tere kalapäeva!

Hetkel on neljapäev ja 18. detsember. Kolisime Kareliga kolmeks päevaks elama Innes Parki - majja, kus enne elasid Argo ja Kai. Hind on poole odavam, kolme öö eest maksame kokku 100 dollarit. Bargaras oleks kolme öö taks tulnud 180. Ehk siis säästurežiim :) Ostsime telgi, et hädaolukorras hakkama saada. Jõuludeks meil mingeid broneeringuid tehtud ei ole, seega tõotab sellest perioodist tulla omalaadi elamus!


Jõulude ja uusaasta ajaks on plaan Bundabergist ära minna. Olenevalt asjade käigust on võimalik, et tuleme siia jaanuaris tagasi raha teenima. Melonisupervisor Jim igatahes tahtis, et me siiatuleku korral talle teada annaks. Tema tagumikku saate loodetavasti imetleda niipea, kui ma kusagil pilte üles saan laadida. Melonipõllul oleme nüüd kõige vanemad olijad, sest sakslased lahkusid kolmapäeval. Omamoodi kahju, sest olime nendega juba mitu-mitu nädalat koos töötanud. Töö ei ole glamuurne (pildid ka tulekul :) ega karjääri tõotav, aga nii inimesed kui ka töö ise on juba vaat et meeldima hakanud. Lisaks sellele ei ole me enam seal sama hõlpsasti asendatavad, kui ehk esimestel päevadel. Backpackerina on just see kõige hullem – kui farmerile su nägu ei meeldi, võib ta hostelist järgmiseks päevaks paarkümmend samasugust asemele saada. Meie oleme sellest faasist üle ja oma kuuenädalase kogemusega juba veteranid. Hea on teada, et jaanuaris oleks töö siin tagatud.

Vaba päeva pole olnud, aga sellest ei tunne isegi enam puudust. Päevad on nagunii sassis ja vaba ajaga ei oskakski midagi peale hakata.

Kui Eestis oli alguses tunne, et kolm kuud farmitööd on õuduste tipp, siis hetkel, peale 1,5 kuud ei tundu see enam üldse nii ulme. Viisapikendus küll probleemi ei tekita. Keha annab vahepeal siiski tunda, et oleks aeg puhata. Kella üheksane tõusmine tundub peaaegu kaugel asetseva õndsusena (sellega seoses taas vabandus Argo ja Kai suunas, kelle ainsamal vabal päeval me kell kuus ainukese võtmepaari auto pagasnikusse lukustasime :), mis siis veel rääkida reisist Fraser Islandile või Whitsunday saartele. Nood reisid on meil nüüd makstud ja meil tuleb vaid sobiv ja saadaolev aeg ära broneerida.

Hetkel on lahtisi otsi rohkem, kui pea jõuab ära registreerida ja kindel on see, et kindlat pole midagi. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ette saab.

Karmavõlg on järgneva jutustusega nüüd küll tasutud:

Istume siis mina ja Karel Bundabergi kesklinnas Federali hosteli ees autos. Jälgime kahte backpackerit, kes poolnõutult ja professionaalide (nagu meie) pilgu järgi majutust otsivad. Motelli kiigates käivad nad Federali vastuvõtus ja väljuvad kusagil 10 sekundi pärast.

Vot, ma nüüd ei oskagi öelda mille pärast, aga järsku tuli mulle tahtmine neid aidata. Vana Bundabergi eksperdina, kes võiks vast koostada atlase tasuta neti kohtade, pitsa- ja kinoteisipäeva ja neljapäevaõlle kohta, astusin ligi ja alustasin vestlust inglise keeles. Tuligi välja, et kaks noormeest olid just rongi pealt saabunud ja otsisid majutust. Federal olevat täis olnud. Pakkuma Karel ja mina siis, et noored võiksid töö leidmise koha pealt proovida ehk Workers and Diversit. Kui nad selle peale antud hosteli asupaika küsisid, kiikasin ma korra Kareli poole ja küsisin „Barolin street on ju sealpool“, mille pealt üks backpacker vastas: „vist küll.“

Täiesti pekkis. No ei ole olemas. Eestist ei saa ju kaugemal olla ja meie leidsime täiesti juhuslikult keset Austraalia väikelinna neist kaks. Aga lugu ei ole sugugi lõppenud. Kui üks neist päikeseprillid eemaldas, oli ta nägu mulle tuttavamast tuttav. Küsisin instinktiivselt: „TTG?“ mille peale üks noormees noogutas. Täiesti haige. Tuleb välja, et ta lõpetas minu lennust kaks aastat varem ja ta saabus Austraaliasse ca nädal tagasi. Tagantjärele mõeldes jääb üle vaid nentida, et minus on mingi nähtamatu eestlaseradar. Peaks ära patenteerima.

Igatahes olid nad veel eriti mitmekordselt õnnega koos, sest Workers and Diversis, kuhu me nad oma autoga sõidutasime, leidus neile mitte ainult elukoht, vaid nad said kohe homme ka tööle. Ufkumafu :)

Ootan, et meiega juhtuks tulevikus midagi väga head. Lotovõit suurusjärgus miljon dollarit sobiks mainiosti :)

Lisakommentaare võite lugeda piltide alt. Siin on netiga selles suhtes natuke jama, et avalike võrkude pordid on tihti kinni, s.t. kasutada ei saa youtube’i, MSN’i (võrgupõhist saab) ja ka Picasat, millega siinkirjutaja pilte üles laeb. Loodame parimat ja kui mitte varem, siis koju saabudes saab neid ju ikka näha !

Pildid siis aadressil: http://picasaweb.google.com/aardhaart