kinoteisipäeva ja neljapäevaõlle kohta, astusin ligi ja alustasin vestlust inglise keeles. Tuligi välja, et kaks noormeest olid just rongi pealt saabunud ja otsisid majutust. Federal olevat täis olnud. Pakkuma Karel ja mina siis, et noored võiksid töö leidmise koha pealt proovida ehk Workers and Diversit. Kui nad selle peale antud hosteli asupaika küsisid, kiikasin ma korra Kareli poole ja küsisin „Barolin street on ju sealpool“, mille pealt üks backpacker vastas: „vist küll.“
Täiesti pekkis. No ei ole olemas. Eestist ei saa ju kaugemal olla ja meie leidsime täiesti juhuslikult keset Austraalia väikelinna neist kaks. Aga lugu ei ole sugugi lõppenud. Kui üks neist päikeseprillid eemaldas, oli ta nägu mulle tuttavamast tuttav. Küsisin instinktiivselt: „TTG?“ mille peale üks noormees noogutas. Täiesti haige. Tuleb välja, et ta lõpetas minu lennust kaks aastat varem ja ta saabus Austraaliasse ca nädal tagasi. Tagantjärele mõeldes jääb üle vaid nentida, et minus on mingi nähtamatu eestlaseradar. Peaks ära patenteerima.
Igatahes olid nad veel eriti mitmekordselt õnnega koos, sest Workers and Diversis, kuhu me nad oma autoga sõidutasime, leidus neile mitte ainult elukoht, vaid nad said kohe homme ka tööle. Ufkumafu :)
Ootan, et meiega juhtuks tulevikus midagi väga head. Lotovõit suurusjärgus miljon dollarit sobiks mainiosti :)
Lisakommentaare võite lugeda piltide alt. Siin on netiga selles suhtes natuke jama, et avalike võrkude pordid on tihti kinni, s.t. kasutada ei saa youtube’i, MSN’i (võrgupõhist saab) ja ka Picasat, millega siinkirjutaja pilte üles laeb. Loodame parimat ja kui mitte varem, siis koju saabudes saab neid ju ikka näha !
Pildid siis aadressil: http://picasaweb.google.com/aardhaart
Jõulude ja uusaasta ajaks on plaan Bundabergist ära minna. Olenevalt asjade käigust on võimalik, et tuleme siia jaanuaris tagasi raha teenima. Melonisupervisor Jim igatahes tahtis, et me siiatuleku korral talle teada annaks. Tema tagumikku saate loodetavasti imetleda niipea, kui ma kusagil pilte üles saan laadida. Melonipõllul oleme nüüd kõige vanemad olijad, sest sakslased lahkusid kolmapäeval. Omamoodi kahju, sest olime nendega juba mitu-mitu nädalat koos töötanud. Töö ei ole glamuurne (pildid ka tulekul :) ega karjääri tõotav, aga nii inimesed kui ka töö ise on juba vaat et meeldima hakanud. Lisaks sellele ei ole me enam seal sama hõlpsasti asendatavad, kui ehk esimestel päevadel. Backpackerina on just see kõige hullem – kui farmerile su nägu ei meeldi, võib ta hostelist järgmiseks päevaks paarkümmend samasugust asemele saada. Meie oleme sellest faasist üle ja oma kuuenädalase kogemusega juba veteranid. Hea on teada, et jaanuaris oleks töö siin tagatud.
Vaba päeva pole olnud, aga sellest ei tunne isegi enam puudust. Päevad on nagunii sassis ja vaba ajaga ei oskakski midagi peale hakata.
Kui Eestis oli alguses tunne, et kolm kuud farmitööd on õuduste tipp, siis hetkel, peale 1,5 kuud ei tundu see enam üldse nii ulme. Viisapikendus küll probleemi ei tekita. Keha annab vahepeal siiski tunda, et oleks aeg puhata. Kella üheksane tõusmine tundub peaaegu kaugel asetseva õndsusena (sellega seoses taas vabandus Argo ja Kai suunas, kelle ainsamal vabal päeval me kell kuus ainukese võtmepaari auto pagasnikusse lukustasime :), mis siis veel rääkida reisist Fraser Islandile või Whitsunday saartele. Nood reisid on meil nüüd makstud ja meil tuleb vaid sobiv ja saadaolev aeg ära broneerida.
