Tuesday, December 30, 2008

ja ka lubatud pildid :)

http://picasaweb.google.com.au/aardhaart/ViimaneHtuNimbinByron#

Kaili, Nimbin, Byron Bay

Eilse päeva blogimisväärseimaks sündmuseks on see, et jätsin hüvasti Kailiga. Meie teed läksid lahku peale seda, kui viisin Kaili ja Liina Byron Baysse. Soovin neile mõlemale kõike kõige paremat ja palju kängurusid, koaalasid ja päikest.

Sellega seoses jääb üle nentida, et edaspidi kajastab blogi suure tõenäosusega ainult Kristjani ja Kareli tegemisi. Hea uudis on see, et blogi nime vist ei pea muutma, k ja k siiski jätkub :)

Kallid Kaili sõbrad - Kaili telefoninumbri leiate siit blogist. Numbrilt saate üle kontrollida, et lahkumineku põhjuseks ei olnud narkootikumid ega vägivald :) Soovitan teda torkida, et ta ka teie uudishimu rahuldamiseks blogi kirjutama hakkaks!

Nüüd natuke siis ka meie viimasest päevast. Millegi pärast oli meil kinnistunud ettekujutus, et Surfers Paradise’ist on Byron Baysse kusagil kolme tunni tee. Suur oli meie üllatus, kui Tomtom ütles distantsiks natuke üle saja kilomeetri. Isegi kui arvestada, et Queenslandist New South Walesisse sõites kaotad ajas tunni, oli seda ikkagi märgatavalt vähem kui plaanitud.

Võtsime niisiis suuna Nimbinile, mis on keset mittekusagit asuv endine hipikommuun, kust kuulujuttude järgi on viie minutiga võimalik hankida nii marihuaanat, hallutsinogeenseid seeni ja kanepiküpsiseid. Pildid lisatud. Nimbinist, mitte nendest ainetest. Tagantjärele võib öelda, et jutud on tõsi. Kanepit pakutakse avalikult ja häbematult. Nimbini fenomen on, et alates 1973. aasta muusikafestivalist on mõned mässumeelsemad hipid sinna oma baasi teinud. Kuna hipinduse juurde käib ka nn. Blow your mind ehk siis igasuguste taimsete ainete tarvitamine, siis pigistasid võimud siinkohal silma kinni. Ja nii on nad seda juba 35 aastat teinud.
Ehk siis puust ja punaseks on tegu Austraalia Pirogovi platsiga – kohaga, kus muule osale rakenduv avalik kord/seadus ei kehti. Uskumatu? Tulge vaadake ise!

Tee Nimbinisse oli samuti omaette elamus – mägitee, mille laadseid kujutasin, et leidub ainult kusagil Lõuna-Ameerikas või Alpides. Kitsas, auklik, järskude pimedate kurvidega. Kõige parem oli, et kiirusepiirang oli 80 km/h, aga iga kurvi ees oli soovitatava kiiruse märk, mis kõikus 35 km/h-55 km/h vahel. Ühe kurvi löökauk tõmbas lihtsalt Mitsul rooli käest ära. Teel nägime ka koaalat ja kängurut, viimane oli paraku kellegi rataste all hinge heitnud. Uimane koaala jättis see-eest unustamatu elamuse :)

Vahepeal jäime ka keset Austraalia väikelinna ilma navigaatorita, kuna mobiili autolaadija klamber purunes ja jäi lihtsalt sigaretisüütajasse kinni. Seejärel sai (loogiline ju, et see just siis juhtuks) GPS-vastuvõtja tühjaks. Bensujaamas veendusin, et ainuke viis, kuidas mina selle sealt välja saan, on koos paneeliga. See ei ole aga kõige parem mõte. Kassiahastuses ringi vaadates nägin aga taamal Mitsubishi logo ja silti Service. Ei ole olemas. Keset mittekusagit, tõsist tühermaad, olin otsustanud auto peatada Mitsubishi hooldusest 100m kaugusel. Mehhaaniku käes võttis süütaja eemaldamine kusagil 20 sekundit ja laadija väljakoukimine mõni minut. Raha selle eest ei tahetud aktsepteerida. Ootan nüüd millegi halva juhtumist, mis selle uskumatu vedamise tol päeval kompenseeriks. Kõigele lisaks oli vedamine ka, et sõitsime esmaspäeval, mitte pühapäeval. Siis on ka linnades totaalne vaikus.

Tüdrukud sai siis Byron Baysse viidud ja ka Austraalia idapoolseimas tipus ära käidud. Pildid lisatakse võimaluse korral. Hetkel kirjutan seda kõike Wordi, sest eilne torm rebis asutuse Wifi-ruuterilt lihtsalt antenni küljest ära :)

Friday, December 26, 2008

Häid jõulupühi ja meile enne teid saabuvat uut aastat :)

Esimese asjana olgu öeldud, et Eesti numbrile pole mõtet ühendust võtta. Nimelt ei hakka sinder enam laadima. Otsik on juba aastaid (jõle vana tunne tuli peale) jamanud, aga nüüd lakkas koostöö täielikult. Aku sai tühjaks ja laadima ta enam ei nõustu hakkama. R.I.P. Ootan pilte ja joonistusi endiselt numbril +61450200826 :) Hind peaks olema kusagil viisteist krooni minut, niiet kõned vastavalt rahakotile, Skype’iga peaks kusagil 2.70 (?) olema.

Jõulud on edukalt seljataha jäänud, kuigi siin pruugib sellest vaevalt arugi saada (kui just supermarketis ei käi, kus seda igast august ja kehaõnarusest sulle sisse topitakse). Jõulukook on siiamaani söömata ja seisab nukralt kapis :) Kui jõulutunnet ikka pole, siis pole.

Asukohaks on meil hetkel Surfers Paradise, mis asub Brisbane’ist 45 minuti kaugusel lõunas. Bundabergiga, võib öelda, on vaks vahet. Linn (õigemini on tegu ribaga Gold Coastist, mis tähendab kusagil 70km liivarandu) meenutab Miamit – pikk rand ja kõrghooned (enamasti hotellid ja apartmendid) mööda randa. Elame holiday apartmendis, kus kompleksis on samamoodi bassein, mullivann, tenniseväljak jne. Leidsime selle oma uue pool-Eesti venna Dani kaudu, kelle sõbrad samuti siin elavad. Kui pilte lisan, saate näha, millega ta sõbrad hakkama said :)

Käisime Kareliga 23. päeval ka lõbustuspargis. Oi pliiiiin. :) :) :) Tegu on Movieworldiga ehk Warner Brothersi omanduses oleva asutusega, kus peale lõbustuspargi toimuvad ka paraadid, tegutseb kino ja õhtuti on etendused jne. Meid kui arbuusifarmilt ära karanud töölisi huvitas eelkõige lõbustuspargi osa ja seda me ka nautisime. Terve päeva. Kõriauguni. Kuni pea käis ringi ja kõhus keeras. Mõned videod ja pildid lisan, kui saan :)

Jõululaupäeval sadas mõnuga padukat. Ei saa ju jõulutunde puudumises süüdistada?
Uueks aastaks jääme samuti siia. Vaja on käia ka Wet’n’Wildis ehk suures veepargis, sest ostsime pileti, mis sisaldab sissepääsu ka sinna. Kokku oli pileti hind 79 dollarit, mis pole paha arvestades, et sissepääs ühte maksab kusagil 60.

Üldiselt on meeleolu hea, kuid mitte lootusetu. Vaatame vaikselt tööd, aga mitte eriti aktiivselt. Mõte tilgub, et läheks Bundabergi tagasi.

Ahjaa, saime kokku ka Surfersi eestlastega. Ühel õhtul kokku vist kusagil kümnega :) Pole ka ime, kui neid Bundabergis seal oldud aja jooksul juba mitukümmend leidsime.

Hääd juulu!

Thursday, December 18, 2008

tere kalapäeva!

Hetkel on neljapäev ja 18. detsember. Kolisime Kareliga kolmeks päevaks elama Innes Parki - majja, kus enne elasid Argo ja Kai. Hind on poole odavam, kolme öö eest maksame kokku 100 dollarit. Bargaras oleks kolme öö taks tulnud 180. Ehk siis säästurežiim :) Ostsime telgi, et hädaolukorras hakkama saada. Jõuludeks meil mingeid broneeringuid tehtud ei ole, seega tõotab sellest perioodist tulla omalaadi elamus!


