Kaili, Nimbin, Byron Bay

Eilse päeva blogimisväärseimaks sündmuseks on see, et jätsin hüvasti Kailiga. Meie teed läksid lahku peale seda, kui viisin Kaili ja Liina Byron Baysse. Soovin neile mõlemale kõike kõige paremat ja palju kängurusid, koaalasid ja päikest.

Sellega seoses jääb üle nentida, et edaspidi kajastab blogi suure tõenäosusega ainult Kristjani ja Kareli tegemisi. Hea uudis on see, et blogi nime vist ei pea muutma, k ja k siiski jätkub :)

Kallid Kaili sõbrad - Kaili telefoninumbri leiate siit blogist. Numbrilt saate üle kontrollida, et lahkumineku põhjuseks ei olnud narkootikumid ega vägivald :) Soovitan teda torkida, et ta ka teie uudishimu rahuldamiseks blogi kirjutama hakkaks!

Nüüd natuke siis ka meie viimasest päevast. Millegi pärast oli meil kinnistunud ettekujutus, et Surfers Paradise’ist on Byron Baysse kusagil kolme tunni tee. Suur oli meie üllatus, kui Tomtom ütles distantsiks natuke üle saja kilomeetri. Isegi kui arvestada, et Queenslandist New South Walesisse sõites kaotad ajas tunni, oli seda ikkagi märgatavalt vähem kui plaanitud.

Võtsime niisiis suuna Nimbinile, mis on keset mittekusagit asuv endine hipikommuun, kust kuulujuttude järgi on viie minutiga võimalik hankida nii marihuaanat, hallutsinogeenseid seeni ja kanepiküpsiseid. Pildid lisatud. Nimbinist, mitte nendest ainetest. Tagantjärele võib öelda, et jutud on tõsi. Kanepit pakutakse avalikult ja häbematult. Nimbini fenomen on, et alates 1973. aasta muusikafestivalist on mõned mässumeelsemad hipid sinna oma baasi teinud. Kuna hipinduse juurde käib ka nn. Blow your mind ehk siis igasuguste taimsete ainete tarvitamine, siis pigistasid võimud siinkohal silma kinni. Ja nii on nad seda juba 35 aastat teinud.
Ehk siis puust ja punaseks on tegu Austraalia Pirogovi platsiga – kohaga, kus muule osale rakenduv avalik kord/seadus ei kehti. Uskumatu? Tulge vaadake ise!

Tee Nimbinisse oli samuti omaette elamus – mägitee, mille laadseid kujutasin, et leidub ainult kusagil Lõuna-Ameerikas või Alpides. Kitsas, auklik, järskude pimedate kurvidega. Kõige parem oli, et kiirusepiirang oli 80 km/h, aga iga kurvi ees oli soovitatava kiiruse märk, mis kõikus 35 km/h-55 km/h vahel. Ühe kurvi löökauk tõmbas lihtsalt Mitsul rooli käest ära. Teel nägime ka koaalat ja kängurut, viimane oli paraku kellegi rataste all hinge heitnud. Uimane koaala jättis see-eest unustamatu elamuse :)

Vahepeal jäime ka keset Austraalia väikelinna ilma navigaatorita, kuna mobiili autolaadija klamber purunes ja jäi lihtsalt sigaretisüütajasse kinni. Seejärel sai (loogiline ju, et see just siis juhtuks) GPS-vastuvõtja tühjaks. Bensujaamas veendusin, et ainuke viis, kuidas mina selle sealt välja saan, on koos paneeliga. See ei ole aga kõige parem mõte. Kassiahastuses ringi vaadates nägin aga taamal Mitsubishi logo ja silti Service. Ei ole olemas. Keset mittekusagit, tõsist tühermaad, olin otsustanud auto peatada Mitsubishi hooldusest 100m kaugusel. Mehhaaniku käes võttis süütaja eemaldamine kusagil 20 sekundit ja laadija väljakoukimine mõni minut. Raha selle eest ei tahetud aktsepteerida. Ootan nüüd millegi halva juhtumist, mis selle uskumatu vedamise tol päeval kompenseeriks. Kõigele lisaks oli vedamine ka, et sõitsime esmaspäeval, mitte pühapäeval. Siis on ka linnades totaalne vaikus.

Tüdrukud sai siis Byron Baysse viidud ja ka Austraalia idapoolseimas tipus ära käidud. Pildid lisatakse võimaluse korral. Hetkel kirjutan seda kõike Wordi, sest eilne torm rebis asutuse Wifi-ruuterilt lihtsalt antenni küljest ära :)