Reis üles.

Laupäeva pärastlõunal tulid Rollingstoni holiday accommodationi omanikud meie ukse taha ja teatasid, et tee on hetkeinformatsiooni järgi lahti. Rõõm! Kahjuks ei olnud tegu otse põhja poole viiva Bruce Highwayga, vaid sisemaa ja mägede kaudu mineva Flinders/Kennedy Developmental Highwayga. See tähendas meile kusagil 600 lisakilomeetrit ja kokku umbes kaheksa ja poole tunnist sõitu.

Kaardi peal oli antud tee märgistatud peamise maanteena, mistõttu ei osanud me järgnevat sugugi ette oodata. Okei, võtame maha fakti, et vahepeal oli asfalt tee pealt täiesti ära uhutud ja mitme silla juures oli vesi ca silla tasemel, mis tegi sellest läbisõitmise juba iseenesest suhteliselt ekstreemseks. Sellega oleme me juba harjunud – peaaegu olime me ju juba auto ära uputanud. Aga seda, et tee läheb vahepeal täpselt ühe auto laiuseks ja on käänulisem kui lõuna-Eesti külatee, ei oodanud me küll keegi. Siinkohal lisan nimekirja looma- ja linnuliikidest, keda suuremal ja enamal määral oma teel kohtasime:

Punased papagoilaadsed linnud : mitusada, olid millegipärast otsustanud, et tee peal on kena seista ja pool sekundit enne surma sealt õhku tõusta.

Surnud punased papagoilaadsed linnud: mitu tosinat, ise ei vastuta teadaolevalt ühegi eest. Bensujaamas ütles Land Roveri omanik, et tema vastutab vähemalt kuue eest.

Must-valged linnud magpied – sama palju, kui tavaliselt, ehk liiga palju. Umbes nagu varesed Eestis.

Wallabie’d – mitu tosinat. Arvasin, et neid peab otsima nagu neid ma ei mäleta mitme (kuue?) lehega õisi sirelil, aga nad on siin peaaegu et kahjurid. Ühele sõitsin peaaegu ise otsa. Auto küljele läks vist natuke pihta ka, aga tagavaatepeeglis kalpsas sama vapralt edasi. Hüppavad teele ootamatult. Kergitavad signaali andes lihtsalt pead ja lõpuks hüppavad laisalt ära. Ei taha eriti hästi pildile jääda (Dan üritas mitu-mitu korda).

Surnud wallabyd – ca 50. Ilmestavad teid igal pool. Roadkilli on siin tohutult. Lisaks wallabietele ka kõiksugused possumid ja muud väiksemad nirgid.

Kängurud – eriti ei oska neil ja wallabytel vahet teha, ainult suuruse järgi hinnates. Turovskiga siinkohal ei vaidleks. Aga mitu mehekõrgust ja suuremat oli ka teedel. Surnud kängurusid samuti väga palju.Ei oska autoga möödudes kindlalt öelda, kas tegu oli väikese känguru või täissuuruses wallabyga.

Kariloomad – magavad lihtsalt keset teed. Reageerivad loiult signaalile. Aeda tee ääres pole. Kui peale pimedat kurvi hulk lapilisi ja triibulisi lehmast suuremaid pudulojuseid keset teed lebotavad, võtab korra jahedaks küll. Kui tuua võrdlus Eestist, siis meenutas see maantee pigem teed enne Mahu munakiviteele pööramist, ainult et loomad ei olnud aedikutes.

Puukänguru – pidime hoiatussildi ees hoogu maha võtma, et aru saada, mis fauna esindaja eest meid nüüd siis hoiatatakse. Nägime ühte öösel (ta on nokturn nimelt) keset teed. Suuruselt kusagil kassisarnane, aga liigub nagu känguru muiste. Mingil põhjusel eelistab enamuse ajast puu otsas elada. Otsa ei sõitnud.

Metssead – ainukesed, kes said meie Mitsubishiga lähima astme kontakti. Peale pimedat vasakkurvi oli ca 10-pealine kari otsustanud bituumenipiknikku korraldada. Tore. Dan, kes tollel hetkel roolis oli, tegi kõike kokkupõrke vältimiseks – pidurdas ja vajutas signaali põhja, aga üks vanematest (lugeja ehk andestab kui ma siinkohal ei jõudnud märgata, kas tegu oli emme või issiga.) rihtis meie juhipoolse (ehk siis parema :) esimese nurga ära. Tagajärjeks mõlkis esitiib, katkised suunatule klambrid, lahtine logar ja kriimustatud esipamper. Kui ma oma fotoka üles leiaks, saaksin sellest ka pildi teha. Arvestades looma suurust, oleks õnnetus võinud palju-palju halvemini lõppeda. Kiitus siinkohal Tanelile.