Jõulude ja uusaasta ajaks on plaan Bundabergist ära minna. Olenevalt asjade käigust on võimalik, et tuleme siia jaanuaris tagasi raha teenima. Melonisupervisor Jim igatahes tahtis, et me siiatuleku korral talle teada annaks. Tema tagumikku saate loodetavasti imetleda niipea, kui ma kusagil pilte üles saan laadida. Melonipõllul oleme nüüd kõige vanemad olijad, sest sakslased lahkusid kolmapäeval. Omamoodi kahju, sest olime nendega juba mitu-mitu nädalat koos töötanud. Töö ei ole glamuurne (pildid ka tulekul :) ega karjääri tõotav, aga nii inimesed kui ka töö ise on juba vaat et meeldima hakanud. Lisaks sellele ei ole me enam seal sama hõlpsasti asendatavad, kui ehk esimestel päevadel. Backpackerina on just see kõige hullem – kui farmerile su nägu ei meeldi, võib ta hostelist järgmiseks päevaks paarkümmend samasugust asemele saada. Meie oleme sellest faasist üle ja oma kuuenädalase kogemusega juba veteranid. Hea on teada, et jaanuaris oleks töö siin tagatud.

Vaba päeva pole olnud, aga sellest ei tunne isegi enam puudust. Päevad on nagunii sassis ja vaba ajaga ei oskakski midagi peale hakata.

Kui Eestis oli alguses tunne, et kolm kuud farmitööd on õuduste tipp, siis hetkel, peale 1,5 kuud ei tundu see enam üldse nii ulme. Viisapikendus küll probleemi ei tekita. Keha annab vahepeal siiski tunda, et oleks aeg puhata. Kella üheksane tõusmine tundub peaaegu kaugel asetseva õndsusena (sellega seoses taas vabandus Argo ja Kai suunas, kelle ainsamal vabal päeval me kell kuus ainukese võtmepaari auto pagasnikusse lukustasime :), mis siis veel rääkida reisist Fraser Islandile või Whitsunday saartele. Nood reisid on meil nüüd makstud ja meil tuleb vaid sobiv ja saadaolev aeg ära broneerida.

Hetkel on lahtisi otsi rohkem, kui pea jõuab ära registreerida ja kindel on see, et kindlat pole midagi. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ette saab.

Karmavõlg on järgneva jutustusega nüüd küll tasutud:

Istume siis mina ja Karel Bundabergi kesklinnas Federali hosteli ees autos. Jälgime kahte backpackerit, kes poolnõutult ja professionaalide (nagu meie) pilgu järgi majutust otsivad. Motelli kiigates käivad nad Federali vastuvõtus ja väljuvad kusagil 10 sekundi pärast.

Vot, ma nüüd ei oskagi öelda mille pärast, aga järsku tuli mulle tahtmine neid aidata. Vana Bundabergi eksperdina, kes võiks vast koostada atlase tasuta neti kohtade, pitsa- ja kinoteisipäeva ja neljapäevaõlle kohta, astusin ligi ja alustasin vestlust inglise keeles. Tuligi välja, et kaks noormeest olid just rongi pealt saabunud ja otsisid majutust. Federal olevat täis olnud. Pakkuma Karel ja mina siis, et noored võiksid töö leidmise koha pealt proovida ehk Workers and Diversit. Kui nad selle peale antud hosteli asupaika küsisid, kiikasin ma korra Kareli poole ja küsisin „Barolin street on ju sealpool“, mille pealt üks backpacker vastas: „vist küll.“

Täiesti pekkis. No ei ole olemas. Eestist ei saa ju kaugemal olla ja meie leidsime täiesti juhuslikult keset Austraalia väikelinna neist kaks. Aga lugu ei ole sugugi lõppenud. Kui üks neist päikeseprillid eemaldas, oli ta nägu mulle tuttavamast tuttav. Küsisin instinktiivselt: „TTG?“ mille peale üks noormees noogutas. Täiesti haige. Tuleb välja, et ta lõpetas minu lennust kaks aastat varem ja ta saabus Austraaliasse ca nädal tagasi. Tagantjärele mõeldes jääb üle vaid nentida, et minus on mingi nähtamatu eestlaseradar. Peaks ära patenteerima.

Igatahes olid nad veel eriti mitmekordselt õnnega koos, sest Workers and Diversis, kuhu me nad oma autoga sõidutasime, leidus neile mitte ainult elukoht, vaid nad said kohe homme ka tööle. Ufkumafu :)

Ootan, et meiega juhtuks tulevikus midagi väga head. Lotovõit suurusjärgus miljon dollarit sobiks mainiosti :)

Lisakommentaare võite lugeda piltide alt. Siin on netiga selles suhtes natuke jama, et avalike võrkude pordid on tihti kinni, s.t. kasutada ei saa youtube’i, MSN’i (võrgupõhist saab) ja ka Picasat, millega siinkirjutaja pilte üles laeb. Loodame parimat ja kui mitte varem, siis koju saabudes saab neid ju ikka näha !

Pildid siis aadressil: http://picasaweb.google.com/aardhaart

Thursday, December 4, 2008

Kõik on elus ja terved

ja ka auto on käes. Üldiselt võib öelda, et vahepealne aeg on olnud sisustatud tiheda tööga. Karelil ja Kristjanil käib neljas nädal ilma vaba päevata (kui mitte lugeda vihma tõttu katkestatud päevi), Kailil, Kail ja Argol oli esimene vaba päev eile (kolmapäeval).

Kui te arvate, et me lasime inimestel vabal päeval kaua magada, siis te eksite. Nimelt lukustasin ma meie ainukese võtmete paari auto pagasiruumi. Rõõm. Pidime Argo vabal päeval kell veerand seitse (saigi kaua magada teine, tavaliselt on viieks tööl :) üles ajama ja meid tööle sõidutama ajama. Seejärel liitusime RACQ-autoklubiga (miinimum oli 2 aastat, 198AUD. Ühekordne väljakutse oleks olnud 88 dollarit. Praeguse diiliga on vähemalt 2 aastaks 24h roadside assistance olemas), kes operatiivselt meile võtmed tagastas. Ootamatud väljaminekud ruulivad. Luban, et lähiajal kirjutan kodus midagi pikemat Wordis ja pasteerin selle siis netiskäigu ajal siia. Lihtsalt väga raske on sellist aega leida, sest töö ja tööst taastumine hõivab suurema osa ajast.

Rääkides kodust, oleme nüüd uude kohta kolinud :) 3. detsembril lahkusime vanast elukohast ja kolisime ca pool kilomeetrit sama tänavat pidi edasi teise holiday accomodationisse. Kahe magamistoaga korterike, siseõues bassein. Ei kurda :) Luban ka pilte teha. Aga nüüd pubisse, sest neljapäeva õhtuti on siin kann õlut viis dollarit ehk kusagil 40 eeku. Põnev!

Olgem tublid!

Edit: Kuna otsustati, et Kristjan on täna õhtul kaine rool, siis roolis ta ennast peale Kareli pubisse viskamist ja sakslastega käe surumist tagasi interneti juurde. Sakslasi on siin jube palju. Kui kohtad mitte-asiaadist backpackerit, on tõenäosus, et ta on sakslane ca 50%. Meie crews näiteks on viis sakslast, kaks eestlast ja kaks inglast. Üks crew koosneb kuuest korjajast, ühest graderist ehk sellest, kes otsustab mis melon kuhu kasti läheb ja kahest tüdrukust, kes graderi visatud melonid kinni püüavad ja kasti asetavad. Kõik tundub sõnadega kirjutades jube keeruline, aga üritan ühel päeval fotoka tööle kaasa haarata ja asja puust ja punaseks (metallist ja mullaseks?) ära teha.

Uus elamine on meil ikkagi Bargaras ehk ca veerandtunni kaugusel Bundabergist ja kahekümne kaugusel farmist. Kui see kedagi väga huvitab, võin Tomtomi kaarti Eestis näidata teile :). Hommikune ärkamine on tänu teisele autole tunni võrra hilisemaks lükatud ja kargud tuleb nüüdsest alla ajada kell 5 hommikul. Kusagil poole kuuest viime Kai ja Kaili nende farmi tööle ja vurame ise tagasi oma farmi, kus kusagil pool tundi vaba aega on, enne kui meid melonipõllule komandeeritakse. Selle sisustame enamasti kaartide mängimise ja niisama lösutamisega.

Täna, neljapäeval, tegime treilerite arvu poolest rekordpäeva. Päevaga sai täis korjatud 13 treilerit. Iga treileri peal on kuus 300kg ja kaks 500kg kasti ehk täislastis kusagil 2800 kg meloneid. Täna on veel oluline päev, kuna mul sai ametlikult melonitest (okei, arbuusidest, aga ma juba vabandasin et ma neid valesti nimetan kogu aeg) siiber. Ei taha enam, tõsiselt. Maitse käib vastu juba. Läks siis kusagil kolm ja pool nädalat selleks aega :) Vaba päeva enne järgmise nädala keskpaika ei lubatud.

Nii, mida siis veel. Kütus on siin jube odav, läheneb vaikselt dollar/liiter piirile. Ei kurda :)

Otsime võimalust Bundabergist jõuludeks ja uueks aastaks ära minna ja ehk ühe oma reisidest ära teha. Nimelt on meil broneeritud reisipakett, mis hõlmab endas kolme sihtkohta: Fraser Island (http://www.fraserisland.net/, 3 päeva/2 ööd 4x4 safari), seilamine Whitsunday saartel (http://www.whitsundaytourism.com/, 3 päeva/2 ööd purjetamine) ja kanuusõit Noosa Headsis (3 päeva/2 ööd, link puudub - olen laisk). Kui ma seda juba kirjutanud olen, siis anname andeks. Mälu ei ole enam kunagine. Maatöö nüristab :)

Andke teada, kui veel millestki konkreetsest kuulda tahate. Ei oska siia hetkel midagi muud kirjutada. Kell ka juba kolmveerand 11, sügav uneaeg!

Wednesday, November 26, 2008

Karmavõlg

Nädal aega pole sadanud ja päeval, kus me peame autole järgi minema, sajab öösel padukat ja meile teatatakse, et tööleminek on tunni aja võrra edasi lükatud. Nagu sellest veel vähe oleks, et me niigi hilja (farmi kohta, kell 7 nimelt) alustame. Nüüd loodame juba, et terve päev ära jäetakse, et me saaks auto kätte. Kuna koht suletakse kell 5:30, läheb täispika tööpäeva puhul sinnaminek raskeks. Eelmises elus on vist midagi halba korda saadetud..

Ootame-näeme, otsus peaks tunni aja jooksul tulema.

Sunday, November 23, 2008

Ei midagi uut siin päikese all

Ehk siis alates eelmisest postist oleme kõik viis ilma vabade päevadeta tööl käinud. Eile oli minul ja Karelil natuke lühem päev ja käisime ookeanis ujumas ja rannas peesitamas. Lugesin et teil on seal lumi. Tunnen kaasa :) Varsti jälle põllule. Edasistest plaanidest ei oska rääkida, v.a. et neljapäeval plaanime auto välja osta. Tööjaksu meile ja teile!

Tuesday, November 18, 2008

Vihmapäev continued

Midagi on valesti, kui kell on 5:49 hommikul ja sa oled juba kaks tundi yleval olnud. T2na saame kell 7 teada, kas t66p2ev toimub. Igaks juhuks ei hakanud t66riideid selga ajamagi.

Hea uudis on see, et kui t66p2eva ei toimu, siis l2hme pealt poolt p2eva rummivabrikusse ekskursioonile (www.bundabergrum.com.au) ja joome ennast pildit... s.t. degusteerime kaks jooki. Aga loodame parimat. T66l tahaks k2ia, sest varsti peab auto 2ra maksma.

Vihmapäev

Et siis täna ärkasime kell neli, kella viieks hostelisse ja kell seitse öeldi, et tööpäev jääb paduka tõttu ära. Mõnna.

Koju tagasi ja magama. Karli käis tööl - nende farm töötab iga ilmaga.

Sõime pitsat ja tulime esimest korda Bargara peale jalutama. Jube väike koht. Loodame, et homme saab tööle ja raha teenima, aga erilist lootust selleks minule ja Karelile ei antud. Eks näis.

Palju palju õnne kallile õele, jälle aasta juures :)

Friday, November 14, 2008

Põllumehe post.

Nii. Reede õhtu. Varem pole lihtsalt olnud jaksu kirjutada. Kirjeldan natuke all Kareli ja minu seiklusi, seltskonna nimega Karli omade kohta ei oska nii täpselt öelda. Panime kolme inimes, kes meiega koos ei tööta, nimed kokku. Kai, Argo ja Kaili oli liiga väsitav öelda kogu aeg. Kai+Argo=Kar, Kar+Kaili= Karli, sobib. Mõeldud-tehtud. Teine variant oleks Kakar tulnud. Ei kõlanud lihtsalt sama hästi. Oma suurepärast ideed Kaile, Argole ja Kailile presenteerides tuli välja, et Kai ema kutsub Karliks oma meest, Kai isa. Aga see selleks.

Teisipäev oli meie esimene tööpäev arbuusiifarmis. Äratus kell neli, väljasõit pool viis. Kella 5:45ks Argo autoga hostelis. Argo, Kai ja Kaili lahkusid kell viis, nende zucchinifarmis – Kaili ja Kai korjavad, Argo tõstab ämbreid - hakkas tööpäev varem. Meie bussini oli pea kaks tundi aega. Rõõm! Vaatasime hosteli common area’is Madagaskari uuesti ära, silm mõlemal poolenisti loojas. Inimesed komberdasid samal ajal tubadest välja ja kokkasid köögis. Kella seitsmene lahkumine on hostelist ikka väga hiline. Aga management’ist oli ikkagi väga vastutulelik ja tore lasta meil seda filmi vaadata. Workers and Diversi hosteli tegelased paistavad üldse võrreldes teistega suhteliselt toredad, ühe erandiga (Jon või Jonathan või John, ei saagi täpselt aru. Telefonile vastab pika nimega). Too on ikka uskumatu ülbik. Kõige tähtsam hosteli juures on aga see, et nad sulle tööd saaksid leitud. Seda Workers and Divers oskab.

Aga tagasi tööpäeva juurde. Inimesed, kes farmitööd pole teinud,(mina olen küll üks nendest) loovad endale tavaliselt mingi romantilise ja idealiseeritud variandi sellest, mis neid ees ootab. Raske töö jääks justkui tahaplaanile ja silme ees on taevamanna ja lühikesed tööpäevad ja toredad ülemused ja mis kõik veel. See ei ole nii. Tõesti ei ole noh. Ma ei purustanud kellegi muu illusioone kui enda. See ei ole mitte raske töö, vaid RASKE TÖÖ. Esimene tööpäev kestis poole kaheksast poole kolmeni. Lõunat pool tundi, pausi veel paarkümmend minutit otsa. Ei tundu nagu eriti raske, eks. Aga kui te teaksite, kuidas ma järgmine päev voodist tõusin... Põlvili ja siis kuidagi püsti.

Ülemus on melonipõllul isegi suht normaalne, kui tänane päev välja arvata (aga sellest hiljem). Aga tööst ka. Kasutan nüüdsest sõna arbuus asemel sõna melon, sest kõik räägivad nendest siin nii ja ma kirjutan koguaeg arbuusi asemel melon ja siis kustutan. Jah, ka selles eelmises lauses ;). Melonid kasvavad nagu kõrvitsad ehk siis maas. Ja see tähendab meile kui korjajatele (1 gang ehk siis sats oli meil 6 poissi+2 tüdrukut kärul) palju tõstmist. Melonid kaaluvad minu tagasihoidlikul hinnangul kusagil viiest kilost viieteistkümneni, väiksemaid kui jalgpall me ei korja. Ühes käes on aiakäärid, millega pead väädi läbi lõikama, teises käes lapp, et meloni pealt muld ära pühkida. See operatsioon võtab per melon kusagil kolm sekundit. Enne seda peab veenduma, et melon oleks piisavalt suur ja et tema curly (teatud kasv, mis iga meloni juures väädist välja kasvab, lõpupoole tõmbub rulli nagu vedru, sellest nimi) oleks närbunud. See näitab, et melon on küps. Seejärel tuleb melon tõsta ca viiemeetrisele lindile, mis kusagil rinna kõrguselt need traktori järelkärusse viib. Lindi otsas seisab mees (supervisor või siis keegi, keda on selleks natuke aega spets koolitatud), kes melonit patsutab, välimust hindab ja seejärel vastavalt hinnangule meloni kas esimese või teise klassi ämbrisse ulatab (mõlemas võtab neid vastu tüdruk. Kõrvalepõikena, et erinevatest muudest kohtadest paistab tüdrukute töö siin suht lihtne olema).

