Karmavõlg

Nädal aega pole sadanud ja päeval, kus me peame autole järgi minema, sajab öösel padukat ja meile teatatakse, et tööleminek on tunni aja võrra edasi lükatud. Nagu sellest veel vähe oleks, et me niigi hilja (farmi kohta, kell 7 nimelt) alustame. Nüüd loodame juba, et terve päev ära jäetakse, et me saaks auto kätte. Kuna koht suletakse kell 5:30, läheb täispika tööpäeva puhul sinnaminek raskeks. Eelmises elus on vist midagi halba korda saadetud..

Ootame-näeme, otsus peaks tunni aja jooksul tulema.

Ei midagi uut siin päikese all

Ehk siis alates eelmisest postist oleme kõik viis ilma vabade päevadeta tööl käinud. Eile oli minul ja Karelil natuke lühem päev ja käisime ookeanis ujumas ja rannas peesitamas. Lugesin et teil on seal lumi. Tunnen kaasa :) Varsti jälle põllule. Edasistest plaanidest ei oska rääkida, v.a. et neljapäeval plaanime auto välja osta. Tööjaksu meile ja teile!

Vihmapäev continued

Midagi on valesti, kui kell on 5:49 hommikul ja sa oled juba kaks tundi yleval olnud. T2na saame kell 7 teada, kas t66p2ev toimub. Igaks juhuks ei hakanud t66riideid selga ajamagi.

Hea uudis on see, et kui t66p2eva ei toimu, siis l2hme pealt poolt p2eva rummivabrikusse ekskursioonile (www.bundabergrum.com.au) ja joome ennast pildit... s.t. degusteerime kaks jooki. Aga loodame parimat. T66l tahaks k2ia, sest varsti peab auto 2ra maksma.

Vihmapäev

Et siis täna ärkasime kell neli, kella viieks hostelisse ja kell seitse öeldi, et tööpäev jääb paduka tõttu ära. Mõnna.

Koju tagasi ja magama. Karli käis tööl - nende farm töötab iga ilmaga.

Sõime pitsat ja tulime esimest korda Bargara peale jalutama. Jube väike koht. Loodame, et homme saab tööle ja raha teenima, aga erilist lootust selleks minule ja Karelile ei antud. Eks näis.

Palju palju õnne kallile õele, jälle aasta juures :)

Põllumehe post.

Nii. Reede õhtu. Varem pole lihtsalt olnud jaksu kirjutada. Kirjeldan natuke all Kareli ja minu seiklusi, seltskonna nimega Karli omade kohta ei oska nii täpselt öelda. Panime kolme inimes, kes meiega koos ei tööta, nimed kokku. Kai, Argo ja Kaili oli liiga väsitav öelda kogu aeg. Kai+Argo=Kar, Kar+Kaili= Karli, sobib. Mõeldud-tehtud. Teine variant oleks Kakar tulnud. Ei kõlanud lihtsalt sama hästi. Oma suurepärast ideed Kaile, Argole ja Kailile presenteerides tuli välja, et Kai ema kutsub Karliks oma meest, Kai isa. Aga see selleks.

Teisipäev oli meie esimene tööpäev arbuusiifarmis. Äratus kell neli, väljasõit pool viis. Kella 5:45ks Argo autoga hostelis. Argo, Kai ja Kaili lahkusid kell viis, nende zucchinifarmis – Kaili ja Kai korjavad, Argo tõstab ämbreid - hakkas tööpäev varem. Meie bussini oli pea kaks tundi aega. Rõõm! Vaatasime hosteli common area’is Madagaskari uuesti ära, silm mõlemal poolenisti loojas. Inimesed komberdasid samal ajal tubadest välja ja kokkasid köögis. Kella seitsmene lahkumine on hostelist ikka väga hiline. Aga management’ist oli ikkagi väga vastutulelik ja tore lasta meil seda filmi vaadata. Workers and Diversi hosteli tegelased paistavad üldse võrreldes teistega suhteliselt toredad, ühe erandiga (Jon või Jonathan või John, ei saagi täpselt aru. Telefonile vastab pika nimega). Too on ikka uskumatu ülbik. Kõige tähtsam hosteli juures on aga see, et nad sulle tööd saaksid leitud. Seda Workers and Divers oskab.

