Sick day.

esimene haiguspäev üle nelja kuu. Hommikul oli väga kahtlane olla. Sellele ei aidanud kaasa majanaaber, kes kell 11 (no kõige magusam uneaeg eksju minu ööelulaadi arvestades) lehepuhuriga tööle hakkas. Ei tee too riistapuu kõige meeldivamat häält. Igatahes, oli siis väga kahtlane olla. Pead eriti liigutada ei tahtnud, peavalu tuli justkui oimukohtadest ja silmade tagant. Kummarduda ei saanud. Selge, siinused. Edasine sündmuste ahel ei olnud minu poolt just kõige läbimõeldum, aga peavalu oli ka suht tugev:

* esimene päeva söök/jook oli purk Fantat. See tuli üles ca 10 minuti pärast.

* teiseks proovisin krõbuskeid piimaga. Need püsisid veel vähem aega sees (piima juua kõhuhädade korral on muidugi kõige targem)

Helistasin siis tööle ja ütlesin et kuulge, teate, mul on ikka väga imelik olla, ma tulen tööle aga kas ma püsti seisan, seda ei oska öelda.

* kolmandaks proovisin rohelist teed ja õuna. Roheline tee oleks võib-olla isegi sisse jäänud, aga õuna tagantsundimisel tulid needki üles.

* bussiga tööle sõites tahtis minestuseonu peale tulla :)

Jõudsin tööle, ütlesin tere ja head aega ja tulin koju tagasi. Ja jäin magama. Nii kena paaritunnine uinak hiljem on juba natukene rohkem inimese moodi tunne olla. Peavalu ikka püsiv, eriti kui head kas raputada või allapoole kummardada. Pole iga väga kaua aega sellist haigust olnud, mis niimoodi siruli võtaks. Loodame, et tegu oli viirusega, igatahes proovin homnepäev jälle ilusti tööl olla. Eks vaatab, mis sellest naljast saab.

situation update

Nonii. Auto on nüüd müüdud. Rahanuts vedeleb voodi kõrval. 10 minutiga oli kõik üleliigne autost eemaldatud ja võtmed üle antud. Ostjaks praeguste majakaaslaste sõber, rastapatsidega prantslane Armando. Imelik oli vaadata, kuidas viimased 10 kuud seltsiks olnud ratsu ära sõidab. Lõppude lõpuks tuleb siiski veenda, et tegu on metallikolakaga.

Sellega on jälle nimekirjast üks ots kokku tõmmatud ja üks kohustus vähem. Asjad on õnneks suhteliselt hästi laabunud ja saabki hakata keskenduda tagasitulekule ja Aasiast läbipõikamisele.

Hästi.

Täna sadas üle mitme nädala vihma. Tunniga tuli ikka korralik sahmakas maha. Turistid jooksid kahte lehte ja ahmisid ja ohkisid et mis puhkus see selline on. Ära hellitatud siin kõik :)

PS! Hommikul 7ks tööle minna 3-tunnise une pealt ei ole hea. See on see, kui üle mitme nädala on harjumus 3st või 4st hommikul magama minna ja siis järsku hommikusele vahetusele üle on vaja minna. Vähemalt toitsid prantslased täna mul kõhu korralikult täis ja uni peaks hea tulema. Homme 11-tunnine vahetus (kuidas ma tööle peaks saama?? Homme peab ratta organiseerima taas).

no worries

Täna linnast postkontorist arvet maksmast (mitu t-tähega lõppevat sõna saab ritta panna?) tulles lõi ennast muigama panev mõte pähe - täitsa sürr on elada, kui päeva kõige suurem mure on, et koonusesse pandi liiga suur jäätis ja too tahab särgi peale tilkuda. Ise istud samal ajal rõdul ja kirud liiga kuuma päikest. Ja õlu on ka liiga külm. Sihukesed mured.

Vot selline see elu siin troopikas ongi. Vähemalt vabadel päevadel. Eilsel vabal päeval sai jälle rifil käidud, siinse kõige suurema firma Quicksilveri laeval. Pardal oli too päev vist kusagil 250 inimest ja viidi meid rifil ulpivalt pontoonile, kust siis vastavalt tahtmisele sai sukelduda, snorgeldada, poolallveelaevaga reisida (semi-sub noh), tuukrikiivriga mööda veealust koridori kõndida, läbi veealuse observatooriumi kalu imetleda, vastavalt rahakotile ka paarikümneminutisel helikopterireisil käia jne jne. Kas ma juba mainisin, et seal võib ka niisama ujuda? Noh, kui tahad.