Traktor liigub aeglaselt edasi, põllu lõpus keerab ringi ja sama asi kordub. Ja nii ongi. Alguses jäime pidevalt traktorist maha ja pidime kogu aeg teda peatuda paluma. Meie kaitseks olgu öeldud, et põld oli tõsiselt melonirikas, ka supervisori kinnitusel. Teisipäeva lõpuks olime igatahes nii väsinud ja tülgastunud, et meile ei tulnud Karli suureks kurvastuseks pähe isegi ühtegi kaasa võtta. Selle vea parandasime reedel.

Teisipäeva õhtul saime teada, et järgmine päev meid melonites ei vajata. Okei. Aga juba oli meile uus töökoht välja otsitud, seekord tomatipõllul. Bucket boyd. Kõlab pahaendeliselt. Ka algus oli meil varajasem, väljasõit kell 5:20, põllul töö algas kusagil 6:15-6:30. Bucket boy töö kätkeb endas mitut tahku, mida kõiki seob ühine tegur. Just nii, ämbrid. Päeva alguses on need vaja vanalt põllult/valest sektorist kokku korjata, veoautole laadida (no ikka 15-20 suurt 10-liitrist ämbrit üksteise peal, et tasakaalu on suht raske hoida) ja uude kohta, kus korjajad tollel päeval tegutsevad, maha laadida. Seejärel on vast päeva ainuke natukene rahulikum hetk, kui oodatakse korjajate esimesi ämbreid. Seejärel hakkab peale: nelja kuni kümnekesi, tavaliselt umbes kuuekesti kammitakse vagusid ja täis tomatiämbrid ulatatakse keskmistest vagudest suurematesse vahedesse, kus sõidavad rekkad. Kuna põllud on hiiglasuured ja korjajaid on alati mitukümmend (teisipäeval pakuks koguarvuks kusagil 40) rohkem kui bucket boysid, siis on meil alati käed-jalad tööd täis. Kui veoauto tuleb tomateid korjama, on 4-6 mehe ülesanne rekkale suurtesse vahedesse vastu minna, need peadest kõrgemale tõsta ja kastidesse valada. See on, ma ütleks, kõige raskem osa tööst. Kuumus, tohutu kuumus, rasked tomatiämbrid. Närviline rekkajuht. Kadunud tag’id (klamber või tomatisse torgatud plastjubin numbri/tähega, mis identifitseerib korjajat. Nad saavad raha per ämber. Meil on tunnitasu.) Seda kõike on suht raske seletada, aga ma proovin võib-olla mõni päev sellest veel pilte teha, kui selle töö peale satume või Bundabergist lahkume. Päeva lõpus on ämbripoiste ülesanne korjajate vagudesse jäetud tühjad ämbrid +rekkale valamisest suurtesse vahedesse kogunenud ämbrid kokku korjata ja uuesti rekkale laadida. Ehk tööpäev on meil kõigist kõige pikem. Esimene päev tuli 6:30-17:00. Õnneks peale lõunat sai suht tihti pause teha. Minu neli liitrit vett sai igatahes peale lõunat otsa. Töö on raske ja armutu, ülemus on suhteliselt ülbe ja üleolev. Teised bucket boyd on samas toredad, osad on seda tööd juba mitu kuud teinud. Farm tundub kõva piitsutaja olevat. Meie tööpäevadel oli bucket boysid 12-14, eelmistel nädalatel oli sama tööd teinud KUUS meest. Ma ei taha teada, kuidas nad sellega hakkama said, tööpäevad olid igatahes olnud 14-tunnised. Krampis kivikõvad lihased, mida pidi alla vajutama. Sellist tööd peabki kolm kuud tegema, et teiseks aastaks päikese kätte jääda.

Neljapäeval ei olnud me samuti melonifarmi oodatud, nii et saime jälle ämbritega seksida. Rõõm. Tööpäev tuli kusagil veerand seitsmest neljani, sest hostel keeldub meile hiljem järgi tulemast. Midagigi kasu neist. Meeldetuletuseks, et sõidame Kai ja Argo autoga hommikuti hosteli ette, sealt edasi ja põllult hostelisse tagasi transpordi+töö otsimise eest maksame hostelile 10AUD per nägu per tööpäev.
Arvestasime umbes, et kuna vao pikkus on kusagil 400 meetrit, siis kõnnime seal päevas läbi umbes 15-20 kilomeetrit. Neljapäeva hommik oli jalgadele samuti suhteliselt karm. Kaili küsis mult mingi hetk, miks ma imelikult kõnnin.

Meanwhile... töötasid KARLI zucchinifarmis suhteliselt lühikesi päevi, pikim on neil siiamaani olnud kuus tundi. Aeg ajaks, aga Kaili ja Kai teenivad raha samuti per ämber ja selle ajaga ei jõua eriti palju korjatud. Meil Kareliga samas raha tuleb enam-vähem, aga seda ei tea, kaua kere veel vastu peab.

Reedel ehk täna käisime jälle melonifarmis. Päev läks kirja seitsmest poole viieni ehk töötunde 8. Enam-vähem. Jalad enam nii palju ei valuta, mis on tore uudis. Käed on ainult suhteliselt katki. Mustus pestes maha ei tule ja tomatiämbrid on nukid ära veristanud. Tegin ka pildi, mis piltide ülespanekul ka teile, kallis Eesti rahvas, kättesaadavaks muutub.. Määrisin täna ennast ka kreemiga a la Fastum Gel ja haisutasin maja täis. Vaatame, kas aitab. Laupäeva hommikuks igatahes neljaks on äratus pandud.

Ahjaa, et mis siis täna juhtus. Meie Niall, iirlane, keda oli melonipatsutajaks koolitatud, sai täna melonifarmist kinga. Selle eest, et ta viskas Karelile ühe meloni suts liiga kaugelt ja see kukkus maha ja läks katki. Supervisor juhtus seda pealt nägema ja ongi kõik. Tema küüditati alates homseks tomatifarmi. Ta ei olnud selles absoluutselt süüdi, kõigil meil läks täna meloneid katki. Meid taheti lihtsalt palju kiiremini tööle panna ja me ei jõudnud nende tempole järgi. Vastikud tõprad! See oli ikka sajaga ebaõiglane. Meloneid kukub mõnikord lindi otsast maha – lint on valetpidi kaldu, keegi topib enda meloni lindile vahele ja melonid hakkavad valetpidi sõitma vms. Karelile kukkus ükskord üks pähe. Samal päeval lõin mina pea vastu linti ära (kui ma ütlen lint, mõtlen ma tegelikult suurt metallist mehhanismi). Mõlemal pea kumises Nialli puhul oli küsimus oli lihtsalt selles, et seda nägi supervisor. Pärast väitis super, et melon maksab praegu turul 40 AUD. Valevorst. Neljandik, okei, ütleme isegi viiendik, maksab poes ca 2AUD. Kahju, et teda pole. Nüüd tuleb patsutajaks või korjajaks uus mees koolitada. Homset eriti küll ei oota.

Hostelite ja farmerite suhe on selline vastastikune leechimine või sümbioos. Hostelid vajavad farmereid, et omale inimesi meelitada. Farmerid vajavad hosteleid, sest nood suudavad neid pidevalt inimestega varustada ja ühe-kahe haigestudes on alati varust keegi võtta. See sümbioos on aga töötaja suhtes alati halb, kuna sa oled asendatav. Eriti siis, kui sa pole farmis veel kaua aega töötanud - ebakindlus on alati sees.
Täna oli üldse imelik päev. Üks firma oma töötaja, kes meil patsutamisega tegeles, oli terve päeva tuntavas joobes. Mina viskasin Walesist pärit Scottile meloniga piki pead (kes oli mulle just rääkinud, kuidas ta scallopilaeva maha laadides oli pingul keti purunedes sellega piki vahtimist saanud ja kes pärast džiipi ronides pea ka veel vastu lage ära lõi – hea seeria). Supervisor näitas oma nõmedat poolt (lubas linnast uued töötajad tuua, kes tahaksid tööd teha – nagu what the hell). Sakslane kukkus melonit püüdes selili maha. Laulsime lindi taga keset kolmekümnekraadist kuumust jõululaule.

Jutt, nagu arugi saate, on suhteliselt laialivalguv.

Praegu lõi mulle pähe võimalus, et võime jõulude ajaks veel Bundabergis olla. Imelik J Saame äkki jõululaupäeval siiski kusagil rannas käia, kui olemegi siin. Auto tahaks ikkagi novembri lõpuks välja osta. Oeh. Proovin home hommikul hostelist selle teksti netti üles riputada. Olgem tublid!

Natuke m66dunud p2evadel juhtunust.

