Põllumehe post.

Nii. Reede õhtu. Varem pole lihtsalt olnud jaksu kirjutada. Kirjeldan natuke all Kareli ja minu seiklusi, seltskonna nimega Karli omade kohta ei oska nii täpselt öelda. Panime kolme inimes, kes meiega koos ei tööta, nimed kokku. Kai, Argo ja Kaili oli liiga väsitav öelda kogu aeg. Kai+Argo=Kar, Kar+Kaili= Karli, sobib. Mõeldud-tehtud. Teine variant oleks Kakar tulnud. Ei kõlanud lihtsalt sama hästi. Oma suurepärast ideed Kaile, Argole ja Kailile presenteerides tuli välja, et Kai ema kutsub Karliks oma meest, Kai isa. Aga see selleks.

Teisipäev oli meie esimene tööpäev arbuusiifarmis. Äratus kell neli, väljasõit pool viis. Kella 5:45ks Argo autoga hostelis. Argo, Kai ja Kaili lahkusid kell viis, nende zucchinifarmis – Kaili ja Kai korjavad, Argo tõstab ämbreid - hakkas tööpäev varem. Meie bussini oli pea kaks tundi aega. Rõõm! Vaatasime hosteli common area’is Madagaskari uuesti ära, silm mõlemal poolenisti loojas. Inimesed komberdasid samal ajal tubadest välja ja kokkasid köögis. Kella seitsmene lahkumine on hostelist ikka väga hiline. Aga management’ist oli ikkagi väga vastutulelik ja tore lasta meil seda filmi vaadata. Workers and Diversi hosteli tegelased paistavad üldse võrreldes teistega suhteliselt toredad, ühe erandiga (Jon või Jonathan või John, ei saagi täpselt aru. Telefonile vastab pika nimega). Too on ikka uskumatu ülbik. Kõige tähtsam hosteli juures on aga see, et nad sulle tööd saaksid leitud. Seda Workers and Divers oskab.

Aga tagasi tööpäeva juurde. Inimesed, kes farmitööd pole teinud,(mina olen küll üks nendest) loovad endale tavaliselt mingi romantilise ja idealiseeritud variandi sellest, mis neid ees ootab. Raske töö jääks justkui tahaplaanile ja silme ees on taevamanna ja lühikesed tööpäevad ja toredad ülemused ja mis kõik veel. See ei ole nii. Tõesti ei ole noh. Ma ei purustanud kellegi muu illusioone kui enda. See ei ole mitte raske töö, vaid RASKE TÖÖ. Esimene tööpäev kestis poole kaheksast poole kolmeni. Lõunat pool tundi, pausi veel paarkümmend minutit otsa. Ei tundu nagu eriti raske, eks. Aga kui te teaksite, kuidas ma järgmine päev voodist tõusin... Põlvili ja siis kuidagi püsti.

Ülemus on melonipõllul isegi suht normaalne, kui tänane päev välja arvata (aga sellest hiljem). Aga tööst ka. Kasutan nüüdsest sõna arbuus asemel sõna melon, sest kõik räägivad nendest siin nii ja ma kirjutan koguaeg arbuusi asemel melon ja siis kustutan. Jah, ka selles eelmises lauses ;). Melonid kasvavad nagu kõrvitsad ehk siis maas. Ja see tähendab meile kui korjajatele (1 gang ehk siis sats oli meil 6 poissi+2 tüdrukut kärul) palju tõstmist. Melonid kaaluvad minu tagasihoidlikul hinnangul kusagil viiest kilost viieteistkümneni, väiksemaid kui jalgpall me ei korja. Ühes käes on aiakäärid, millega pead väädi läbi lõikama, teises käes lapp, et meloni pealt muld ära pühkida. See operatsioon võtab per melon kusagil kolm sekundit. Enne seda peab veenduma, et melon oleks piisavalt suur ja et tema curly (teatud kasv, mis iga meloni juures väädist välja kasvab, lõpupoole tõmbub rulli nagu vedru, sellest nimi) oleks närbunud. See näitab, et melon on küps. Seejärel tuleb melon tõsta ca viiemeetrisele lindile, mis kusagil rinna kõrguselt need traktori järelkärusse viib. Lindi otsas seisab mees (supervisor või siis keegi, keda on selleks natuke aega spets koolitatud), kes melonit patsutab, välimust hindab ja seejärel vastavalt hinnangule meloni kas esimese või teise klassi ämbrisse ulatab (mõlemas võtab neid vastu tüdruk. Kõrvalepõikena, et erinevatest muudest kohtadest paistab tüdrukute töö siin suht lihtne olema).