Hetkel on lahtisi otsi rohkem, kui pea jõuab ära registreerida ja kindel on see, et kindlat pole midagi. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ette saab.
Karmavõlg on järgneva jutustusega nüüd küll tasutud:
Istume siis mina ja Karel Bundabergi kesklinnas Federali hosteli ees autos. Jälgime kahte backpackerit, kes poolnõutult ja professionaalide (nagu meie) pilgu järgi majutust otsivad. Motelli kiigates käivad nad Federali vastuvõtus ja väljuvad kusagil 10 sekundi pärast.
Vot, ma nüüd ei oskagi öelda mille pärast, aga järsku tuli mulle tahtmine neid aidata. Vana Bundabergi eksperdina, kes võiks vast koostada atlase tasuta neti kohtade, pitsa- ja kinoteisipäeva ja neljapäevaõlle kohta, astusin ligi ja alustasin vestlust inglise keeles. Tuligi välja, et kaks noormeest olid just rongi pealt saabunud ja otsisid majutust. Federal olevat täis olnud. Pakkuma Karel ja mina siis, et noored võiksid töö leidmise koha pealt proovida ehk Workers and Diversit. Kui nad selle peale antud hosteli asupaika küsisid, kiikasin ma korra Kareli poole ja küsisin „Barolin street on ju sealpool“, mille pealt üks backpacker vastas: „vist küll.“
Täiesti pekkis. No ei ole olemas. Eestist ei saa ju kaugemal olla ja meie leidsime täiesti juhuslikult keset Austraalia väikelinna neist kaks. Aga lugu ei ole sugugi lõppenud. Kui üks neist päikeseprillid eemaldas, oli ta nägu mulle tuttavamast tuttav. Küsisin instinktiivselt: „TTG?“ mille peale üks noormees noogutas. Täiesti haige. Tuleb välja, et ta lõpetas minu lennust kaks aastat varem ja ta saabus Austraaliasse ca nädal tagasi. Tagantjärele mõeldes jääb üle vaid nentida, et minus on mingi nähtamatu eestlaseradar. Peaks ära patenteerima.
Igatahes olid nad veel eriti mitmekordselt õnnega koos, sest Workers and Diversis, kuhu me nad oma autoga sõidutasime, leidus neile mitte ainult elukoht, vaid nad said kohe homme ka tööle. Ufkumafu :)
Ootan, et meiega juhtuks tulevikus midagi väga head. Lotovõit suurusjärgus miljon dollarit sobiks mainiosti :)
Lisakommentaare võite lugeda piltide alt. Siin on netiga selles suhtes natuke jama, et avalike võrkude pordid on tihti kinni, s.t. kasutada ei saa youtube’i, MSN’i (võrgupõhist saab) ja ka Picasat, millega siinkirjutaja pilte üles laeb. Loodame parimat ja kui mitte varem, siis koju saabudes saab neid ju ikka näha !
Pildid siis aadressil: http://picasaweb.google.com/aardhaart
Thursday, December 4, 2008
Kõik on elus ja terved
ja ka auto on käes. Üldiselt võib öelda, et vahepealne aeg on olnud sisustatud tiheda tööga. Karelil ja Kristjanil käib neljas nädal ilma vaba päevata (kui mitte lugeda vihma tõttu katkestatud päevi), Kailil, Kail ja Argol oli esimene vaba päev eile (kolmapäeval).
Kui te arvate, et me lasime inimestel vabal päeval kaua magada, siis te eksite. Nimelt lukustasin ma meie ainukese võtmete paari auto pagasiruumi. Rõõm. Pidime Argo vabal päeval kell veerand seitse (saigi kaua magada teine, tavaliselt on viieks tööl :) üles ajama ja meid tööle sõidutama ajama. Seejärel liitusime RACQ-autoklubiga (miinimum oli 2 aastat, 198AUD. Ühekordne väljakutse oleks olnud 88 dollarit. Praeguse diiliga on vähemalt 2 aastaks 24h roadside assistance olemas), kes operatiivselt meile võtmed tagastas. Ootamatud väljaminekud ruulivad. Luban, et lähiajal kirjutan kodus midagi pikemat Wordis ja pasteerin selle siis netiskäigu ajal siia. Lihtsalt väga raske on sellist aega leida, sest töö ja tööst taastumine hõivab suurema osa ajast.