Emu – kui me olime juba arvanud, et oleme kõike näinud, oli tee ääres silt: Emu crossing. Mida veel. Linnud ise olid otsustanud meid oma kohalolekuga mitte õnnistada.

Küülikud – nii elus kui surnud. Erinevates suurustes ja kujuga, ületasid nad eranditult otse auto ees risti-rästi teed.

Inimesed – Peale viimast suuremat linnast Charters Towersist lahkumist terve tee peale võibolla kusagil paarkümmend autot ja viiskümmend (bensujaamad) inimest. Mida hilisemaks läks, seda hõredamaks jäi. Mobiililevi ei olnud terve tee kusagil ja kõige pikem aeg ühtegi inimelu märki nägemata oli poolteist tundi. Aga see tundus palju pikemana.

Olin enne Charters Towersisse jõudmist broneerinud Mareeba lähedalt Granite Gorge’ist safari tenti. Hästi ette kujutamata, mida antud fraas tähendada võiks, jõudsime kusagil kella 11 paiku õhtul sinna. Terve campsite oli mülgas ja safari tent on vaiadele püsti pandud statsionaarne metallraamil telk. Toas oli ainult üks kahene voodi, milles magasid Karel ja Dan. Mina magasin põrandal magamiskotis. Enne magamaminekut lõin plätuga põrandal maha suure prussaka, kellest purskas elumahlasid paarikümne sentimeetri raadiuses. Selle ja kõva põranda tõttu ei olnud uni just parim. Minu ainuke lohutus oli see, et poiste sõnul ei olnud ka voodi eriti mugav – seljavalu üle kurtsid hommikul mõlemad. Selge oli see, et siia kohta me jääda ei saanud.

Sõitsime siis Mareebasse, kus pühapäeva tõttu olid kõik kohad suletud. Koht ise on isegi Bundabergiga võrreldes väike (elanikke ca 5 korda vähem). Elukoha leidmisega oli tõsiseid probleeme, sest linna peale leidsime 2 motelli (kallid) ja 2 campsite’i (ühes sai ainult telkida ja teise elamistingimused olid pehmelt öeldes spartalikud ja seitsmekümnendatest). Saime Jennyga Gruntist kokkuleppele kokkusaamise osas, mis pidi aset leidma esmaspäeval kell 10.

Broneerisime igaks juhuks viimati mainitud campsite’ist ühe öö ja sõitsime 30 minuti kaugusele tagasi Athertoni, mis paistis väheke nooblim ja tsiviliseeritum linn. Ei läinudki kaua aega, kui Dan keeras oma inglise šarmi põhja ja sai jutule ühe motelli emaliku omanikuga, kellega kauplesime korraliku motellitoa elamise 450 dollarile nädala eest. Ehk siis kusagil 150 dollarit nägu. Tuba ise on korralik, aga nagu motellis ikka, puuduvad söögi tegemise võimalused. Tädi tõi meile tuppa mikrolaineahju ja nõusid, lisaks sellele on siin ca vöökõrgune külmik. Vähemalt on siin korralikud voodid, suur vannituba, puhas tuba, rõdu, bassein, konditsioneer ja Rubiku kuubikust suurem televiisor. Vaatasime eile õhtul Red Dragonit ja ruigasime mõnust. Ma ei pea isegi prille ette panema :)

Esmaspäeval e. eile käisime Gruntis. Kuna meile oli öeldud, et tööd on kindlalt alates 16. veebruarist, ei olnud me kõige lootusrikkamad. Sealse ametniku Jenny sõnul on olukord aga paranemas, sest tänane on siin regioonis kujunemas esimeseks vihmavabaks päevaks üle mitme nädala. Sellega seoses on farmerid oma korjamisgraafikust mitu nädalat maas ja saak ootab koristamist. Meile tähendab see head, sest sundpuhkus on taskud suhteliselt tühjaks teinud. Seitsmepäevane nädal ja pikad tunnid kõlavad, nii imelik kui see ka ei tundu, suhteliselt hästi.
Ootame ja näeme. Praegu tulime motelli tagasi ja vaatasime ca pool hooaega Family Guyd. Enesetunne on suhteliselt hea, sest erinevalt eelnevast nädalast on kindlustunne nii elamise kui ka töö osas. Nüüd tuleb see raske osa ehk töö tegemine läbi teha. Ootame!