Singapur on ikka imede linn. Suured kaubanduskeskused üksteise kõrval, lõputult inimesi ja autosid, lõpmatul hulgal betooni. Kui hooned hakkavad harvemaks jääma, tähendab see, et oled juba suht Malaisia lähedale jõudnud :)
Proovisin jällegi vähemalt kahtekümmet erinevat toitu, alates Jaapani ja Hiina toidust kuni India ja Malaisia omani. Siin on söömine kultuuri osa, lauale tuuakse üldjuhul 5-20 taldrikut, kust siis toitu jagatakse ja juttu aetakse. Söömaajad kestavad üldjuhul paar tundi. Pole harjunud. Selle tõestuseks tuli kõige ekstreemsema (toidu hulga ja valiku suhtes) söögipäeva tulemusena lõpp-produkt suu kaudu väljutada, sest seedimine ei olnud sellise hulga kulinaarse uudistoodanguga üht meelt.
Filipiinidele lennates oli igatahes kerge kultuurišokk - tsivilisatsioonist tagasi pudi-padi müüvasse ülerahvastatusse räpasesse riiki. No mitte just nii hull, aga eriti positiivset muljet suurlinn Manila esmalt ei jätnud. Nägin siiski ainult lennujaama ümbrust. Sealt lendasin kohe edasi teisele saarele Kalibole, kust edasi bussiga sadamasse ja laevaga lõplikku sihtkohta - Boracay. Magangi nüüd seda kirjutades juba hotellis voodis - homme kella kaheksast hommikul sukelduma :) Põnev!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Youtube'i video järgi paistab Boracay olema üsna tuuline saar, kus rannik tihedalt hotelle täis pikitud ning pöhiatraktsiooniks on "tuulelohega" surfamine. Google mapi järgi (ei viitsinud küll tingmärke uurida) tundus aga, et seal võib ka midagi vallrahutaolist olla?
Post a Comment