Traktor liigub aeglaselt edasi, põllu lõpus keerab ringi ja sama asi kordub. Ja nii ongi. Alguses jäime pidevalt traktorist maha ja pidime kogu aeg teda peatuda paluma. Meie kaitseks olgu öeldud, et põld oli tõsiselt melonirikas, ka supervisori kinnitusel. Teisipäeva lõpuks olime igatahes nii väsinud ja tülgastunud, et meile ei tulnud Karli suureks kurvastuseks pähe isegi ühtegi kaasa võtta. Selle vea parandasime reedel.

Teisipäeva õhtul saime teada, et järgmine päev meid melonites ei vajata. Okei. Aga juba oli meile uus töökoht välja otsitud, seekord tomatipõllul. Bucket boyd. Kõlab pahaendeliselt. Ka algus oli meil varajasem, väljasõit kell 5:20, põllul töö algas kusagil 6:15-6:30. Bucket boy töö kätkeb endas mitut tahku, mida kõiki seob ühine tegur. Just nii, ämbrid. Päeva alguses on need vaja vanalt põllult/valest sektorist kokku korjata, veoautole laadida (no ikka 15-20 suurt 10-liitrist ämbrit üksteise peal, et tasakaalu on suht raske hoida) ja uude kohta, kus korjajad tollel päeval tegutsevad, maha laadida. Seejärel on vast päeva ainuke natukene rahulikum hetk, kui oodatakse korjajate esimesi ämbreid. Seejärel hakkab peale: nelja kuni kümnekesi, tavaliselt umbes kuuekesti kammitakse vagusid ja täis tomatiämbrid ulatatakse keskmistest vagudest suurematesse vahedesse, kus sõidavad rekkad. Kuna põllud on hiiglasuured ja korjajaid on alati mitukümmend (teisipäeval pakuks koguarvuks kusagil 40) rohkem kui bucket boysid, siis on meil alati käed-jalad tööd täis. Kui veoauto tuleb tomateid korjama, on 4-6 mehe ülesanne rekkale suurtesse vahedesse vastu minna, need peadest kõrgemale tõsta ja kastidesse valada. See on, ma ütleks, kõige raskem osa tööst. Kuumus, tohutu kuumus, rasked tomatiämbrid. Närviline rekkajuht. Kadunud tag’id (klamber või tomatisse torgatud plastjubin numbri/tähega, mis identifitseerib korjajat. Nad saavad raha per ämber. Meil on tunnitasu.) Seda kõike on suht raske seletada, aga ma proovin võib-olla mõni päev sellest veel pilte teha, kui selle töö peale satume või Bundabergist lahkume. Päeva lõpus on ämbripoiste ülesanne korjajate vagudesse jäetud tühjad ämbrid +rekkale valamisest suurtesse vahedesse kogunenud ämbrid kokku korjata ja uuesti rekkale laadida. Ehk tööpäev on meil kõigist kõige pikem. Esimene päev tuli 6:30-17:00. Õnneks peale lõunat sai suht tihti pause teha. Minu neli liitrit vett sai igatahes peale lõunat otsa. Töö on raske ja armutu, ülemus on suhteliselt ülbe ja üleolev. Teised bucket boyd on samas toredad, osad on seda tööd juba mitu kuud teinud. Farm tundub kõva piitsutaja olevat. Meie tööpäevadel oli bucket boysid 12-14, eelmistel nädalatel oli sama tööd teinud KUUS meest. Ma ei taha teada, kuidas nad sellega hakkama said, tööpäevad olid igatahes olnud 14-tunnised. Krampis kivikõvad lihased, mida pidi alla vajutama. Sellist tööd peabki kolm kuud tegema, et teiseks aastaks päikese kätte jääda.

Neljapäeval ei olnud me samuti melonifarmi oodatud, nii et saime jälle ämbritega seksida. Rõõm. Tööpäev tuli kusagil veerand seitsmest neljani, sest hostel keeldub meile hiljem järgi tulemast. Midagigi kasu neist. Meeldetuletuseks, et sõidame Kai ja Argo autoga hommikuti hosteli ette, sealt edasi ja põllult hostelisse tagasi transpordi+töö otsimise eest maksame hostelile 10AUD per nägu per tööpäev.
Arvestasime umbes, et kuna vao pikkus on kusagil 400 meetrit, siis kõnnime seal päevas läbi umbes 15-20 kilomeetrit. Neljapäeva hommik oli jalgadele samuti suhteliselt karm. Kaili küsis mult mingi hetk, miks ma imelikult kõnnin.

