Reisijutt

Otsustasime 18-tunnise sõidu jagada kolmetunnisteks jaksudeks. Igaüks sõidab 3h järjest. Kristjani osa kulges ilma elamusteta. Kareli ots oli samuti hea ilmaga. Danieli sõitma asudes oli mitme vastuvõetud murettekitava telefonikõne tulemusena selgeks saanud, et sõidame otse troopilise tsükloni sisse.

Mitte, et meil seda meeldetuletust vaja oleks. Vihma sadas nii kõvasti, et normaalse 100-110 asemel sai vaevu-vaevu 60ga sõita. Tee peal olid terve tee laiuses suured lombid, millest autoga läbi sõites vett kahte lehte pritsis. Põnev-põnev.

Terve järgneva jutu räägib kõige paremini ära Danieli videopäevik ja minu paar videot järgmisest hommikust. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Danieli videod ütlevad rohkem, kui ma siin eales kirjutada suudaksin. Olgu öeldud, et ma pole alates pühapäeva hommikust praeguseks ehk 18:18 esmaspäeva õhtuks tundigi maganud.
Otsustasime kesköösel mitut ohu märki eirates sõita Townsville’ist Inghamisse, kust edasi olevat tee tsükloni tõttu suletud. Jõudsime Inghamist kusagil 15km kaugusele, kui auto järjekordsest suurest lombist (lomp on siinkohal vähe öeldud, tegu oli peaaegu maalihkega – üle tee voolas keskmine Eesti jõgi. Järgmine päev vees kõndides pidi otse liikumiseks diagonaalis kõndima) läbi sõites kahtlaselt sügavale hakkas vajuma. Tulede kustuma ja akutule vilkuma hakates sai selgeks, et siin on asi tõsine. Pidur. Tagurpidikäik. Tagurdamine. Kõik toimus sekundi murdosa jooksul. See, et tagurdades peegel sai tagurpidi sõidetud (ja imekombel asendisse tagasi paindus, arumaisaa? Imepeegel), pole oluline. Oluline oli auto päästa, et me kusagil rannas auto katusel parvetades ei lõpetaks. Pöörasime peateelt kohe kõrvalteele, mis tol hetkel oli veel veevaba. Otsustasime kõrvalteid kasutades peateed vältida, et loodetavasti järgmisesse linnakesse jõuda. Tark otsus. Peateelt ära minna ja kahtlaseid kõrvalteid kasutada. Eks? Igatahes veendusime, et kõrvalteed on pigem kõrvaljõed. Peatasime auto. Sumpasin põlvesügavusest veest läbi, et ees peateel paistvate vilkuriteni jõuda. Olgu öeldud, et autost vaadates tundus tee palju lühem.

Igatahes kustusid vilkurid poolel teel ja politseiauto tegi sääred. Vot sulle. Õnneks istus üks politseionu sealtsamast autost ühte suurde rekkasse ümber ja rekka hakkas mulle vastu sõitma. Tema sai sealt veel läbi, vesi oli tal kusagil poolde velge. Igatahes oli politseinik suhteliselt kaastundetu ja käskis meil lihtsalt kõrgem koht otsida ja öö üle elada. Järgmine päev pidi veel hullem olema. Soovitas meie selja taha jääva maja õuele sõita. Seda me ka tegime – ausalt öeldes ei saanud me kusagile mujale sõita ka, vesi oli meid täiesti ümber piiranud. Kell oli selleks hetkeks kusagil kolm hommikul.

Öö oli omaette elamus. Magasime kolmekesi autos. Noh, ma ütlen et magasime aga tegelikult ei teinud meist seda keegi. Olime öösel kellegi suvalise inimese sissesõiduteel, vihma kallas nagu oavarrest, aknaid lahti ei saanud teha, higi voolas, putukad närisid ja hirm, et vesi tõuseb ja viib auto ära oli endiselt reaalne. Elu on seiklus.

Lõpuks, kusagil seitsme paiku, hakkas vaikselt valgeks minema. Tsüklon, mis pidi keskpäeva paiku maale jõudma, oli hoopis peale keskööd oma peamise mataka ära andnud. Arvestades auto kõikumist oli see hea – kui see oleks alles eelmäng olnud, siis oleks me küll varsti katusel kusagile ranna poole parvetanud.

Ka omanik tuli majast välja. Ilma jahipüssita. Õnneks oli ta väga mõistev ja tore. See sai edasist arvestades trendiks. Ütles ta meile, et põhja poole minekuks järgmisel kolmel-neljal päeval lootust ei ole. Kahekümne aasta jooksul polevat tema sellist veetaset veel näinud. Oeh.

Navigeerisime vaikselt tagasi peatee poole, aga peatee ristumise koha peal oli paraku madalam koht, vesi seal kusagil reieni (vt video :). Sumpasin peateele, kus sain kokku järgmise sõbraliku kohalikuga, kes palus ennast kutsuda „Big G“ks. Miks mitte. Tutvusime Kareliga tema naise, kahe tütre, poja, nelja koera, kahe kassi ja kahe papagoiga. G ise tegi meile sõbralikult oma sigadest vorbitud vorstikesi. Maitsesid hästi. Terve G õu oli üle ujutatud ja ka tema ei andnud lootust edasiminekuks. Soovitus kõlas pigem Townsville’i tagasi sõita (ca 100km).
Kuna meie auto oli pargitud kõrvaltee kõrgemale kohale hobuseparisniku (ma olen päris kaua oodanud, et seda sõna lauses kasutada) farmi sissesõiduteele, tuli ka tema varsti pärima, kes me oleme ja kust me tuleme. Pärast tõi ta meile kilekotitäie küpsiseid, krõpse ja vett. Väga toredad inimesed, eranditult. Koha nimi oli Helen’s Hill.

Päeva (no mis päeva, kui kell oli 10 hommikul oli selline ca 16:00 tunne. Und millegipärast ei olnud) edenedes veetase langes ja saime peateele sõita. Sõitsime tagasi ca 30km ja oleme hetkel puhkekülas linnas nimega Rollingstone. Vot siis. Rollingstone. Tõsiselt. Ootame siin arvatavasti 2 päeva, et siis taas proovida suurt tungi põhja.

Helistasin ka tööbüroosse Mareebas ja, nagu arvatud, ei tööta sealsed farmid sellise ilmaga samuti. Nii et erilist kiiret ei ole.

Naudime hetkel selliseid asju nagu tool, laud, dušš ja voodi. Peale 40-tunnist autos elamist tundub see nagu Tai vanglast vabadusse sattumine. Lugesin just autos raamatut „Damage Done“, kus üks austraallasest vahele jäänud heroiinikuller seda kogemust kirjeldab. Aga ma kaldun teemast kõrvale. Kokkuvõtteks võib öelda, et oleme elus. Aga sellist ekstreemset ilma olin ma varem küll ainult televiisorist näinud.

Lisan pildid ja videod hiljem.