Vabandan, et varem pole kirjutada saanud. Netiga on siin nii nagu on ja t66p2evad on ka suht pikad olnud. Olen siiski Wordi asju kirjutanud, kopeerin nyyd siia alla.

Natuke möödunud päevadel juhtunust:

Neljapäeva õhtul ütlesime oma hostelile Bundabergis, et checkime pühapäeval välja. Nimelt pead sellest nii farmile kui ka hostelile kolm päeva ette teatama. Et viisakas või nii. Antud hostelil on aga selline komme, et peale oma lahkumisest teatamist nad võtavad sind julmalt töönimekirjast maha ehk siis sa pead kolm päeva seal lihtsalt niisama passima. Kuna me ütlesime neile neljapäeval suht hilja, siis reedeks seda veel teha ei jõutud ja käisime Kareliga siis ka veel tööl. Minul 1,5 tundi (rõõm!) ja Karelil terve raske päev põllul tomatiämbreid tõstes. Tagasi jõudes oli ta igatahes õlgadest ja kaelalt punane.

Nonii. Ehk siis olime pühapäevast kodutud. Kuna Argo ja Kai (meie uued Austraalia BFFid) majas oli vaba tuba, siis palusime neil omanikult küsida, mida nood arvaksid veel kolme eestlase dessandist. Vastus tuli sealt eitav (ja omanikku ei saa selles süüdistada, sest let’s face it, kui sinu majja tahaksid kahe mosambiiklase lisaks veel kolm tükki kolida, siis arvatavasti muretseksid sa, et varsti on neid seal terve kari).

Reedel käisime ka meie Korea toakaaslase ja hostelisse kolinud eestlase Liinaga väljas. Kõmmutasime Kareliga mänguautomaadis natuke põtru ja võtsime paar õlut. Pubis käis samal ajal pokkeriturniir. Ahjaa, pubides on alati ka slotid või pokkeriautomaadid, mis asuvad põhisaalist eraldi ruumis. Gambling pidi siin jube popp olema. Sadly, nagu meile auto müünud Matthew nentis.

Laupäev, mis muidu oleks tööpäev nagu iga teine, oli meil siis nüüd vaba (vt. Põhjendust ülevalpool). Selle sisustasime majaotsinguga. Kai ja Argo otsustasid nimelt, et nad koliksid sobiva elukoha leidudes meiega kokku. Mis sobis meile ideaalselt, sest lisaks sellele, et me väga hästi läbi saame, on meil ka võimalus nende autot ära kasutada. Nimelt said Kai ja Argo sama hosteli kaudu tööd, homme (teisipäeval) ongi meil esimene tööpäev. Hostelis on vaja olla kell viis. Hommikul. Karm L Aga ma ruttan jälle asjadest ette.

Maja me lõpuks ka leidsime. Asub ta Bargaras mere ääres, Bundabergist umbes veerand tundi sõitu. Täpsem koha nimi on Kelly’s Beach. Neli magamistuba ja privaatne walkway randa, mis asub 50 meetri kaugusel. Erinevalt vulkaanilise musta kiviga kaetud rannikust on siinkohal tegu liivarannaga. Super :). Täna (esmaspäeval) käisime suurtes lainetes ujumas ja proovisime ka boogieboardida (natuke lühem kui surfilaud, sõidetakse kõhuli), mis aga lainete kiiruse ja koguse tõttu eriti ei õnnestunud. Lisaks on siin ka veel sellised asjad nagu hoovused, ja oh boy, vot need on ikka hoovused. Seisad madalas vees ja tunned kuidas taanduv vesi uhub su jalgade alt liiva ära. Lähed lippude vahel vette (iga hommik tähistab vetelpääste rannaribal ala, kus tohib nende valvsa silma all ujuda. See muutub igal hommikul, kuna hoovus on eri aegadel eri kohtades erineva tugevusega) ja ei märkagi, kui oled juba paarkümmend meetrit nendest eemalt kandunud. Kui Kaili ja Kai laudu taltsutada püüdsid, siis me kõndisime Kareli ja Argoga rannas umbes samas tempos, kui nemad kodu poole triivisid J. Nii et üle pea vees ei sooviks sellist asja tunda.

Minu aknast paistab ca 1/20 ulatuses meri (vabandust, ookean) ka kätte. Kõik said omad toad, väljas on suur sundeck, kus paari tunniga vabalt punase selja saab. Üle tee on golfiväljak. Ainuke jama on, et maja on meie kasutada ainult kuni detsembri alguseni, kui saabuvad uued omanikud. Aga kolm-neli nädalat on ka täitsa okei. Äkki tüdineb rannast ära J Maksab see lõbu meile 500AUD/nädal, ehk siis 100 dollarit per nägu. Arvestada juurde, et hostel võtab 10AUD/päev meile töö leidmise eest, siis tuleb see kokku vähem kui 170AUD/nädal, mis hostel meilt küsis (tarkpead kes leidsid et 170=100+7*10, siis teadmiseks, et me ei tööta farmides tavaliselt 7 päeva nädalast ja 10 dollarit võetakse ainult töötatud päeva eest ;) ). Ja hostelieluga võrreldes on see siin ikka luksus. Koht oli saadaval alates esmaspäevast, nii et pühapäeva vastu esmaspäeva veetsime omaniku loal ikkagi Kai ja Argo vanas majas Innes Parkis. Sai kaarte ja Rummyt (aitäh Sven ja Kertu, et mulle seda õpetasite, viimase mängu panin endale ja teistele üllatuseks isegi kinni J) mängitud. Jätsime omanikule tänutäheks karbi Kalevi komme – kuigi ma ei tea kui tänulik ta on kui ta selle avab ja avastab, et karp on mul viimased paar päeva olnud seljakoti polstriks ja lennujaamas on ta ka kindlasti nii mõndagi üle elanud.

Esmaspäeval tööd ei saanud, kuna laupäeval vastu pühapäeva oli siin kõva vihmasadu. Järgmine päev põllul olevat välja näinud selline, et kaks traktorit tõmbavad vao vahelt kolmandat välja. Sadu oli nii tugev, et läpakast filmi vaadates ei suutnud see piisavalt kõva häält teha.

Käisime siis veel poes (proovisime Kareliga watermeloneid tõsta profülaktika mõttes – ei oota eriti seda asja vist J), vaatasime telekat, tegime hommikuks võileibu ja muud sellist igapäevast ja tavalist, mis kirja(blogi-?)musta eriti ei kannata. Ahjaa, Kristjanil on viimased 24 tundi olnud suhteliselt kõrvetav kõhuvalu, mis ei taha kuidagi ära minna. Aga muidu on siin tore!

Ma nüüd küll unustasin kindlasti midagi, aga anname andeks. Toksige ikka Kailit, et tema ka kirjutama hakkaks (+61415433376, küsida võib kõike).

Wednesday, November 5, 2008

Raamatukogutere :)

Täna töötasin ainult kaks tundi. Karel töötas umbes kolm. Kailil jälle pikk vahetus, 13 tundi. Kaili pakib tomateid, Karel korjab zucchinisid, mina voldin kaste ja Kaili sordib tomateid. Vot nii. Zucchinid lõppevad aga homme otsa, ei kujuta ausalt öeldes ette, mis siis saab. Kaks varianti: kas lendad standby peale tagasi või saad uue töö kohe, mis, arvestades meie staaži, ei ole eriti tõenäoline.

Teiste tööst ei oska eriti rääkida, aga minu töö koosneb samast motoorsest liigutusest, et lapikust papitükist kast teha. Masendavalt lihtne, aga ma teeks seda hea meelega 12 tundi järjest. Aga tööd on praegu ainult mõneks tunniks päevas.

