Nonii. Läks lahti. Broneerin siin hullumeelse tempoga ööbimisi ja lennujaamatransfeere ja sukeldumisi ja nii edasi.. hakkab koitma et juba üheksa päeva pärast on siit ärasõit. Ufkumafu! Ja juba vähem kui kuu aja pärast olen Eestis. Kusagilt peab vist soojemaid riideid hakkama ostma. Kaks paari teksasid viskasin igatahes juba mõni kuu tagasi annetuskasti koos pusaga. No kopitama hakkavad kapipõhjas muidu. Äkki kellegil on tarvis.
Teemast kõrvale kaldudes, Chelsea kaotas Wiganile 1-3. Mismõttes? Mõtlesin veel selle mängu jaoks kell neli hommikul üles tõusta. Hea, et ennast seda tehes ära ei vihastanud enne tööd.
Muidu tiksub ikka töörütmis edasi. Tegelen maksundusega, viimane aeg eelmise aasta makse tagasi taotlema hakata. Selle aasta oma ja pensionifondist raha tagasinorimisega peab ootama, sest esimese jaoks on vaja final pay slipi ehk viimast palgalehte ja superannuationi jaoks peab viisa kehtivuse lõpetanud olema (minu puhul 22. oktoober).
Kõhus toimus eile taas mingisugune krambindus. Ülemus ütles et ei lähe koju, hakka korralikult sööma, siis usun, et haige oled :D Tõsijutt. Täna hommikul käisingi siis korralikult linnas hommikust söömas. Munaroog benediktiini stiilis kadus taldrikult enne, kui ettekandja jõudis selja keerata. Ju oli ülemuse jutus mingi iva. Ostsin Cairnsist siiski ka korraliku kohvri ja avastasin, et kogu pagas sinna sisse toppides jääb kusagil pool ruumi üle. Et siis andke teada, mida Austraaliast või Aasiast tahate!
Tundub, et olen natuke australiaseerunud ka - käisin Cairnsis olles kinos (suurlinna minnes ju ikka käiakse kinos) ja vaatasin sellist filmi nagu Funny People. Adam Sandler ja Seth Rogan, ilmselgelt ei saa ju olla mitte naljakas? Filmis mängis ka Austraalia oma Eric Bana, kelle üle hakkasid teised nalja tegema - aksent, austraalia jalgpall ehk footy ja nii edasi. Terve kino lõkerdas just nendes stseenides kõige kõvemini naerda, ehkki hollivuudi publik vaevalt Collingwoodi mängijaid pooftadeks sõimamisest erilist elamust saaks. Mina sain. Naljakas :)
Varsti näeme!
Tuesday, September 29, 2009
Friday, September 25, 2009
mitte eriti easy jet.
M2rkasin juhuslikult, et minu Londonis viibimise p2eval m2ngib Chelsea Meistrite Liigas Madriidi Atleticoga. Kahjuks n6uab easyjet igasuguse muutuse eest 500.-, neljap2eval lendu ei ole ja piletid tulevad vabamyyki alles n2dal enne m2ngu. Et siis kahjuks j22b 2ra seekord. Saab juba Eestis olles vaadata :)
Wednesday, September 23, 2009
Septembrikuu ülevaade
Pikem paus nüüd vahele jäänud.
Isa siin oldud seitse päeva sain ka endale neli päeva vabaks. Selle aja jooksul sai käidud rifil, kuhu teel nägime küürselgvaalu (on vist eesti keeles nii? Humpback whales). Uskumatu ikkagi nii lähedalt näha, kuidas selline suur elukas terve kere veest välja hüppab ja siis suure plärtsatusega alla kukub. Et siis sinna kasti saab ka ristikese teha.
Plaan oli ka isale sukeldumine teha, aga kahjuks nurjus see plaan tema suhkruhaiguse tõttu. Oleks ma piisavalt kiiresti jaole saanud, oleks sinna kasti kiiresti „No“ käskinud panna, aga paraku nägi meeskonnaliige selle kohe ära ja nii jäigi temal sukeldumata. Ise tegin tollel päeval kolm sukeldumist, viimane oli vast elu parim. Sadu ja sadu kalu ja keset liivast ala kahekümne meetri kõrgune korallrahn ehk bombie (aborigeeni keelest tulnud sõna), mille ümber ring kestis kusagil 8 minutit. Kellel sügavam huvi on, saab logiraamatut sirvida :).