Rääkides kodust, oleme nüüd uude kohta kolinud :) 3. detsembril lahkusime vanast elukohast ja kolisime ca pool kilomeetrit sama tänavat pidi edasi teise holiday accomodationisse. Kahe magamistoaga korterike, siseõues bassein. Ei kurda :) Luban ka pilte teha. Aga nüüd pubisse, sest neljapäeva õhtuti on siin kann õlut viis dollarit ehk kusagil 40 eeku. Põnev!
Olgem tublid!
Edit: Kuna otsustati, et Kristjan on täna õhtul kaine rool, siis roolis ta ennast peale Kareli pubisse viskamist ja sakslastega käe surumist tagasi interneti juurde. Sakslasi on siin jube palju. Kui kohtad mitte-asiaadist backpackerit, on tõenäosus, et ta on sakslane ca 50%. Meie crews näiteks on viis sakslast, kaks eestlast ja kaks inglast. Üks crew koosneb kuuest korjajast, ühest graderist ehk sellest, kes otsustab mis melon kuhu kasti läheb ja kahest tüdrukust, kes graderi visatud melonid kinni püüavad ja kasti asetavad. Kõik tundub sõnadega kirjutades jube keeruline, aga üritan ühel päeval fotoka tööle kaasa haarata ja asja puust ja punaseks (metallist ja mullaseks?) ära teha.
Uus elamine on meil ikkagi Bargaras ehk ca veerandtunni kaugusel Bundabergist ja kahekümne kaugusel farmist. Kui see kedagi väga huvitab, võin Tomtomi kaarti Eestis näidata teile :). Hommikune ärkamine on tänu teisele autole tunni võrra hilisemaks lükatud ja kargud tuleb nüüdsest alla ajada kell 5 hommikul. Kusagil poole kuuest viime Kai ja Kaili nende farmi tööle ja vurame ise tagasi oma farmi, kus kusagil pool tundi vaba aega on, enne kui meid melonipõllule komandeeritakse. Selle sisustame enamasti kaartide mängimise ja niisama lösutamisega.
Täna, neljapäeval, tegime treilerite arvu poolest rekordpäeva. Päevaga sai täis korjatud 13 treilerit. Iga treileri peal on kuus 300kg ja kaks 500kg kasti ehk täislastis kusagil 2800 kg meloneid. Täna on veel oluline päev, kuna mul sai ametlikult melonitest (okei, arbuusidest, aga ma juba vabandasin et ma neid valesti nimetan kogu aeg) siiber. Ei taha enam, tõsiselt. Maitse käib vastu juba. Läks siis kusagil kolm ja pool nädalat selleks aega :) Vaba päeva enne järgmise nädala keskpaika ei lubatud.
Nii, mida siis veel. Kütus on siin jube odav, läheneb vaikselt dollar/liiter piirile. Ei kurda :)
Otsime võimalust Bundabergist jõuludeks ja uueks aastaks ära minna ja ehk ühe oma reisidest ära teha. Nimelt on meil broneeritud reisipakett, mis hõlmab endas kolme sihtkohta: Fraser Island (http://www.fraserisland.net/, 3 päeva/2 ööd 4x4 safari), seilamine Whitsunday saartel (http://www.whitsundaytourism.com/, 3 päeva/2 ööd purjetamine) ja kanuusõit Noosa Headsis (3 päeva/2 ööd, link puudub - olen laisk). Kui ma seda juba kirjutanud olen, siis anname andeks. Mälu ei ole enam kunagine. Maatöö nüristab :)
Andke teada, kui veel millestki konkreetsest kuulda tahate. Ei oska siia hetkel midagi muud kirjutada. Kell ka juba kolmveerand 11, sügav uneaeg!