Vana kanne wordist, mis nüüd siia laetud saab:

Saabusime Bundabergi, rummi- ja viljakoristuspealinna.
Viimane päev Sydneys oli reede. Kella kümneks oli meid kõiki hostelist välja visatud, kodinad saime õnneks kõik kolm Blue Parrotisse jäetud. Tegime viimase, nostalgiahõngulise praamisõidu Watson’s Baysse. Magasime murul, mängisime kaarte, nautisime võrratut vaadet Sydneyle (vt pilte). Avastasime King’s Crossi siiani odavaima pubi (õlu 3,50AUD ehk siis ca 25EEK). Viimasel päeval, muidugi. Hakkasime Sydneyst sõitma 18:45 reede õhtul ja saabusime Bundabergi 19:30 laupäeva õhtul, bussi vahetasime Brisbane’is (kahe bussi vahe 50 minutit). Ehk siis olime bussis kokku kauem kui Austraaliasse tulekul lennukis. Hea oli see, et buss tegi aeg-ajalt pooletunniseid peatusi, kus ennast korraks ka vertikaali sai. Elamus oli muidugi ka bussisõit, ehkki poolpüsti magamisest ei taha küll harjumust kujundada. Hostel oli bussijaamast ca 15min kaugusel. Ülemise korruse nari alumistele pulkadele oli kriibitud hoiatus: „If you’re reading this you made the huge mistake of staying here. It’s a disgusting place full of bed bugs, you work like a slave for nothing. Leave now or regret it.“ Jess!
Tegu siis tomatite korjamisega, meie töönädal algab esmaspäeval. Esialgu on plaan siin nädal-paar ära kannatada ja vaadata, kuidas raha koguneb. Kui tõesti on tegu orjatööga, saab siin hostelit vahetada. Neid leidub Bundabergis (või nagu Kaili üks kord ütles, Pandaorus  iga nurga peal.
Veel uitmõtteid:

Kõrvalepõikena võib öelda, et Brisbane ja Surfer’s Paradise paistavad superilusad kohad, kuhu peame kindlasti tagasi minema.

Kristjan nägi reisi esimest metsikut känguru tee kõrval bussi poole vaatamas.

Austraallased müüvad palju tee kõrval autosid.


Natuke lubatud pilte:

http://picasaweb.google.com/aardhaart/BondiAutoBundaberg#

Raamatukogus istuvad meie vastas kaks eestlast. Hostelis sain kokku Triinu ja Tõnisega. Maailm on väike :) Tunduvad täitsa toredad :)

Tuesday, November 4, 2008

vahepeal juhtunu

Tere internetikohvikust. Ehk siis:

  1. vahetasime hostelit. Esimene oli ikka ropp. Magasime öö poroloonmadratsitel, ilma linadeta. Inimene, kes meid vastu v6ttis oli ikka väga purjus. Koos pea kogu ylejäänud hosteliga.
  2. Käisime kõik esimest päeva tööl. Karel korjas 4 tundi tsukiinisid, kristjan voltis 3 tundi kaste ja Kaili sordib juba 12. tundi tomateid. Ehk tema on ainuke, kes raha teenib ka natuke, kuigi väga raske on. Raha on meil vaja, sest
  3. Ostsime auto :) 2001. aasta Mitsubishi Magna. Pilte on ka, aga neid siit kohvikust yles laadida ei saa. Ehk siis nyyd on meil kindlasti vaja siia linna kauemaks jääda, sest auto on 30 päeva jooksul vaja ära maksta. Proovime võib-olla ka teise töö leida, kui tööpäevad jäävadki nii lühikeseks. Kui nii juhtub, siis jagan varsti oma pangaarve numbrit :)

Aga olgem tublid! Varsti jälle.

Sunday, November 2, 2008

elumärk

Tere kõik see pere. Oleme elus ja terved ja linnas nimega Bundaberg. Hostelis ei ole netti, seega tuleb pikem kirjutamine siis, kui selline võimalus tekib :) Otsime siin tööd, loodetavasti on homme esimene päev.

Thursday, October 30, 2008

Neljapäev (on kalapäev)

Neljapäev. Hommikul broneerisime ära piletid Bundabergi, sest infotelefoni järgi on seal tööd. Esimeselt numbrilt pakuti tomatite korjamist, läheme proovime vist selle ära :) Lahkume Sydneyst homme 18:45 bussiga, mis jõuab Brisbane'i 10 minutit peale keskpäeva. Seejärel on peale tunnist puhkust seitsmetunnine buss Bundabergi.

Käisime ära ka kahes rannas - Bondi ja Tamarama olid nende nimed. Pildid lisan hiljem, erilise boonusena liiguvad ka kõlakad, et piltide hulgas leidub video, kus Kristjan ja Karel ookeanisse jooksevad (ja kolm supilusikatäit soola esimese lainega alla neelavad). Vesi oli tõesti soolane, aga vaatepilt oli tõsiselt äge. Ja kui see oli neljapäeva pärastlõuna, siis nädalavahetus on vist päris kreisi.

õnneks tuli korraks ka päike välja ja saime korraks peesitada. Kui me Sydneys rannas poleks käinud, oleks meid vist terve Austraalia imelikult vaadanud. Aga nüüd saime linnukese kirja.

Loksusime bussi ja rongiga tagasi ja pesime õhtul ka oma pesu ära. Oma kotti ümber pakkides veendusin, et võtsin way liiga palju riideid ja asju kaasa. Nagu tõsiselt. Masendav!

Homme siis pikk bussisõit ees, vaatame kuidas selle üle elame. Välja nüüd!

Wednesday, October 29, 2008

Esimene vihm

Lühikokkuvõtted kahest möödunud päevast: kolmapäeval oli järjekordselt ilus ilm. Päev algas suhteliselt vara, sest kella 11ks kõndisime linna Travellers at Worki briifingule. Asi kestis kusagil pool tundi ja seal käidi üle pangaarve avamine (tehtud :), Tax File Numberi saamine (tehtud :) ja töö leidmine (tegemata). Saime sealt veits kasulikku infot ja brošüüre. Millegi üliolulise kõrval oli hea kuulda, et olime siiamaani vähemalt kõik õigesti teinud. Superannuationid ja TFN'id (lugege www.infoaustralia.eu kui huvi tunnete :) pead õnneks segamini ei ajanud.

Järgmisena läksime autot otsima. Jah just! Nimelt on meil plaan siit reedel ära minna, hetkel on sihtkohaks valitud selline linn nagu Bundaberg. Asub ta Brisbane'ist kolme ja poole tunni sõidu kaugusel ja seal oli rahvusliku Harvest Traili ehk siis riikliku (puu- ja muu viljakorjajate jaoks loodud) infotelefoni järgi töökohti saadaval. Autod olid kahjuks meie hinnarange'ist väljas. Seega on uus plaan (muutub päev-päevalt, olenevalt ilmast ja päikeseketta kujust) teha enne natukene tööd ja auto jaoks raha koguda. Reisivahendiks valime ilmselt bussi. Ja see ei tähenda lihtsalt 17A'd Retke teelt bussijaama. Oo ei. See tähendab bussi Sydney'st Brisbane'i (olenevalt bussist 15-17 tundi) ja bussi Brisbane'ist Bundabergi (veel 5-6 tundi). Et siis pikem kui meie lend. Ookei. Vähemalt pidi see buss Kareli Adelaide-Sydney kogemuse kohaselt peatusi tegema, kus inimesed välja lastakse. Lennukis ei saa selliseid ka küsimise peale. Kui homse telefonikõne peale veel töökohad alles on, siis reedel hakkame minema. Reedel on siin ka halloween (ma ei taha teada, mis Kings Crossis toimuma hakkab - juba praegu on siin drag queenide, homode, kodutute ja prostituutide amalgamatsioon!). Ka meie hostelis toimub, nagu kord ja kohus, suur pidu. Meie veedame selle õhtu vist bussis (loodame, et bussijuht jagab meile maskid).

Neljapäev Sydneys ja esimene vihm. Vihm on siin hoopis teistsugune - hästi tihe ja hästi väikesed veepiisad. Nagu kõnniks siilina läbi udu. Mingit pladinat ei ole. Märjaks teeb kümne palli skaalal kusagil seitsme vääriliselt.

Käisime hommikul reisiagentuuris, rikkurid nagu me oleme. Tõe huvides olgu mainitud, et tegu oli spetsiaalselt backpackeritega tegeleva hosteliga. Broneerisime endale reisi :) Ja me EI SUUDA JUBA OODATA, et me seal oleksime.

Tegu siis paketiga, kus sees põhimõtteliselt kolm asja. Seilamine Whitsunday saartel (pange näiteks Google'i pildiotsingusse Whitehaven beach :), 4x4 safari Fraseri saarel (kus ei ole teid ja on ainult maaliline järv maalilise järve järel, laevavrakid ja bbq ja ööbimine rannal) ja kanuumatk Noose Bays (mis meile tasuta peale visati - miks mitte?). Kõik asjad kestavad 2 või 3 ööd. Tegime ära ettemaksu, ülejäänud osa maksame siis kui rikkad ja uhked oleme. Selles mõttes ka mõistlik diil, et tegu on open ended reisiga. Reisid 12 kuu jooksul siis kui tahad, pead ainult ette oma vautšeriga reisi ära broneerima (Whitsunday pidi kiire olema, muudele ei pidavat probleemi tekkima).