Käisime ka vihmametsas, kus sai mööda reisiradasid ringi tatsatud, krokodille vaadatud, kohalikku jäätist söödud ja muidu giidiga juttu aetud. Ei oska eriti pikemalt kirjutada, pilte on isal sellest päris palju.
Kolmas suurem üritus oli kuumaõhuõhupalliga lendamine. See selleks, et kella kolmest öösel pidi sõitma hakkama õhkutõusmisplatsi poole, aga päikesetõusu ajal üle mägede päikesetõusu vaadata oli ikka midagi muud. Kuna õhupallindus oli endise farmitöötsentraali Mareeba lähedal, tegime rendiautoga ka pikema reisi kohalikul lauskmaal ehk tablelandsides. Näitasin talle oma endiseid farme, käidud sai Mareeba Coffee Worksis (kohvi andis ikka mulle, kes ma kohvit ei joo, uskumatu energialaengu), Athertonis ja sealsetes kristallkoobastes ja ka Millaa Millaa kose juures. Too oli ka praegusel veevaesel ajal muljetavaldav. Ujuda olevat seal külm olnud, isa sõnul umbes 15-16 kraadi. Eriti friike ei leidunud ka, kes seal ujusid. Suurem osa lihtsalt peesitasid.
Terve päeva lahtise autoga ringisõitmise tulemus oli päikeseprillistunud nägu, mis avaldus veel nädal aega hiljem.
Isa sai siis lennujaama viidud ja lubatud pooleteise kuu pärast juba Eestis näha. Oleme nüüd telefoni teel ühendust pidanud. Täna, neljateistkümnendal lendas ta Hong Kongi poole ära.
Ise olen peale isa äraminekut võimalikult palju tööl üritanud käia, et reisimiseks raha teenida. Ka homme lähen oma vabast päevast tööle, et tunde juurde saada. Jäänud veel alla kolme nädala.
AirAsiast, kellega ma olen kaks lendu (Bali-Singapur ja Kuala Lumpur-London) broneerinud. Tõprakari. Mõlemate lendude aega on nad muutnud :) Õnneks ei keera kumbki reisiplaane lootusetult sassi, aga Kuala Lumpuris koidab hetkel 13-tunnine stopover. Ja kuulduste järgi ei pidavat tegu olema kõige meeldivama lennujaamaga.
Maksudest. Olen vaikselt uurinud, et saaks oma maksutagastuse eeltöö tehtud, et asi väga viimasele minutile ei jääks. Nonii. Läksin siis kohalikku natukene soliidsemasse maksubüroosse, kus mulle neljaminutise ülekuulamise tulemusena selgeks tehti, et maksudest ei saa ma midagi tagasi, kuna ma pole ühes kohas kauem kui kuus kuud elanud. No tore tore, ega ikka nii ei lähe küll. Tuleb vast mingi Cairnsi backpackeri-büroo kaudu tagastus teha. Makse ikkagi kusagil viie tuhande dollari eest makstud ja superannuationit ehk siis nende pensionisammast ka pooleteise tuhande eest.
Superiga on ka hea nali. Eellugu siis selline, et fondi valis meile tööbüroo Grunt ja selleks on suht soliidne industry superfund (nii nimetatakse suuremaid ja änksamaid) Sunsuper. Helistasin siis Sunsuperisse, et oma liikmenumbrit teada saada. Nende andmebaasis mind polnud. Helistasin siis Grunti, kust paluti nende peakontorisse meilida. Tehtud. Paarikümne minuti pärast tuli vastus, et jah, paraku me maksame ainult kord aastas fondi sisse, et haldusrahadelt kokku hoida ja just sinule jah sinule, kliendile, raha kinni hoida. No tere tali, aprillis lõpetasin nende heaks töötamise ja septembri keskpaigaks pole seda veel ära makstud fondi. Tüüpiline Austraalia asjaajamine.