Aga tagasi tööpäeva juurde. Inimesed, kes farmitööd pole teinud,(mina olen küll üks nendest) loovad endale tavaliselt mingi romantilise ja idealiseeritud variandi sellest, mis neid ees ootab. Raske töö jääks justkui tahaplaanile ja silme ees on taevamanna ja lühikesed tööpäevad ja toredad ülemused ja mis kõik veel. See ei ole nii. Tõesti ei ole noh. Ma ei purustanud kellegi muu illusioone kui enda. See ei ole mitte raske töö, vaid RASKE TÖÖ. Esimene tööpäev kestis poole kaheksast poole kolmeni. Lõunat pool tundi, pausi veel paarkümmend minutit otsa. Ei tundu nagu eriti raske, eks. Aga kui te teaksite, kuidas ma järgmine päev voodist tõusin... Põlvili ja siis kuidagi püsti.

Ülemus on melonipõllul isegi suht normaalne, kui tänane päev välja arvata (aga sellest hiljem). Aga tööst ka. Kasutan nüüdsest sõna arbuus asemel sõna melon, sest kõik räägivad nendest siin nii ja ma kirjutan koguaeg arbuusi asemel melon ja siis kustutan. Jah, ka selles eelmises lauses ;). Melonid kasvavad nagu kõrvitsad ehk siis maas. Ja see tähendab meile kui korjajatele (1 gang ehk siis sats oli meil 6 poissi+2 tüdrukut kärul) palju tõstmist. Melonid kaaluvad minu tagasihoidlikul hinnangul kusagil viiest kilost viieteistkümneni, väiksemaid kui jalgpall me ei korja. Ühes käes on aiakäärid, millega pead väädi läbi lõikama, teises käes lapp, et meloni pealt muld ära pühkida. See operatsioon võtab per melon kusagil kolm sekundit. Enne seda peab veenduma, et melon oleks piisavalt suur ja et tema curly (teatud kasv, mis iga meloni juures väädist välja kasvab, lõpupoole tõmbub rulli nagu vedru, sellest nimi) oleks närbunud. See näitab, et melon on küps. Seejärel tuleb melon tõsta ca viiemeetrisele lindile, mis kusagil rinna kõrguselt need traktori järelkärusse viib. Lindi otsas seisab mees (supervisor või siis keegi, keda on selleks natuke aega spets koolitatud), kes melonit patsutab, välimust hindab ja seejärel vastavalt hinnangule meloni kas esimese või teise klassi ämbrisse ulatab (mõlemas võtab neid vastu tüdruk. Kõrvalepõikena, et erinevatest muudest kohtadest paistab tüdrukute töö siin suht lihtne olema).

Traktor liigub aeglaselt edasi, põllu lõpus keerab ringi ja sama asi kordub. Ja nii ongi. Alguses jäime pidevalt traktorist maha ja pidime kogu aeg teda peatuda paluma. Meie kaitseks olgu öeldud, et põld oli tõsiselt melonirikas, ka supervisori kinnitusel. Teisipäeva lõpuks olime igatahes nii väsinud ja tülgastunud, et meile ei tulnud Karli suureks kurvastuseks pähe isegi ühtegi kaasa võtta. Selle vea parandasime reedel.