Pärastlõunal käisime koos ülejäänud 1,000,000,000,000 Sydney elaniku ja turistiga akvaariumis. Vähemalt järjekorra järgi võis nii arvata. Tundus, et me ei ole ainukesed, kes mõtlesid et on kavalad ja lähevad halva ilmaga akvaariumisse. Pildid akvaariumist ja Starbucksist:

http://picasaweb.google.com.au/aardhaart/SydneyAquarium#

Siit leiate ka videod, mis selgitavad, miks minust režissööri ei saa. Noh, kõige hullemat ma ei laadinud üles. Selle katkestab naise kiljatus ja minu sorry, et ma talle jala peale astusin :p

Aga jah, õhtul väike longhorn jne.

Homme üritan ennast poole kuue paiku voodist välja ajada, et saaksin Chelsea mängu vaatama kuhugi Darling Harbouri kasiinosse. Eks vaatab, mis sellest nalja saab.

Homme on muidu ette nähtud asjade kokkutõmbamise päev. Pangakaardid, pesu pesemine, sellised asjad. Põnev. No worries :) Olgem tublid.

Monday, October 27, 2008

Neljas päev Austraalias ja Sydneys. Tee hostelist kesklinna ja sadamasse hakkab tuttavaks saama, nagu ka suuremad tänavad (William, George, Pitt, Macquarie). Üldiselt võib öelda, et linn on võrratu ja midagi sellist pole ma veel enne näinud :) Puhtam kui Ateena, sama lahe kui Rooma, sama segane ja erinevatest osadest koosnev nagu London.

Tänase esmaspäeva hõivasid Hiinalinn, pargis istumine ja järjekordne praamisõit. Algselt oli plaanis ka ühte seljakotireisijatega tegelevasse agentuuri minna, aga kuna Kristjan sai peale Chelsea mängu alles kella kolmest magama, siis tema loobumiste tõttu (partypooper) lükati see homsesse. Mis aga ei tähenda, et tänasega midagi ei saavutatud!

Nimelt sai ka minust meie seltskonna viimane kaameraomanik.  Ehk siis nüüdsest ei pea ma teiste seljas elama, et kõik pildid siia üles saaks (visuaalselt nauditavamate piltide jaoks aga küll - mingi fotokunstnik ma pole). Kuna fotode blogisse lisamine on omajagu nõme, siis laen oma pildid võimaluse korral Picasasse ja lisan blogikandesse siis ka selle lingi.

Esimene on siis siin:


nautigem!

Täna siis rahulik õhtu, sest homme lähme ikkagi sinna reisijatega tegelevasse agentuuri. Kuri plaan on nädala lõpus Sydneyst ära minna. Eks näis mis saab. Tahaks trippida küll, aga raha on vahepeal kulutamise asemel teenida ka vaja :)

Sunday, October 26, 2008

Telefoninumbrid

ahjaa, saime omale ka uhked Austraalia numbrid:

Kaili - +61415433376
Kristjan - +61450200826 (Eesti number toimib ka)

Kirjutage-joonistage :)

pühapäev on puhkamiseks...

...ja selle järgi me ka opereerisime. Äratus veidi enne 11t, piknik veiniga pargis kuni kusagil kaheni.. :) Ilm oli jällegi ilus ja päikseline, nii et päikeseprillid said kõvasti vatti.

Pargis said Kaili ja Karel teada, et Kristjanile ei meeldi linnud. Seejärel oli tarvis neid toita, et neid meie ümber ikka kümnetes tuleks. Ja siis, kui Kristjan raamatut luges, siis öelda, et lind on mu pea lähedal, et ma üles võpataksin. 

Peale seda kõndisime jälle Circular Quaysse, kust sõitsime seni veel käimata kohta - Darling Harbourisse. Miljoni dollari vaated teiselt poolt linna, veeäär palistatud hotellidega (potentsiaalsed tööandjat, mõtlen mina) - Hyatt, Crowne Plaza, Novotel, Ibis. Hotelle on siin linnas ikka kõvasti - CBD (Central Business District, tuleb välja et nii kutsutakse siin kesklinna) pilvelõhkujate vahel säravad nt. Marriott 

Õhtul käisime Imaxis (www.imax.com.au), mis on ametlikult maailma lahedaim kinoelamus. Filmiks valisime Dark Knighti. Ekraan on uskumatult suur ja kaardus, terve ekraani haaramiseks pead tuleb pead keerata.

Enne kino vaatasime tänavateatrit. Psycho Sami nimeline artist, kes keset Darling Harbourit esines. Kõige muljetavaldavam trikk oli tal selline, et ta neelas alla vähemalt 1m20cm pika õhupalli (otsast otsani), ronis seejärel kolmemeetrise redeli otsa, neelas seal kõõludes alla mõõga, mis õhupalli ta sees katki tegi. Enne mõõga väljatõmbamist žongleeris natuke aega ka kolme kurikaga. Segane tüüp. Aga hästi naljakas, viskas enda kulul nalja ja kaasas publikut oma show'sse. Eestis sellist ei kohtaks.

Pole erilist kirjasoont täna peal, anname andeks. Poole tunni pärast hakkab Chelsea-Liverpool. Loodame parimat!

Saturday, October 25, 2008

Nimekirjade armastaja postitus

Paar asja, mida Sydneysideritele meeldib teha:

* tupiktänavad. Mõnikord mõtled, miks kohvikus istuv austraallane sulle poolnukralt naeratab, kui seljakotiga inimene tast möödub. Paar minutit hiljem saad sa aru, et see on selle pärast, et kohalikuna ta tõenäoliselt teadis, et see tänav on tupiktänav. 

* üles-alla kõndida. Kuna linn on lahesopi kallastel, siis on enamus tänavaid kallakuga. Ja paraku nii, et üles läheb järsku ja allaminekut praktiliselt ei tunnegi :) Päriselt-päriselt. 

* joosta. Mööda merekallast, botaanikaaias, mööda treppe. Igal pool. Endal hakkab häbi, kui jälle mingi šoks või võileib käes nende teelt ära tuleb hüpata. 

* turiste aidata. Näide. Käisime täna loomaaias. Järjekorras seistes ulatas meie ees maksnud naine mulle mingi lipiku. Kohmetusest võtsin selle vastu, ise aru saamata mis see oli. Tuleb välja, et ta andis mulle üleliigse kupongi, millega sai sissepääsuhinnast -20% alla. Lihtsalt. Ta isegi ei öelnud midagi, ainult andis. Nagu see oleks kõige elementaarsem asi maailmas. Eestis oleks see tõenäoliselt olnud prügi :) Või et oleks eestlane selle ära visanud, et teisel hästi ei läheks. Tegelikult ma eestlastest nii halvasti ei arva, aga sellist suhtumist ja viisakust ma Eestis ei kohanud. Mis viib mind ka selleni, et austraallastele meeldib

* vabandada. Asja eest ja ka siis, kui see tegelikult tarvilik pole. Väga palju tänada ja naeratada. Igal pool ja igas situatsioonis.

Võin kinnitada, et selline asi nagu jet lag on täiesti olemas. Avaldub see minu puhul juba teist õhtupoolikut järgnevalt:

* kerge aga pidev peavalu

* tunne, et pea on kerge/uimasustunne, eriti millegipärast just istudes

* tunne, et koguaeg peab magama

Asjad, millest Kristjan ja Kaili tunnevad puudust:

Kristjan - praeleib juustuga.

Kaili - murelid.

Täna siis, nagu enne mainitud, käisime Sydney loomaaias (Taronga), kuhu viis praam. Ehk siis saime ka esimese praamisõidu tehtud. Ja peale seda veel ka teise. Palju pilte Sydney ooperimajast iga eri nurga alt (pildid veel fotokas :) ja erinevatest loomadest (pildid veel fotokas :). Enamus päevas möödus siiski loomaaias ja jalad on ka vastavas konditsioonis. Ega loomaaed siis vähem künklik polnud kui ülejäänud linn. 

Ilm on mõlemal päeval superilus olnud, aga õhtul päikese loojudes läheb suhteliselt kiiresti külmaks. Eriti, kui sellel hetkel praamil oled, mis üle lahe tuhiseb (pildid veel fotokas :).

Täna saame poole pärast jälle Kareliga kokku, et kusagile pubisse sisse astuda ja mõni middy või schooner võtta. Kodune ülesanne meie sadadele tuhandetele lugejatele on välja uurida, mida need tähendavad.

Friday, October 24, 2008

Singapur ja Sydney.