Tööl on väga kiire, hotell on praktiliselt täis, täna pidime broneeringu teise hotelli üle kandma. Suured muudatused ka ´- suur ülemus siirdub viietärnihotelli general manageriks ja nii jääb meie neljatärnihotelli mäne koht vabaks. See tähendab ajutiselt aga seda, et üks ülemus on puudu. Seega on oma ülemusel vaja teha kahe inimese töö. Nagu meil oleks personali üleküllus. Teem. Tulemas ka kohalik koolivaheaeg, seega septembri viimased paar nädalat tõotavad selle aasta kõige kiiremad tulla. Rõõm. Peale seda kuulubki lõõgastus ära.
Vabad päevad kuluvad peaasjalikult magamisele. Kuna auto on nüüd maha müüdud ja Port Douglas on ju niiiiiii suuuuuuur, siis peale aeg-ajalt sõpradega väljas käimise, heliraamatuid kuulates ringitatsamise ja poekülastuste ei ole eriti väljas käidud. Isal kaasas olnud kaks eestikeelses krimkat on igatahes läbi.
Kokkuvõttes võib öelda, et isa külaskäigu tulemusena on koduigatsus hoopis uuele tasemele viidud.
Viimasest paarist päevast ka. Töö-töö-töö kuus päeva järjest. Hotell on puupüsti rahvast täis, kohalik koolivaheaeg. Mõned kuupäevad on üle broneeritud, mistõttu on vaja osad broneeringud kahe toa vahele ära jaotada ja paluda külalistel tuba vahetada. On neid, kes mõistavad ja neid, kes räuskavad.
Täna (teisipäev – toim.) hommikul rentisin oma vabadeks päevadeks auto. Käisin Cairnsis ja ostsin reisiks suure kohvri. Isale seletuseks, et kõigil peale ühe lennureisi on 15-20kg pagasilimiit nagunii olemas, nii et pakin selle vast ikkagi täis. Filipiinide reisiks jätan lihtsalt Singapuri. Teel rendifirmasse suutsin suure varba VÄGA korralikult ära lüüa, firma postkasti võtme ära kaotada ja üles leida ja ennast korralikult läbi higistada. Nii et algus polnud eriti hea. Cairnsi sisse sõites oli suurlinna tunne kohe. Kohver sai suht kiiresti leitud ja peale hommikusööki mäkis (meie linnas ei ole sellist noh) sai preemiaks kinos käidud. Lisaks leidsin sellisest toredast kaubanduskeskusest nagu DFO (direct factory outlet ehk siis tehasemüük, põgusalt hindu võrreldes sai kiiresti selgeks, et mujalt pole üldse mõtet riideid osta) uhiuued American Eagle’i teksad 9 dollari ja t-särgi 8 dollari eest. Ehk siis täiskomplekt 150 krooni eest. Mõtlen mis ma mõtlen, siis Eestis selle raha eest võib pükstest und näha? Cartinist sain kunagi 299.- eest natukene kantavad ja oli hea meel, aga see oli hulk aega tagasi.
Tagasiteel juhtusin sõitma oma endise ratsu, Magna sabas. Mitte samasuguse, vaid päris sama, noh. Roolis oli igatahes miskine kahtlane isik, kuna too elas tee peal ainult piduripedaalil, niiet poolel teel möödus tast vihane Hyundaide (siinne põhiline rendiautode mark, ei tunne isiklikult kedagi, kes antud marki omaks) kolonn, sealhulgas ka mina oma metslooma Elantraga. Kerge nostalgia ikkagi tuli. Mõlgid olid alles :D
Homme on kavas koos töökaaslasega mööda trosse pidi läbi džungli kõlkuda Cape Tribulationis – www.junglesurfing.com.au. Põnev-põnev :)
See ka siis nüüd tehtud. Päris põnev oli nööri otsas kõlkuda :) Kõik said omale nimelised kiivrid, nii et paariks tunniks olid tervel 12-liikmelisel grupil päris vägevad nimed – Wonder Woman, Batman, The Joker, Lara Croft, Bambi, Darth Vader, Borat jms.
Pildid üleval aadressil http://picasaweb.google.com.au/aardhaart/JungleSurfing#
Päikest!
Isa siin oldud seitse päeva sain ka endale neli päeva vabaks. Selle aja jooksul sai käidud rifil, kuhu teel nägime küürselgvaalu (on vist eesti keeles nii? Humpback whales). Uskumatu ikkagi nii lähedalt näha, kuidas selline suur elukas terve kere veest välja hüppab ja siis suure plärtsatusega alla kukub. Et siis sinna kasti saab ka ristikese teha.
