Siia siis link ka hüpetest :) Tegin neid kokku kolm - tavaline swan dive, tagurpidi hüpe ja siis roof jump. Viimane oli ikka väga äge. Jooksed nii kiiresti kui saad, järsku kaob maapind alt ära.
Enne hüpet kutid ütlevad et nii, loen nüüd siis viiest alla ja siis lähed. Loevad nad viiest üheni kusagil kahe sekundi jooksul, et sa ei saaks viimasel hetkel ümber mõelda :D
Enjoy!
Tuesday, June 30, 2009
Sunday, June 28, 2009
14 days later
Nojah. Vahepeal ei ole lihtsalt midagi eriti tarka juhtunud, sellepärast pole siia ka suurt kirjutanud. Elu on sisustanud töö, magamine ja söömine :) Temperatuur on siin ikka ja alati talvine keskmine ehk keskmised ja kõrgemad 20ndad. Teisipäevaks on plaanis minna ka nööri otsa kõlkuma ja läbi džungli kihutama (www.ajhackett.com.au), et natuke taas puhata. Tööl paistab tulevat erakordselt kiire nädal. Keskmine täituvus on hotellis praegu 90%. Kuna hotellis on kokku 140 tuba ja toas on keskmiselt 2-4 inimest (üks inimene toas on erakordne nähtus), siis tähendab see kusagil 300 inimest. Üksi receptionis kõlkuda on päris pingeline ja samas väljakutset pakkuv. Siiamaani olen hakkama saanud ja suuremaid prohmakaid pole olnud.
Paar päeva tagasi kõndis remondimees küll kogemata tuppa, kus külaline parasjagu sedasama täiskasvanute asja harrastas, aga kellel siis selliseid asju ei juhtuks :)
Paar päeva tagasi kõndis remondimees küll kogemata tuppa, kus külaline parasjagu sedasama täiskasvanute asja harrastas, aga kellel siis selliseid asju ei juhtuks :)
Wednesday, June 17, 2009
Link Kristjani langevarjuhüppe videole
selle leiab siis siit: http://www.youtube.com/watch?v=MRP6hbAJl0c
Tuesday, June 16, 2009
Vabandagem viivituse pärast
Vahepeal on jälle nädalake-paar möödunud. Kõige huvitavam asi juhtus minuga ilmselt eile hommikul kusagil kella 9 paiku, kui mind 14,000 jala kõrguselt täitsa korralikust lennukist alla lükati. 60 sekundit vabalangemist on selline adrenaliinitulv, mida ei saa absoluutselt mitte millegagi võrrelda ega võrdsustada. Seda lihtsalt peab ise kogema. Esimest korda vee all hingamine, esimest korda jalgrattaga sõitmine – midagi sellist. Ainult et põsed lapendavad tuules mitukümmend korda hullemini :) Seda, kui tobe ma kukkudes välja näen, saab imetleda DVDlt, millega mu näoilmed kahjuks igaveseks jäädvustati.
Hüppamas käisime sellises kohas nagu Mission Beach, mis on valitud Austraalia kauneimaks langevarjuhüpete kohaks. Põhjust pole raske otsida – ilus helesinine ookean, kümmekond suuremat ja väiksemat liivarannaga saart, mitmekilomeetrine rannariba maandumiseks, taustaks rohelised mäed. Juba vaate pärast tasub sinna lennureis teha, rääkimata siis kukkumisest :D
Sõit sinna on Port Douglasest ca 3 tundi. Sõitsime sinna eelmisel öösel, sest hüpe oli suhteliselt vara ja ülemuse (kelle video nägi veel tobedam välja) tüdruk ei saanud enne kümmet lahti. Teel vältisin taas kord känguruid, väikseid merisea taolisi olevusi ja muid pudulojuseid, keda siin öösiti teedel rohkem kui autosid leiab. Ka poliisi otsustas mind kolme päeva jooksul teist korda puhuma panna. Lõpuks ei tahtnud ta aga mind ära lasta, vaid edasi rääkida, kuidas George Bush Sr oma 80. sünnipäeval ka langevarjuhüppe kasti risti sai teha.
Saavutuseks võib ka vast lugeda, et valmistasin oma ahjus elu teise pastaroa :) Ka kanašnitsli küpsetamine ei osutunud probleemiks. Ilmselt on mõjutuseks siin väga populaarne telesaade Master Chef Australia (riäliti-šou, kus tavalisi inimesi profikokkadeks treenitakse).
Aga muidu oli teemaks töö-töö-töö, 9 päeva järjest. Homme tööl ja siis jälle kaks päeva vaba. Teisel päeval tahaks ära teha ka Low Islesi kruiisi, kus katamaraaniga siserifi liivasaartele snorgeldama sõidetakse. Vot :)
Auto on samuti aktiivselt müügis. Pakkumisi oluliselt tulnud ei ole, töö juures baarmen on siiamaani tõsisem pakkuja. Majakaaslane sai oma autost lahti, langetades hinda 11,000 pealt 9,000 peale. Sellist kärbet kahjuks ette ei näe. Tema auto oli 2004 aasta Pulsar, millel oli ca 100,000 vähem kilomeetrit, aga see selleks. Meie omal on valuveljed!