Teisipäeva õhtul saime teada, et järgmine päev meid melonites ei vajata. Okei. Aga juba oli meile uus töökoht välja otsitud, seekord tomatipõllul. Bucket boyd. Kõlab pahaendeliselt. Ka algus oli meil varajasem, väljasõit kell 5:20, põllul töö algas kusagil 6:15-6:30. Bucket boy töö kätkeb endas mitut tahku, mida kõiki seob ühine tegur. Just nii, ämbrid. Päeva alguses on need vaja vanalt põllult/valest sektorist kokku korjata, veoautole laadida (no ikka 15-20 suurt 10-liitrist ämbrit üksteise peal, et tasakaalu on suht raske hoida) ja uude kohta, kus korjajad tollel päeval tegutsevad, maha laadida. Seejärel on vast päeva ainuke natukene rahulikum hetk, kui oodatakse korjajate esimesi ämbreid. Seejärel hakkab peale: nelja kuni kümnekesi, tavaliselt umbes kuuekesti kammitakse vagusid ja täis tomatiämbrid ulatatakse keskmistest vagudest suurematesse vahedesse, kus sõidavad rekkad. Kuna põllud on hiiglasuured ja korjajaid on alati mitukümmend (teisipäeval pakuks koguarvuks kusagil 40) rohkem kui bucket boysid, siis on meil alati käed-jalad tööd täis. Kui veoauto tuleb tomateid korjama, on 4-6 mehe ülesanne rekkale suurtesse vahedesse vastu minna, need peadest kõrgemale tõsta ja kastidesse valada. See on, ma ütleks, kõige raskem osa tööst. Kuumus, tohutu kuumus, rasked tomatiämbrid. Närviline rekkajuht. Kadunud tag’id (klamber või tomatisse torgatud plastjubin numbri/tähega, mis identifitseerib korjajat. Nad saavad raha per ämber. Meil on tunnitasu.) Seda kõike on suht raske seletada, aga ma proovin võib-olla mõni päev sellest veel pilte teha, kui selle töö peale satume või Bundabergist lahkume. Päeva lõpus on ämbripoiste ülesanne korjajate vagudesse jäetud tühjad ämbrid +rekkale valamisest suurtesse vahedesse kogunenud ämbrid kokku korjata ja uuesti rekkale laadida. Ehk tööpäev on meil kõigist kõige pikem. Esimene päev tuli 6:30-17:00. Õnneks peale lõunat sai suht tihti pause teha. Minu neli liitrit vett sai igatahes peale lõunat otsa. Töö on raske ja armutu, ülemus on suhteliselt ülbe ja üleolev. Teised bucket boyd on samas toredad, osad on seda tööd juba mitu kuud teinud. Farm tundub kõva piitsutaja olevat. Meie tööpäevadel oli bucket boysid 12-14, eelmistel nädalatel oli sama tööd teinud KUUS meest. Ma ei taha teada, kuidas nad sellega hakkama said, tööpäevad olid igatahes olnud 14-tunnised. Krampis kivikõvad lihased, mida pidi alla vajutama. Sellist tööd peabki kolm kuud tegema, et teiseks aastaks päikese kätte jääda.

Neljapäeval ei olnud me samuti melonifarmi oodatud, nii et saime jälle ämbritega seksida. Rõõm. Tööpäev tuli kusagil veerand seitsmest neljani, sest hostel keeldub meile hiljem järgi tulemast. Midagigi kasu neist. Meeldetuletuseks, et sõidame Kai ja Argo autoga hommikuti hosteli ette, sealt edasi ja põllult hostelisse tagasi transpordi+töö otsimise eest maksame hostelile 10AUD per nägu per tööpäev.
Arvestasime umbes, et kuna vao pikkus on kusagil 400 meetrit, siis kõnnime seal päevas läbi umbes 15-20 kilomeetrit. Neljapäeva hommik oli jalgadele samuti suhteliselt karm. Kaili küsis mult mingi hetk, miks ma imelikult kõnnin.

Meanwhile... töötasid KARLI zucchinifarmis suhteliselt lühikesi päevi, pikim on neil siiamaani olnud kuus tundi. Aeg ajaks, aga Kaili ja Kai teenivad raha samuti per ämber ja selle ajaga ei jõua eriti palju korjatud. Meil Kareliga samas raha tuleb enam-vähem, aga seda ei tea, kaua kere veel vastu peab.