Meanwhile... töötasid KARLI zucchinifarmis suhteliselt lühikesi päevi, pikim on neil siiamaani olnud kuus tundi. Aeg ajaks, aga Kaili ja Kai teenivad raha samuti per ämber ja selle ajaga ei jõua eriti palju korjatud. Meil Kareliga samas raha tuleb enam-vähem, aga seda ei tea, kaua kere veel vastu peab.

Reedel ehk täna käisime jälle melonifarmis. Päev läks kirja seitsmest poole viieni ehk töötunde 8. Enam-vähem. Jalad enam nii palju ei valuta, mis on tore uudis. Käed on ainult suhteliselt katki. Mustus pestes maha ei tule ja tomatiämbrid on nukid ära veristanud. Tegin ka pildi, mis piltide ülespanekul ka teile, kallis Eesti rahvas, kättesaadavaks muutub.. Määrisin täna ennast ka kreemiga a la Fastum Gel ja haisutasin maja täis. Vaatame, kas aitab. Laupäeva hommikuks igatahes neljaks on äratus pandud.

Ahjaa, et mis siis täna juhtus. Meie Niall, iirlane, keda oli melonipatsutajaks koolitatud, sai täna melonifarmist kinga. Selle eest, et ta viskas Karelile ühe meloni suts liiga kaugelt ja see kukkus maha ja läks katki. Supervisor juhtus seda pealt nägema ja ongi kõik. Tema küüditati alates homseks tomatifarmi. Ta ei olnud selles absoluutselt süüdi, kõigil meil läks täna meloneid katki. Meid taheti lihtsalt palju kiiremini tööle panna ja me ei jõudnud nende tempole järgi. Vastikud tõprad! See oli ikka sajaga ebaõiglane. Meloneid kukub mõnikord lindi otsast maha – lint on valetpidi kaldu, keegi topib enda meloni lindile vahele ja melonid hakkavad valetpidi sõitma vms. Karelile kukkus ükskord üks pähe. Samal päeval lõin mina pea vastu linti ära (kui ma ütlen lint, mõtlen ma tegelikult suurt metallist mehhanismi). Mõlemal pea kumises Nialli puhul oli küsimus oli lihtsalt selles, et seda nägi supervisor. Pärast väitis super, et melon maksab praegu turul 40 AUD. Valevorst. Neljandik, okei, ütleme isegi viiendik, maksab poes ca 2AUD. Kahju, et teda pole. Nüüd tuleb patsutajaks või korjajaks uus mees koolitada. Homset eriti küll ei oota.

Hostelite ja farmerite suhe on selline vastastikune leechimine või sümbioos. Hostelid vajavad farmereid, et omale inimesi meelitada. Farmerid vajavad hosteleid, sest nood suudavad neid pidevalt inimestega varustada ja ühe-kahe haigestudes on alati varust keegi võtta. See sümbioos on aga töötaja suhtes alati halb, kuna sa oled asendatav. Eriti siis, kui sa pole farmis veel kaua aega töötanud - ebakindlus on alati sees.
Täna oli üldse imelik päev. Üks firma oma töötaja, kes meil patsutamisega tegeles, oli terve päeva tuntavas joobes. Mina viskasin Walesist pärit Scottile meloniga piki pead (kes oli mulle just rääkinud, kuidas ta scallopilaeva maha laadides oli pingul keti purunedes sellega piki vahtimist saanud ja kes pärast džiipi ronides pea ka veel vastu lage ära lõi – hea seeria). Supervisor näitas oma nõmedat poolt (lubas linnast uued töötajad tuua, kes tahaksid tööd teha – nagu what the hell). Sakslane kukkus melonit püüdes selili maha. Laulsime lindi taga keset kolmekümnekraadist kuumust jõululaule.

Jutt, nagu arugi saate, on suhteliselt laialivalguv.

Praegu lõi mulle pähe võimalus, et võime jõulude ajaks veel Bundabergis olla. Imelik J Saame äkki jõululaupäeval siiski kusagil rannas käia, kui olemegi siin. Auto tahaks ikkagi novembri lõpuks välja osta. Oeh. Proovin home hommikul hostelist selle teksti netti üles riputada. Olgem tublid!