Ahjaa, mainin ka asja, mida ma 21. sajandil võimalikuks ei oleks pidanud. Teemaks sideteenuse pakkuja Vodafone, kellel Port Douglases on tõsine häda - nimelt ei saa nende kliendid välja helistada ega kõnesid vastu võtta. Probleem selles, et kõne vastates on liinil suvaline inimene, ise telefoniraamatust kontaktile helistades vastab samuti suvaline inimene (mõlemal juhul ei kuule teine sind) ja keset kõnet hakkab telefon helisema ja liinile tuleb ka kolmas inimene – nastojaishii konverentskõne. Täiesti uskumatu, et selline asi veel juhtuda saab. Järjekordne strike Vodafone’ile, kellega siin kõvasti pettuma on pidanud.
Suhtleme :)
Hüppamas käisime sellises kohas nagu Mission Beach, mis on valitud Austraalia kauneimaks langevarjuhüpete kohaks. Põhjust pole raske otsida – ilus helesinine ookean, kümmekond suuremat ja väiksemat liivarannaga saart, mitmekilomeetrine rannariba maandumiseks, taustaks rohelised mäed. Juba vaate pärast tasub sinna lennureis teha, rääkimata siis kukkumisest :D
Sõit sinna on Port Douglasest ca 3 tundi. Sõitsime sinna eelmisel öösel, sest hüpe oli suhteliselt vara ja ülemuse (kelle video nägi veel tobedam välja) tüdruk ei saanud enne kümmet lahti. Teel vältisin taas kord känguruid, väikseid merisea taolisi olevusi ja muid pudulojuseid, keda siin öösiti teedel rohkem kui autosid leiab. Ka poliisi otsustas mind kolme päeva jooksul teist korda puhuma panna. Lõpuks ei tahtnud ta aga mind ära lasta, vaid edasi rääkida, kuidas George Bush Sr oma 80. sünnipäeval ka langevarjuhüppe kasti risti sai teha.
Saavutuseks võib ka vast lugeda, et valmistasin oma ahjus elu teise pastaroa :) Ka kanašnitsli küpsetamine ei osutunud probleemiks. Ilmselt on mõjutuseks siin väga populaarne telesaade Master Chef Australia (riäliti-šou, kus tavalisi inimesi profikokkadeks treenitakse).
Aga muidu oli teemaks töö-töö-töö, 9 päeva järjest. Homme tööl ja siis jälle kaks päeva vaba. Teisel päeval tahaks ära teha ka Low Islesi kruiisi, kus katamaraaniga siserifi liivasaartele snorgeldama sõidetakse. Vot :)
Auto on samuti aktiivselt müügis. Pakkumisi oluliselt tulnud ei ole, töö juures baarmen on siiamaani tõsisem pakkuja. Majakaaslane sai oma autost lahti, langetades hinda 11,000 pealt 9,000 peale. Sellist kärbet kahjuks ette ei näe. Tema auto oli 2004 aasta Pulsar, millel oli ca 100,000 vähem kilomeetrit, aga see selleks. Meie omal on valuveljed!
Ahjaa, mainin ka asja, mida ma 21. sajandil võimalikuks ei oleks pidanud. Teemaks sideteenuse pakkuja Vodafone, kellel Port Douglases on tõsine häda - nimelt ei saa nende kliendid välja helistada ega kõnesid vastu võtta. Probleem selles, et kõne vastates on liinil suvaline inimene, ise telefoniraamatust kontaktile helistades vastab samuti suvaline inimene (mõlemal juhul ei kuule teine sind) ja keset kõnet hakkab telefon helisema ja liinile tuleb ka kolmas inimene – nastojaishii konverentskõne. Täiesti uskumatu, et selline asi veel juhtuda saab. Järjekordne strike Vodafone’ile, kellega siin kõvasti pettuma on pidanud.
Suhtleme :)
Saturday, June 6, 2009
Nädal möödas
Nonii. Vabandan, et pole natukene aega blogi täiendanud, aga selle seletuseks järgnev sündmuste ahel:
Kuna peale Kareli ja Kätlini ära saatmist (vabandan, et üllatuse Kareli vanematele ära rikkusin oma blogi täiendamisega :) tahtsin järgmise päeva Cairnsis produktiivselt veeta, broneerisin aja Mitsubishi teeninduses, et lõpuks auto küljepeegel ära vahetada. Kuna jõudsin sinna varajase lennu aja tõttu kusagil poolteist tundi enne avamist, jõudsin autos PSP peale sellise filmi nagu Jumper ära vaadata. Täitsa talutav ajaviide.
Kuna auto veetis aega teeninduses, käisin vahepeal firma tasuta bussiga linnas ringi jalutamas. Ilm oli suhteliselt õnnetu, seega sõin Subways hommikust ja veetsin kaubanduskeskuses aega. Loomulikult ei õnnestunud PSP mänge ostmata jääda.