Reedel ehk täna käisime jälle melonifarmis. Päev läks kirja seitsmest poole viieni ehk töötunde 8. Enam-vähem. Jalad enam nii palju ei valuta, mis on tore uudis. Käed on ainult suhteliselt katki. Mustus pestes maha ei tule ja tomatiämbrid on nukid ära veristanud. Tegin ka pildi, mis piltide ülespanekul ka teile, kallis Eesti rahvas, kättesaadavaks muutub.. Määrisin täna ennast ka kreemiga a la Fastum Gel ja haisutasin maja täis. Vaatame, kas aitab. Laupäeva hommikuks igatahes neljaks on äratus pandud.

Ahjaa, et mis siis täna juhtus. Meie Niall, iirlane, keda oli melonipatsutajaks koolitatud, sai täna melonifarmist kinga. Selle eest, et ta viskas Karelile ühe meloni suts liiga kaugelt ja see kukkus maha ja läks katki. Supervisor juhtus seda pealt nägema ja ongi kõik. Tema küüditati alates homseks tomatifarmi. Ta ei olnud selles absoluutselt süüdi, kõigil meil läks täna meloneid katki. Meid taheti lihtsalt palju kiiremini tööle panna ja me ei jõudnud nende tempole järgi. Vastikud tõprad! See oli ikka sajaga ebaõiglane. Meloneid kukub mõnikord lindi otsast maha – lint on valetpidi kaldu, keegi topib enda meloni lindile vahele ja melonid hakkavad valetpidi sõitma vms. Karelile kukkus ükskord üks pähe. Samal päeval lõin mina pea vastu linti ära (kui ma ütlen lint, mõtlen ma tegelikult suurt metallist mehhanismi). Mõlemal pea kumises Nialli puhul oli küsimus oli lihtsalt selles, et seda nägi supervisor. Pärast väitis super, et melon maksab praegu turul 40 AUD. Valevorst. Neljandik, okei, ütleme isegi viiendik, maksab poes ca 2AUD. Kahju, et teda pole. Nüüd tuleb patsutajaks või korjajaks uus mees koolitada. Homset eriti küll ei oota.

Hostelite ja farmerite suhe on selline vastastikune leechimine või sümbioos. Hostelid vajavad farmereid, et omale inimesi meelitada. Farmerid vajavad hosteleid, sest nood suudavad neid pidevalt inimestega varustada ja ühe-kahe haigestudes on alati varust keegi võtta. See sümbioos on aga töötaja suhtes alati halb, kuna sa oled asendatav. Eriti siis, kui sa pole farmis veel kaua aega töötanud - ebakindlus on alati sees.
Täna oli üldse imelik päev. Üks firma oma töötaja, kes meil patsutamisega tegeles, oli terve päeva tuntavas joobes. Mina viskasin Walesist pärit Scottile meloniga piki pead (kes oli mulle just rääkinud, kuidas ta scallopilaeva maha laadides oli pingul keti purunedes sellega piki vahtimist saanud ja kes pärast džiipi ronides pea ka veel vastu lage ära lõi – hea seeria). Supervisor näitas oma nõmedat poolt (lubas linnast uued töötajad tuua, kes tahaksid tööd teha – nagu what the hell). Sakslane kukkus melonit püüdes selili maha. Laulsime lindi taga keset kolmekümnekraadist kuumust jõululaule.

Jutt, nagu arugi saate, on suhteliselt laialivalguv.

Praegu lõi mulle pähe võimalus, et võime jõulude ajaks veel Bundabergis olla. Imelik J Saame äkki jõululaupäeval siiski kusagil rannas käia, kui olemegi siin. Auto tahaks ikkagi novembri lõpuks välja osta. Oeh. Proovin home hommikul hostelist selle teksti netti üles riputada. Olgem tublid!

