Vahepeal on jälle nädalake-paar möödunud. Kõige huvitavam asi juhtus minuga ilmselt eile hommikul kusagil kella 9 paiku, kui mind 14,000 jala kõrguselt täitsa korralikust lennukist alla lükati. 60 sekundit vabalangemist on selline adrenaliinitulv, mida ei saa absoluutselt mitte millegagi võrrelda ega võrdsustada. Seda lihtsalt peab ise kogema. Esimest korda vee all hingamine, esimest korda jalgrattaga sõitmine – midagi sellist. Ainult et põsed lapendavad tuules mitukümmend korda hullemini :) Seda, kui tobe ma kukkudes välja näen, saab imetleda DVDlt, millega mu näoilmed kahjuks igaveseks jäädvustati.
Hüppamas käisime sellises kohas nagu Mission Beach, mis on valitud Austraalia kauneimaks langevarjuhüpete kohaks. Põhjust pole raske otsida – ilus helesinine ookean, kümmekond suuremat ja väiksemat liivarannaga saart, mitmekilomeetrine rannariba maandumiseks, taustaks rohelised mäed. Juba vaate pärast tasub sinna lennureis teha, rääkimata siis kukkumisest :D
Sõit sinna on Port Douglasest ca 3 tundi. Sõitsime sinna eelmisel öösel, sest hüpe oli suhteliselt vara ja ülemuse (kelle video nägi veel tobedam välja) tüdruk ei saanud enne kümmet lahti. Teel vältisin taas kord känguruid, väikseid merisea taolisi olevusi ja muid pudulojuseid, keda siin öösiti teedel rohkem kui autosid leiab. Ka poliisi otsustas mind kolme päeva jooksul teist korda puhuma panna. Lõpuks ei tahtnud ta aga mind ära lasta, vaid edasi rääkida, kuidas George Bush Sr oma 80. sünnipäeval ka langevarjuhüppe kasti risti sai teha.
Saavutuseks võib ka vast lugeda, et valmistasin oma ahjus elu teise pastaroa :) Ka kanašnitsli küpsetamine ei osutunud probleemiks. Ilmselt on mõjutuseks siin väga populaarne telesaade Master Chef Australia (riäliti-šou, kus tavalisi inimesi profikokkadeks treenitakse).
Aga muidu oli teemaks töö-töö-töö, 9 päeva järjest. Homme tööl ja siis jälle kaks päeva vaba. Teisel päeval tahaks ära teha ka Low Islesi kruiisi, kus katamaraaniga siserifi liivasaartele snorgeldama sõidetakse. Vot :)
Auto on samuti aktiivselt müügis. Pakkumisi oluliselt tulnud ei ole, töö juures baarmen on siiamaani tõsisem pakkuja. Majakaaslane sai oma autost lahti, langetades hinda 11,000 pealt 9,000 peale. Sellist kärbet kahjuks ette ei näe. Tema auto oli 2004 aasta Pulsar, millel oli ca 100,000 vähem kilomeetrit, aga see selleks. Meie omal on valuveljed!
Ahjaa, mainin ka asja, mida ma 21. sajandil võimalikuks ei oleks pidanud. Teemaks sideteenuse pakkuja Vodafone, kellel Port Douglases on tõsine häda - nimelt ei saa nende kliendid välja helistada ega kõnesid vastu võtta. Probleem selles, et kõne vastates on liinil suvaline inimene, ise telefoniraamatust kontaktile helistades vastab samuti suvaline inimene (mõlemal juhul ei kuule teine sind) ja keset kõnet hakkab telefon helisema ja liinile tuleb ka kolmas inimene – nastojaishii konverentskõne. Täiesti uskumatu, et selline asi veel juhtuda saab. Järjekordne strike Vodafone’ile, kellega siin kõvasti pettuma on pidanud.
Suhtleme :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment