Täna linnast postkontorist arvet maksmast (mitu t-tähega lõppevat sõna saab ritta panna?) tulles lõi ennast muigama panev mõte pähe - täitsa sürr on elada, kui päeva kõige suurem mure on, et koonusesse pandi liiga suur jäätis ja too tahab särgi peale tilkuda. Ise istud samal ajal rõdul ja kirud liiga kuuma päikest. Ja õlu on ka liiga külm. Sihukesed mured.
Vot selline see elu siin troopikas ongi. Vähemalt vabadel päevadel. Eilsel vabal päeval sai jälle rifil käidud, siinse kõige suurema firma Quicksilveri laeval. Pardal oli too päev vist kusagil 250 inimest ja viidi meid rifil ulpivalt pontoonile, kust siis vastavalt tahtmisele sai sukelduda, snorgeldada, poolallveelaevaga reisida (semi-sub noh), tuukrikiivriga mööda veealust koridori kõndida, läbi veealuse observatooriumi kalu imetleda, vastavalt rahakotile ka paarikümneminutisel helikopterireisil käia jne jne. Kas ma juba mainisin, et seal võib ka niisama ujuda? Noh, kui tahad.
Homme muidugi tagasitulek reaalsusese ehk hommikune vahetus, aga need vabad päevad on siin ikka võimsad :)
Panen vaikselt ka isa siiatulekuks graafikut paika. Autost tahaks selleks hetkeks lahti olla. Mõte on elamisest lahti saada - praegused prantslastest majakaaslased on nõus seda enda õlule võtma, järgmine mõte on koos isaga hotellituba jagada nädal aega ja siis viimane mõte on sõprade diivanitel konutada kuni äramineku aeg kätte jõuab. Ega sinna polegi palju aega jäänud, juba 7. oktoobril saab Austraalia pind jalgadelt pühitud.
Ahjaa. Autost. Jagelesin mina siis Cairnsis perekonna filipiinodega kaks tundi viiesaja dollarilise nägemuse erinevuse tõttu. Saime lõpuks kokkuleppele, et võtavad nemad auto ära. Pakkusin mina isegi, et sõidan auto esmaspäeval (kohtusime meie pühapäeval, s.t. paberimajandust ei saanud korda ajada) Tullysse, saan sealt neilt nutsu pappi ja sõidan bussiga Porti tagasi. Käpp? Käpp. Jõudsin vaevalt autoga tagasi Porti (tund Cairnsist põhja poole), kui telefoni laekus sõnum sisuga - sorri, leidsime tee kõrvalt odavama auto (siin on kombeks auto päevaks tee äärde jätta, esiklaasil suur silt For Sale). No #¤)"(¤"#, ma täitsin juba vajalikud vormid isegi ära (Ei saa mainimata jätta, et käisin neid mööda linna taga ajamas, jällegi pühapäeva tõttu, lõpuks printisin kohvikus internetist). Aga õhtul helistas üks teine inimene, kellele olin autot pakkunud ja seletas, kuidas tema seda ikkagi vägagi tahaks.
Vot. No worries. Saab mis saab.
skip to main |
skip to sidebar
Pesa Kristjani reisijuttudele ja tegemistele Austraalias.
1 comment:
Rõõm lugeda, et Sul asjad ilusasti arenevad!
Kui Sina valmistud otsi kokku tõmbama, siis minul hakkab täpselt vastupidine protsess pähe lööma. Anna palun teada, millal oled telefoni teel kätte saadav, et saaksin ka oma reisiplaanidest aimu... Aitäh minule mõtlemast igatahes. Ära vaid unusta, et tegemist on "üle kuuekümnese vanamehega" (umbes nii Su sõber oma blogis oma farmiomanikku tituleeris).
Üks Sullegi oluline uudis: eilsest pärastlõunast alates pole me enam juriidiliselt Põltsamaa (kodu)maja omanikud. Veidi võõras oli esialgu kärule puukoormat laadides näha hoovil grillivat seltskonda, kes oli oma koduhoovis esimest saadud kingitust - uut grilli, sisse õnnistamas... Seltskond ise oli väga viisakas ja pakkus ka mulle oma abi.
Post a Comment