Homme muidugi tagasitulek reaalsusese ehk hommikune vahetus, aga need vabad päevad on siin ikka võimsad :)

Panen vaikselt ka isa siiatulekuks graafikut paika. Autost tahaks selleks hetkeks lahti olla. Mõte on elamisest lahti saada - praegused prantslastest majakaaslased on nõus seda enda õlule võtma, järgmine mõte on koos isaga hotellituba jagada nädal aega ja siis viimane mõte on sõprade diivanitel konutada kuni äramineku aeg kätte jõuab. Ega sinna polegi palju aega jäänud, juba 7. oktoobril saab Austraalia pind jalgadelt pühitud.

Ahjaa. Autost. Jagelesin mina siis Cairnsis perekonna filipiinodega kaks tundi viiesaja dollarilise nägemuse erinevuse tõttu. Saime lõpuks kokkuleppele, et võtavad nemad auto ära. Pakkusin mina isegi, et sõidan auto esmaspäeval (kohtusime meie pühapäeval, s.t. paberimajandust ei saanud korda ajada) Tullysse, saan sealt neilt nutsu pappi ja sõidan bussiga Porti tagasi. Käpp? Käpp. Jõudsin vaevalt autoga tagasi Porti (tund Cairnsist põhja poole), kui telefoni laekus sõnum sisuga - sorri, leidsime tee kõrvalt odavama auto (siin on kombeks auto päevaks tee äärde jätta, esiklaasil suur silt For Sale). No #¤)"(¤"#, ma täitsin juba vajalikud vormid isegi ära (Ei saa mainimata jätta, et käisin neid mööda linna taga ajamas, jällegi pühapäeva tõttu, lõpuks printisin kohvikus internetist). Aga õhtul helistas üks teine inimene, kellele olin autot pakkunud ja seletas, kuidas tema seda ikkagi vägagi tahaks.

Vot. No worries. Saab mis saab.

heeeeeeeeeere's Kristjan!

Nädalane 323-kroonine internet aegub kohe, nii et viimane aeg ka blogi täiendada. Mis siis vahepeal uut?

Eelmises postis unustasin mainida, et vahepeal sõidutati mind ka helikopteriga :) Tegu oli siis Vertical Adventuresi nimelise firmaga, mis mind helikopteriga mägedesse viis (ca 15 minutine reis, kenad kosed ja vihmamets tee peal) ja ca kolmetunnise rännakuga mööda vana kullavedamisrada tagasi alla. Tänaseks ajalootunniks kõlbabki vast see:

19. sajandil mingil hetkel leiti siinsetest mägedest kulda. Probleemiks oli see, et va raske metall oli mägedest vaja kuidagist pidi alla saada. Raiutigi siis läbi vihmametsa seesamune rada (Bump Track nimeks), kust seda siis hobusekaarikutega ja peale seda esimeste autodega (mida järsematest nõlvadest ikkagi hobustega üles veeti) alla mere äärde tariti. Sealt tuligi mu praeguse kodulinna Port Douglase esimene rikkus. Kui aga Kurandast Cairnsi raudtee raiati, siis hakkas linn jälle kiratsema. Kuni siis 70-80ndatel ennast jälle turismilinnana avastas (siinkohal kummardus Sheratonile, kelle Mirage Resort on linna suurim ja ka üks uhkemaid).

Ahjaa, ja linna rand, Four Mile Beach, sai nime selle järgi, et ta asub nelja miili kaugusel Bump Trackist. Mitte sellest, et ta oleks neli miili pikk. Pikk on ta sunnik küll, ühest otsast teise pole veel jaksanud kõndida.

Nii. Igatahes. Helikopter ja jalgsimatk. Et siis selle unustasin ära ennist.

Olen ka kahel sukeldumisreisil käinud, nii et jälle mõned kenad haikalad, stingrayd ja kilpkonnad nähtud. Vaikselt hakkab riff juba ära tüütama - andke andeks, ma tean küll et see on tegelikult üks maailmaimedest :) Uurisin ka vaikselt, et kas saaks oma järgmist sukelduja-astet siin teha, aga maksma läheks too kusagil $500. Mõte mõlgub vaikselt, et teeks tolle Filipiinidel ära, kui sinna jõuab. Saaks uues kohal sukeldumise kogemuse ja kursuse ühendada. Ja lisaks pole $500 dollarit ka kusagilt võtta!

Auto ja majaga läheb nii ja naa. Majasse on majakaaslase asemele keegi leitud, aga nüüd peab enda asemele samuti kellegi otsima. Õnneks tundub, et ilma bondita üürimine, mis mulle ühe suurima plussina tundus, seda ka teistele ja huvilisi jätkub. Madal hooaeg on aga varsti algamas ja selle tõttu proovingi elamisest suht kiiresti lahti saada. Et siis isa külla tulles äkki kolin nädalaks hotelli ja peale seda nuruks kusagile sõprade juurde või hostelisse ennast mõneks nädalaks. Oleks vähemalt maja kaelast ära.

Autol on ka paar huvilist, sh üks töökaaslane ja üks teine backpacker. Loodame, et õnnestub ka sellest lahti saada.