Plaan oli ka isale sukeldumine teha, aga kahjuks nurjus see plaan tema suhkruhaiguse tõttu. Oleks ma piisavalt kiiresti jaole saanud, oleks sinna kasti kiiresti „No“ käskinud panna, aga paraku nägi meeskonnaliige selle kohe ära ja nii jäigi temal sukeldumata. Ise tegin tollel päeval kolm sukeldumist, viimane oli vast elu parim. Sadu ja sadu kalu ja keset liivast ala kahekümne meetri kõrgune korallrahn ehk bombie (aborigeeni keelest tulnud sõna), mille ümber ring kestis kusagil 8 minutit. Kellel sügavam huvi on, saab logiraamatut sirvida :).
Käisime ka vihmametsas, kus sai mööda reisiradasid ringi tatsatud, krokodille vaadatud, kohalikku jäätist söödud ja muidu giidiga juttu aetud. Ei oska eriti pikemalt kirjutada, pilte on isal sellest päris palju.
Kolmas suurem üritus oli kuumaõhuõhupalliga lendamine. See selleks, et kella kolmest öösel pidi sõitma hakkama õhkutõusmisplatsi poole, aga päikesetõusu ajal üle mägede päikesetõusu vaadata oli ikka midagi muud. Kuna õhupallindus oli endise farmitöötsentraali Mareeba lähedal, tegime rendiautoga ka pikema reisi kohalikul lauskmaal ehk tablelandsides. Näitasin talle oma endiseid farme, käidud sai Mareeba Coffee Worksis (kohvi andis ikka mulle, kes ma kohvit ei joo, uskumatu energialaengu), Athertonis ja sealsetes kristallkoobastes ja ka Millaa Millaa kose juures. Too oli ka praegusel veevaesel ajal muljetavaldav. Ujuda olevat seal külm olnud, isa sõnul umbes 15-16 kraadi. Eriti friike ei leidunud ka, kes seal ujusid. Suurem osa lihtsalt peesitasid.
Terve päeva lahtise autoga ringisõitmise tulemus oli päikeseprillistunud nägu, mis avaldus veel nädal aega hiljem.
Isa sai siis lennujaama viidud ja lubatud pooleteise kuu pärast juba Eestis näha. Oleme nüüd telefoni teel ühendust pidanud. Täna, neljateistkümnendal lendas ta Hong Kongi poole ära.
Ise olen peale isa äraminekut võimalikult palju tööl üritanud käia, et reisimiseks raha teenida. Ka homme lähen oma vabast päevast tööle, et tunde juurde saada. Jäänud veel alla kolme nädala.
AirAsiast, kellega ma olen kaks lendu (Bali-Singapur ja Kuala Lumpur-London) broneerinud. Tõprakari. Mõlemate lendude aega on nad muutnud :) Õnneks ei keera kumbki reisiplaane lootusetult sassi, aga Kuala Lumpuris koidab hetkel 13-tunnine stopover. Ja kuulduste järgi ei pidavat tegu olema kõige meeldivama lennujaamaga.
Maksudest. Olen vaikselt uurinud, et saaks oma maksutagastuse eeltöö tehtud, et asi väga viimasele minutile ei jääks. Nonii. Läksin siis kohalikku natukene soliidsemasse maksubüroosse, kus mulle neljaminutise ülekuulamise tulemusena selgeks tehti, et maksudest ei saa ma midagi tagasi, kuna ma pole ühes kohas kauem kui kuus kuud elanud. No tore tore, ega ikka nii ei lähe küll. Tuleb vast mingi Cairnsi backpackeri-büroo kaudu tagastus teha. Makse ikkagi kusagil viie tuhande dollari eest makstud ja superannuationit ehk siis nende pensionisammast ka pooleteise tuhande eest.