Natuke m66dunud p2evadel juhtunust.

Vabandan, et varem pole kirjutada saanud. Netiga on siin nii nagu on ja t66p2evad on ka suht pikad olnud. Olen siiski Wordi asju kirjutanud, kopeerin nyyd siia alla.

Natuke möödunud päevadel juhtunust:

Neljapäeva õhtul ütlesime oma hostelile Bundabergis, et checkime pühapäeval välja. Nimelt pead sellest nii farmile kui ka hostelile kolm päeva ette teatama. Et viisakas või nii. Antud hostelil on aga selline komme, et peale oma lahkumisest teatamist nad võtavad sind julmalt töönimekirjast maha ehk siis sa pead kolm päeva seal lihtsalt niisama passima. Kuna me ütlesime neile neljapäeval suht hilja, siis reedeks seda veel teha ei jõutud ja käisime Kareliga siis ka veel tööl. Minul 1,5 tundi (rõõm!) ja Karelil terve raske päev põllul tomatiämbreid tõstes. Tagasi jõudes oli ta igatahes õlgadest ja kaelalt punane.

Nonii. Ehk siis olime pühapäevast kodutud. Kuna Argo ja Kai (meie uued Austraalia BFFid) majas oli vaba tuba, siis palusime neil omanikult küsida, mida nood arvaksid veel kolme eestlase dessandist. Vastus tuli sealt eitav (ja omanikku ei saa selles süüdistada, sest let’s face it, kui sinu majja tahaksid kahe mosambiiklase lisaks veel kolm tükki kolida, siis arvatavasti muretseksid sa, et varsti on neid seal terve kari).

Reedel käisime ka meie Korea toakaaslase ja hostelisse kolinud eestlase Liinaga väljas. Kõmmutasime Kareliga mänguautomaadis natuke põtru ja võtsime paar õlut. Pubis käis samal ajal pokkeriturniir. Ahjaa, pubides on alati ka slotid või pokkeriautomaadid, mis asuvad põhisaalist eraldi ruumis. Gambling pidi siin jube popp olema. Sadly, nagu meile auto müünud Matthew nentis.

Laupäev, mis muidu oleks tööpäev nagu iga teine, oli meil siis nüüd vaba (vt. Põhjendust ülevalpool). Selle sisustasime majaotsinguga. Kai ja Argo otsustasid nimelt, et nad koliksid sobiva elukoha leidudes meiega kokku. Mis sobis meile ideaalselt, sest lisaks sellele, et me väga hästi läbi saame, on meil ka võimalus nende autot ära kasutada. Nimelt said Kai ja Argo sama hosteli kaudu tööd, homme (teisipäeval) ongi meil esimene tööpäev. Hostelis on vaja olla kell viis. Hommikul. Karm L Aga ma ruttan jälle asjadest ette.

Maja me lõpuks ka leidsime. Asub ta Bargaras mere ääres, Bundabergist umbes veerand tundi sõitu. Täpsem koha nimi on Kelly’s Beach. Neli magamistuba ja privaatne walkway randa, mis asub 50 meetri kaugusel. Erinevalt vulkaanilise musta kiviga kaetud rannikust on siinkohal tegu liivarannaga. Super :). Täna (esmaspäeval) käisime suurtes lainetes ujumas ja proovisime ka boogieboardida (natuke lühem kui surfilaud, sõidetakse kõhuli), mis aga lainete kiiruse ja koguse tõttu eriti ei õnnestunud. Lisaks on siin ka veel sellised asjad nagu hoovused, ja oh boy, vot need on ikka hoovused. Seisad madalas vees ja tunned kuidas taanduv vesi uhub su jalgade alt liiva ära. Lähed lippude vahel vette (iga hommik tähistab vetelpääste rannaribal ala, kus tohib nende valvsa silma all ujuda. See muutub igal hommikul, kuna hoovus on eri aegadel eri kohtades erineva tugevusega) ja ei märkagi, kui oled juba paarkümmend meetrit nendest eemalt kandunud. Kui Kaili ja Kai laudu taltsutada püüdsid, siis me kõndisime Kareli ja Argoga rannas umbes samas tempos, kui nemad kodu poole triivisid J. Nii et üle pea vees ei sooviks sellist asja tunda.