Peale peegli vahetust pidin autole ka müügiks vajaliku Roadworthy Certificate'i tegema. Tegu siis põhimõtteliselt tehnoülevaatusega, aga Queenslandis on see vajalik ainult müügiks. Kehtib kolm kuud ja maksab 60-70 dollarit. Sealt aga auto läbi ei läinud, ülla-ülla. Nimelt oli summuti püti ja pütist eestpoolt rooste poolt läbi söövitatud ja nõudis vahetamist. Vot siis. Veel üks 350-dollariline laks.
Kõige selle pluss üüri maksmise tulemusena olid mul näpud nii põhjas, et neti jaoks põhimõtteliselt raha ei olnud :)
Kareli ära saatmise õhtul selgus telefonikõne tagajärel ka tõsiasi, et mu isa tuleb septembri alguses siia reisile :) Saabumine 1. septembril ja lahkumine Melbourne'ist 15. hommikul. Sünnipäevaks broneerisin ta nädalaks meie hotelli ja üritan temaga nädalakese põhja-Queenslandis ringi sõita ja reisidel käia.
Lõpuks sain siiski roadworthy kätte ja auto on nüüd ametlikult müügis, nii internetis kui ka kuulutusseinadel.
Ülejäänud nädala on sisustanud peaasjalikult töö.
Eelmise laupäeva õhtul sai ka ülemustega jalgpalli käia vaatamas. Kuivõrd siin linnas eriti lähedasi sõpru pole, siis vähemalt ülemus on jalkafänn :) Igatahes oli väga huvitav õhtu, keset ööd tagasi taarudes sai ka kohustuslik kebab söödud.
Hetkel käimas projekti 9-päeva-järjest kolmas faas. Edasi siit on ainult õhtused vahetused, mis mulle ka rohkem meeldivad.
15. juuniks broneeris ülemus ka nelja kilomeetri kõrguselt taevast alla kukutamise. Jaiks. Ootan juba huviga, kes kelle enne lennukist alla lükkab.
Kuna peale Kareli ja Kätlini ära saatmist (vabandan, et üllatuse Kareli vanematele ära rikkusin oma blogi täiendamisega :) tahtsin järgmise päeva Cairnsis produktiivselt veeta, broneerisin aja Mitsubishi teeninduses, et lõpuks auto küljepeegel ära vahetada. Kuna jõudsin sinna varajase lennu aja tõttu kusagil poolteist tundi enne avamist, jõudsin autos PSP peale sellise filmi nagu Jumper ära vaadata. Täitsa talutav ajaviide.
Kuna auto veetis aega teeninduses, käisin vahepeal firma tasuta bussiga linnas ringi jalutamas. Ilm oli suhteliselt õnnetu, seega sõin Subways hommikust ja veetsin kaubanduskeskuses aega. Loomulikult ei õnnestunud PSP mänge ostmata jääda.
Peale peegli vahetust pidin autole ka müügiks vajaliku Roadworthy Certificate'i tegema. Tegu siis põhimõtteliselt tehnoülevaatusega, aga Queenslandis on see vajalik ainult müügiks. Kehtib kolm kuud ja maksab 60-70 dollarit. Sealt aga auto läbi ei läinud, ülla-ülla. Nimelt oli summuti püti ja pütist eestpoolt rooste poolt läbi söövitatud ja nõudis vahetamist. Vot siis. Veel üks 350-dollariline laks.
Kõige selle pluss üüri maksmise tulemusena olid mul näpud nii põhjas, et neti jaoks põhimõtteliselt raha ei olnud :)
Kareli ära saatmise õhtul selgus telefonikõne tagajärel ka tõsiasi, et mu isa tuleb septembri alguses siia reisile :) Saabumine 1. septembril ja lahkumine Melbourne'ist 15. hommikul. Sünnipäevaks broneerisin ta nädalaks meie hotelli ja üritan temaga nädalakese põhja-Queenslandis ringi sõita ja reisidel käia.
Lõpuks sain siiski roadworthy kätte ja auto on nüüd ametlikult müügis, nii internetis kui ka kuulutusseinadel.
Ülejäänud nädala on sisustanud peaasjalikult töö.
Eelmise laupäeva õhtul sai ka ülemustega jalgpalli käia vaatamas. Kuivõrd siin linnas eriti lähedasi sõpru pole, siis vähemalt ülemus on jalkafänn :) Igatahes oli väga huvitav õhtu, keset ööd tagasi taarudes sai ka kohustuslik kebab söödud.
Hetkel käimas projekti 9-päeva-järjest kolmas faas. Edasi siit on ainult õhtused vahetused, mis mulle ka rohkem meeldivad.
15. juuniks broneeris ülemus ka nelja kilomeetri kõrguselt taevast alla kukutamise. Jaiks. Ootan juba huviga, kes kelle enne lennukist alla lükkab.
Subscribe to:
Posts (Atom)