Kui te arvate, et me lasime inimestel vabal päeval kaua magada, siis te eksite. Nimelt lukustasin ma meie ainukese võtmete paari auto pagasiruumi. Rõõm. Pidime Argo vabal päeval kell veerand seitse (saigi kaua magada teine, tavaliselt on viieks tööl :) üles ajama ja meid tööle sõidutama ajama. Seejärel liitusime RACQ-autoklubiga (miinimum oli 2 aastat, 198AUD. Ühekordne väljakutse oleks olnud 88 dollarit. Praeguse diiliga on vähemalt 2 aastaks 24h roadside assistance olemas), kes operatiivselt meile võtmed tagastas. Ootamatud väljaminekud ruulivad. Luban, et lähiajal kirjutan kodus midagi pikemat Wordis ja pasteerin selle siis netiskäigu ajal siia. Lihtsalt väga raske on sellist aega leida, sest töö ja tööst taastumine hõivab suurema osa ajast.
Rääkides kodust, oleme nüüd uude kohta kolinud :) 3. detsembril lahkusime vanast elukohast ja kolisime ca pool kilomeetrit sama tänavat pidi edasi teise holiday accomodationisse. Kahe magamistoaga korterike, siseõues bassein. Ei kurda :) Luban ka pilte teha. Aga nüüd pubisse, sest neljapäeva õhtuti on siin kann õlut viis dollarit ehk kusagil 40 eeku. Põnev!
Olgem tublid!
Edit: Kuna otsustati, et Kristjan on täna õhtul kaine rool, siis roolis ta ennast peale Kareli pubisse viskamist ja sakslastega käe surumist tagasi interneti juurde. Sakslasi on siin jube palju. Kui kohtad mitte-asiaadist backpackerit, on tõenäosus, et ta on sakslane ca 50%. Meie crews näiteks on viis sakslast, kaks eestlast ja kaks inglast. Üks crew koosneb kuuest korjajast, ühest graderist ehk sellest, kes otsustab mis melon kuhu kasti läheb ja kahest tüdrukust, kes graderi visatud melonid kinni püüavad ja kasti asetavad. Kõik tundub sõnadega kirjutades jube keeruline, aga üritan ühel päeval fotoka tööle kaasa haarata ja asja puust ja punaseks (metallist ja mullaseks?) ära teha.
Uus elamine on meil ikkagi Bargaras ehk ca veerandtunni kaugusel Bundabergist ja kahekümne kaugusel farmist. Kui see kedagi väga huvitab, võin Tomtomi kaarti Eestis näidata teile :). Hommikune ärkamine on tänu teisele autole tunni võrra hilisemaks lükatud ja kargud tuleb nüüdsest alla ajada kell 5 hommikul. Kusagil poole kuuest viime Kai ja Kaili nende farmi tööle ja vurame ise tagasi oma farmi, kus kusagil pool tundi vaba aega on, enne kui meid melonipõllule komandeeritakse. Selle sisustame enamasti kaartide mängimise ja niisama lösutamisega.
Täna, neljapäeval, tegime treilerite arvu poolest rekordpäeva. Päevaga sai täis korjatud 13 treilerit. Iga treileri peal on kuus 300kg ja kaks 500kg kasti ehk täislastis kusagil 2800 kg meloneid. Täna on veel oluline päev, kuna mul sai ametlikult melonitest (okei, arbuusidest, aga ma juba vabandasin et ma neid valesti nimetan kogu aeg) siiber. Ei taha enam, tõsiselt. Maitse käib vastu juba. Läks siis kusagil kolm ja pool nädalat selleks aega :) Vaba päeva enne järgmise nädala keskpaika ei lubatud.
Nii, mida siis veel. Kütus on siin jube odav, läheneb vaikselt dollar/liiter piirile. Ei kurda :)
Otsime võimalust Bundabergist jõuludeks ja uueks aastaks ära minna ja ehk ühe oma reisidest ära teha. Nimelt on meil broneeritud reisipakett, mis hõlmab endas kolme sihtkohta: Fraser Island (http://www.fraserisland.net/, 3 päeva/2 ööd 4x4 safari), seilamine Whitsunday saartel (http://www.whitsundaytourism.com/, 3 päeva/2 ööd purjetamine) ja kanuusõit Noosa Headsis (3 päeva/2 ööd, link puudub - olen laisk). Kui ma seda juba kirjutanud olen, siis anname andeks. Mälu ei ole enam kunagine. Maatöö nüristab :)
Andke teada, kui veel millestki konkreetsest kuulda tahate. Ei oska siia hetkel midagi muud kirjutada. Kell ka juba kolmveerand 11, sügav uneaeg!
Subscribe to:
Posts (Atom)