Minu aknast paistab ca 1/20 ulatuses meri (vabandust, ookean) ka kätte. Kõik said omad toad, väljas on suur sundeck, kus paari tunniga vabalt punase selja saab. Üle tee on golfiväljak. Ainuke jama on, et maja on meie kasutada ainult kuni detsembri alguseni, kui saabuvad uued omanikud. Aga kolm-neli nädalat on ka täitsa okei. Äkki tüdineb rannast ära J Maksab see lõbu meile 500AUD/nädal, ehk siis 100 dollarit per nägu. Arvestada juurde, et hostel võtab 10AUD/päev meile töö leidmise eest, siis tuleb see kokku vähem kui 170AUD/nädal, mis hostel meilt küsis (tarkpead kes leidsid et 170=100+7*10, siis teadmiseks, et me ei tööta farmides tavaliselt 7 päeva nädalast ja 10 dollarit võetakse ainult töötatud päeva eest ;) ). Ja hostelieluga võrreldes on see siin ikka luksus. Koht oli saadaval alates esmaspäevast, nii et pühapäeva vastu esmaspäeva veetsime omaniku loal ikkagi Kai ja Argo vanas majas Innes Parkis. Sai kaarte ja Rummyt (aitäh Sven ja Kertu, et mulle seda õpetasite, viimase mängu panin endale ja teistele üllatuseks isegi kinni J) mängitud. Jätsime omanikule tänutäheks karbi Kalevi komme – kuigi ma ei tea kui tänulik ta on kui ta selle avab ja avastab, et karp on mul viimased paar päeva olnud seljakoti polstriks ja lennujaamas on ta ka kindlasti nii mõndagi üle elanud.

Esmaspäeval tööd ei saanud, kuna laupäeval vastu pühapäeva oli siin kõva vihmasadu. Järgmine päev põllul olevat välja näinud selline, et kaks traktorit tõmbavad vao vahelt kolmandat välja. Sadu oli nii tugev, et läpakast filmi vaadates ei suutnud see piisavalt kõva häält teha.

Käisime siis veel poes (proovisime Kareliga watermeloneid tõsta profülaktika mõttes – ei oota eriti seda asja vist J), vaatasime telekat, tegime hommikuks võileibu ja muud sellist igapäevast ja tavalist, mis kirja(blogi-?)musta eriti ei kannata. Ahjaa, Kristjanil on viimased 24 tundi olnud suhteliselt kõrvetav kõhuvalu, mis ei taha kuidagi ära minna. Aga muidu on siin tore!

Ma nüüd küll unustasin kindlasti midagi, aga anname andeks. Toksige ikka Kailit, et tema ka kirjutama hakkaks (+61415433376, küsida võib kõike).

Raamatukogutere :)

Täna töötasin ainult kaks tundi. Karel töötas umbes kolm. Kailil jälle pikk vahetus, 13 tundi. Kaili pakib tomateid, Karel korjab zucchinisid, mina voldin kaste ja Kaili sordib tomateid. Vot nii. Zucchinid lõppevad aga homme otsa, ei kujuta ausalt öeldes ette, mis siis saab. Kaks varianti: kas lendad standby peale tagasi või saad uue töö kohe, mis, arvestades meie staaži, ei ole eriti tõenäoline.

Teiste tööst ei oska eriti rääkida, aga minu töö koosneb samast motoorsest liigutusest, et lapikust papitükist kast teha. Masendavalt lihtne, aga ma teeks seda hea meelega 12 tundi järjest. Aga tööd on praegu ainult mõneks tunniks päevas.