Lühike post seekord. Kell on 20:11. Esimene päev Sydneys on üle elatud. Hetkel on tekkinud peavalu ja hästi kerge tunne.  Äkki hakkab ajavahe lõpuks mõjuma

Eredamad hetked Singapurist:
 Jube niiskus, higista nagu täistuubitud trollis. 
 Kristjan unustas passi lennukisse. Õnneks jätkati reisi sama lennukiga ja Kristjan sai selle kätte Jasmini-nimeliselt meessoost 20ndates eluaastates turvatöötajalt. Paanikat jätkus omajagu.

Kristjan käis ka ujumas, et lennureisidel ja terminalides uitamisel tekkinud mustus maha pesta. Väga värskendav oli, maksis 14SGD. Bassein oli lahtise taeva all ja lennujaama tuled paistsid suht efektsed.

7,5tunnine lend Sydneysse läks lihtsalt. Lootsime, et ehk jääb meie istmereas kolmas iste tühjaks ja okupeeritakse meie jalgade poolt, aga ei. Aknaistme sai natuke Mr Beani moodi austraallane, kes meile maandumisel aknast välja passimiseks väga õige hetke - Harbour Bridge ja ooperimaja said mälupanka talletatud.

Maandumine ja piiriformaalsused läksid viperusteta. Küsiti, kus kaasavõetud kommid olid pakendatud. Kui ütlesin, et Eestis, tehti suured silmad, aga EL'i kuulmise peale lasti ilusti läbi. 

Hostelisse saime 13AUD eest pakibussiga, mille taga kolises 13 inimese pagasiga treiler. Lennujaamas oli meil vastas ka eestlane Karel, kellega koos käisime Sydney peal ringi.

Rohkem kirja kui peavalu väheneb

[edit] ...jätkub

Teel lennujaamast linna olid meie noorte kangelaste silmad suured nagu tõllarattad. Imelikud majad, imelikud autod valel pool teed ja mõnus päikesepaiste. Hiljem saime teada, et eelmisel kahel päeval olevat siin vihma sadanud muidu sant ilm olnud. Täna seda me tunda ei saanud, selle asemel peesitasime Kareli ja Kailiga Sydney botaanikaaias murul (Kaili jäi jälle magama) ja mängisime kaarte.

(kui keegi hiljem torgib, siis Kaili kaameras on slaide)

Botaanikaaia ümbruses ringi kõndides arvasin ma alguses, et igal pool töötavad autoalarmid. Hiljem tuli välja et need on aarad ja muud tiivulised, kes süümepiinadeta ka väljaspool botaanikaaeda oma pulma- ja ma-ei-tea-mis laule laulavad. Kohalikud kõndisid rahulikult edasi, aga mina ehmatasin iga kriiske peale (no osad puud on suht põõsad ka!).

Käisime veel ka ooperimaja treppidel ja Circular Quays, kust väljuvad praamid. Vaatasime siiski praamide sõiduplaanide juures üksteisele tülpinult otsa ja otsustasime hoopis tagasi hostelite poole kõndida. Erilist vasikavaimustust antud hetkel selle reisi suhtes polnud ja kuna ka homseks lubati ca 24 kraadi siis lükkasime selle edasi. Omajagu oli juba trööbatud ka.

Tänase päeva saavutuste hulka võib lugeda ka pangaarve avamise ja pistikukonverterite ostmise (sai lõpuks ometi telefonid-läpakad täis laadida). 

Õhtul võttis jet lag jalad ikka suht alt ära. Istudes käis pea ringi ja oli hästi kerge tunne, käisin paar korda poti kohal ka kõõlumas. Nüüd magama ja loodame, et hommik on õhtust targem.

Wednesday, October 22, 2008

Frankfurt. Terminal 2.

Ja proov number 2. Saabusime Frankfurti viperusteta. Lend hilines paarkümmend minutit väidetava 240km/h vastutuule tõttu (kuna öeldi, et väljas kilomeetrite kõrgusel on -57C, ei läinud ise välja proovima).  Kaili sai superistme otse avariiväljapääsu taga tiival kohal - pidage meeles, koht on 10A, soovige seda kohta kui saate! Vähe ei olnud kade :)

Naine meie kõrval magas suu laiali. Reisi lõpupoole hakkas kabiinis mingi kummaline odöör levima, reisi lõpp oli suht kergendus.

Frankfurti Terminal 1 on ikka suht aukartustäratav. Pikad koridorid ja inimestemassid. Õnneks on siltide süsteem korralik ja peale baggage claimi oli meil vaja terminali vahetada. Nende suurte pagasikärudega on sellega omajagu tegemist, sest igal pool on terminalil vähemalt 3-4 taset ja nende vahel on vaja liftidega liikuda. Kui just ennast noore jumalana ei tunne ja kohvreid-kotte mööda treppe ja eskalaatoreid ei taha tarida. Kuna mul on suur seljakott, siis mina ei tundnud :)

Ehk siis jõudsime Frankfurti kohaliku aja järgi kell 14:00. Järgmine lend läheb 23:55. Karm! 

Vahetasime SkyTrainiga terminali (suht skeeri, ilma juhita, kõrgel terminalide vahel. Käivad hästi tihti ja sõidavad kiiresti). Operaatorionu terminalis ei lubanud mul pagasikäruga rongi sõita. Niuks. Tarisime siis need rongi, teises terminalis selle õnneks jälle uue. Ehk siis nad vist ei taha, et neid ühest terminalist teise liigutatakse. Kõva EL küll!

Terminal 2 on oluliselt vaiksem. Tahtsime kohe oma pagasist lahti saada, aga Qantase check-in laua juures haigutas tühjus. Noh, olgem ausad, oli vist natuke optimistlik ka 10 tundi enne lendu pagasist lahti saada. Aga ikkagi!

Veel üks õpetussõna: pistikupesasid kui selliseid terminalist üldjuhul ei leia. Vähemalt sellest osast, kus me praegu oleme e. enne turvakontrolli. Minu läpaka aku oli tühi (ofkoors) ja pika otsimise peale leidsime ühe sõbraliku restoranionu, kes lubab meil siin restoranis ainsamat vaba pistikut kasutada. Oma siinoleku õigustamiseks ja kurjade pilkude vältimiseks ostame aeg-ajalt neljaeuroseid veepudeleid :) Ma ei usu, et ta teadis, et me nii kauaks siia jääme!

Ahjaa, te-ei-arva-kunagi-ära-kus-me-söömas-käisime!



Viimane kord, ausalt :) Kuni järgmise korrani. Aga Big Mac püsib siin vähemalt koos. Ja ketšup on tasuta. Pärädais.

Kell on siin nüüd pool kuus. Terminalihängimine ät its best. Kõige rohkem on sellest kahju et Roma-Chelsea mängu  ei näe :)

Ahjaa, veel üks asi. Tund aega netti maksab kaheksa EUR'i. Teine variant on osta 30-päeva pass. Maksab too 29EUR. Ostsime selle viimase, sest kokku oleme me siin ikka üle nelja tunni. Võrreldes Tallinna lennujaama tasuta (sic! :) netiga on see vähemalt siin kohvikunurgas ka siga-aeglane. Aga eks sellega peabki harjuma nüüdsest vist. Esialgu veel läpakat ei loobi. Nüüd räägib juba, et payment rejected. Saksa kord või värk!

Proovime Kailiga vist potikat mängida ja vaatame, kas meid visatakse välja :)



Monday, October 20, 2008

Testing-testing, 1-2-3

Jaa. Sügis. Pidin kohe oma aknast pildi tegema, et värvid meelde jääks. Seda, mida kängurudemaal näha saab, ei kujuta ausalt öeldes ettegi. Minek on kahe päeva pärast, õigemini oleme kahe päeva pärast Kailiga juba Frankfurdis oma 12-tunnisel layoveril. 

Ja ikkagi, bloggeri rahvas, halloooooooo. Juba mitmendat tundi ei saa ma Kailit co-authoriks siia pandud, bX-bOugh3 errori nimi. Jajah, seesama, mille te juba nädal tagasi parandatuks kuulutasite. 

Täna sai posu asju välja prinditud - reisidokumendid, paar CV'd, koopiad broneeringutest jne. Parem-karta-kui-kahetseda asjad, mis üldjuhul lihtsalt prügikasti lendavad, aga mida, kui küsitakse, on hea oma turistipaun ettenäitamiseks välja koukida.

Jah, mul om oma turistipaun :) Kes ei usu, siis palun:

 

Käib täitsa ümber keha a la Eurotrip!

Oeh, varsti on äralend. Pakkimine-pakkimine.

 

zinc poisoning