Vana kanne wordist, mis nüüd siia laetud saab:

Saabusime Bundabergi, rummi- ja viljakoristuspealinna.
Viimane päev Sydneys oli reede. Kella kümneks oli meid kõiki hostelist välja visatud, kodinad saime õnneks kõik kolm Blue Parrotisse jäetud. Tegime viimase, nostalgiahõngulise praamisõidu Watson’s Baysse. Magasime murul, mängisime kaarte, nautisime võrratut vaadet Sydneyle (vt pilte). Avastasime King’s Crossi siiani odavaima pubi (õlu 3,50AUD ehk siis ca 25EEK). Viimasel päeval, muidugi. Hakkasime Sydneyst sõitma 18:45 reede õhtul ja saabusime Bundabergi 19:30 laupäeva õhtul, bussi vahetasime Brisbane’is (kahe bussi vahe 50 minutit). Ehk siis olime bussis kokku kauem kui Austraaliasse tulekul lennukis. Hea oli see, et buss tegi aeg-ajalt pooletunniseid peatusi, kus ennast korraks ka vertikaali sai. Elamus oli muidugi ka bussisõit, ehkki poolpüsti magamisest ei taha küll harjumust kujundada. Hostel oli bussijaamast ca 15min kaugusel. Ülemise korruse nari alumistele pulkadele oli kriibitud hoiatus: „If you’re reading this you made the huge mistake of staying here. It’s a disgusting place full of bed bugs, you work like a slave for nothing. Leave now or regret it.“ Jess!
Tegu siis tomatite korjamisega, meie töönädal algab esmaspäeval. Esialgu on plaan siin nädal-paar ära kannatada ja vaadata, kuidas raha koguneb. Kui tõesti on tegu orjatööga, saab siin hostelit vahetada. Neid leidub Bundabergis (või nagu Kaili üks kord ütles, Pandaorus  iga nurga peal.
Veel uitmõtteid:

Kõrvalepõikena võib öelda, et Brisbane ja Surfer’s Paradise paistavad superilusad kohad, kuhu peame kindlasti tagasi minema.

Kristjan nägi reisi esimest metsikut känguru tee kõrval bussi poole vaatamas.

Austraallased müüvad palju tee kõrval autosid.


Natuke lubatud pilte:

http://picasaweb.google.com/aardhaart/BondiAutoBundaberg#

Raamatukogus istuvad meie vastas kaks eestlast. Hostelis sain kokku Triinu ja Tõnisega. Maailm on väike :) Tunduvad täitsa toredad :)

vahepeal juhtunu

Tere internetikohvikust. Ehk siis:

1. vahetasime hostelit. Esimene oli ikka ropp. Magasime öö poroloonmadratsitel, ilma linadeta. Inimene, kes meid vastu v6ttis oli ikka väga purjus. Koos pea kogu ylejäänud hosteliga.
2. Käisime kõik esimest päeva tööl. Karel korjas 4 tundi tsukiinisid, kristjan voltis 3 tundi kaste ja Kaili sordib juba 12. tundi tomateid. Ehk tema on ainuke, kes raha teenib ka natuke, kuigi väga raske on. Raha on meil vaja, sest
3. Ostsime auto :) 2001. aasta Mitsubishi Magna. Pilte on ka, aga neid siit kohvikust yles laadida ei saa. Ehk siis nyyd on meil kindlasti vaja siia linna kauemaks jääda, sest auto on 30 päeva jooksul vaja ära maksta. Proovime võib-olla ka teise töö leida, kui tööpäevad jäävadki nii lühikeseks. Kui nii juhtub, siis jagan varsti oma pangaarve numbrit :)

Aga olgem tublid! Varsti jälle.

elumärk

Tere kõik see pere. Oleme elus ja terved ja linnas nimega Bundaberg. Hostelis ei ole netti, seega tuleb pikem kirjutamine siis, kui selline võimalus tekib :) Otsime siin tööd, loodetavasti on homme esimene päev.