Superiga on ka hea nali. Eellugu siis selline, et fondi valis meile tööbüroo Grunt ja selleks on suht soliidne industry superfund (nii nimetatakse suuremaid ja änksamaid) Sunsuper. Helistasin siis Sunsuperisse, et oma liikmenumbrit teada saada. Nende andmebaasis mind polnud. Helistasin siis Grunti, kust paluti nende peakontorisse meilida. Tehtud. Paarikümne minuti pärast tuli vastus, et jah, paraku me maksame ainult kord aastas fondi sisse, et haldusrahadelt kokku hoida ja just sinule jah sinule, kliendile, raha kinni hoida. No tere tali, aprillis lõpetasin nende heaks töötamise ja septembri keskpaigaks pole seda veel ära makstud fondi. Tüüpiline Austraalia asjaajamine.
Tööl on väga kiire, hotell on praktiliselt täis, täna pidime broneeringu teise hotelli üle kandma. Suured muudatused ka ´- suur ülemus siirdub viietärnihotelli general manageriks ja nii jääb meie neljatärnihotelli mäne koht vabaks. See tähendab ajutiselt aga seda, et üks ülemus on puudu. Seega on oma ülemusel vaja teha kahe inimese töö. Nagu meil oleks personali üleküllus. Teem. Tulemas ka kohalik koolivaheaeg, seega septembri viimased paar nädalat tõotavad selle aasta kõige kiiremad tulla. Rõõm. Peale seda kuulubki lõõgastus ära.
Vabad päevad kuluvad peaasjalikult magamisele. Kuna auto on nüüd maha müüdud ja Port Douglas on ju niiiiiii suuuuuuur, siis peale aeg-ajalt sõpradega väljas käimise, heliraamatuid kuulates ringitatsamise ja poekülastuste ei ole eriti väljas käidud. Isal kaasas olnud kaks eestikeelses krimkat on igatahes läbi.
Kokkuvõttes võib öelda, et isa külaskäigu tulemusena on koduigatsus hoopis uuele tasemele viidud.
Viimasest paarist päevast ka. Töö-töö-töö kuus päeva järjest. Hotell on puupüsti rahvast täis, kohalik koolivaheaeg. Mõned kuupäevad on üle broneeritud, mistõttu on vaja osad broneeringud kahe toa vahele ära jaotada ja paluda külalistel tuba vahetada. On neid, kes mõistavad ja neid, kes räuskavad.
Täna (teisipäev – toim.) hommikul rentisin oma vabadeks päevadeks auto. Käisin Cairnsis ja ostsin reisiks suure kohvri. Isale seletuseks, et kõigil peale ühe lennureisi on 15-20kg pagasilimiit nagunii olemas, nii et pakin selle vast ikkagi täis. Filipiinide reisiks jätan lihtsalt Singapuri. Teel rendifirmasse suutsin suure varba VÄGA korralikult ära lüüa, firma postkasti võtme ära kaotada ja üles leida ja ennast korralikult läbi higistada. Nii et algus polnud eriti hea. Cairnsi sisse sõites oli suurlinna tunne kohe. Kohver sai suht kiiresti leitud ja peale hommikusööki mäkis (meie linnas ei ole sellist noh) sai preemiaks kinos käidud. Lisaks leidsin sellisest toredast kaubanduskeskusest nagu DFO (direct factory outlet ehk siis tehasemüük, põgusalt hindu võrreldes sai kiiresti selgeks, et mujalt pole üldse mõtet riideid osta) uhiuued American Eagle’i teksad 9 dollari ja t-särgi 8 dollari eest. Ehk siis täiskomplekt 150 krooni eest. Mõtlen mis ma mõtlen, siis Eestis selle raha eest võib pükstest und näha? Cartinist sain kunagi 299.- eest natukene kantavad ja oli hea meel, aga see oli hulk aega tagasi.
Tagasiteel juhtusin sõitma oma endise ratsu, Magna sabas. Mitte samasuguse, vaid päris sama, noh. Roolis oli igatahes miskine kahtlane isik, kuna too elas tee peal ainult piduripedaalil, niiet poolel teel möödus tast vihane Hyundaide (siinne põhiline rendiautode mark, ei tunne isiklikult kedagi, kes antud marki omaks) kolonn, sealhulgas ka mina oma metslooma Elantraga. Kerge nostalgia ikkagi tuli. Mõlgid olid alles :D
Homme on kavas koos töökaaslasega mööda trosse pidi läbi džungli kõlkuda Cape Tribulationis – www.junglesurfing.com.au. Põnev-põnev :)
See ka siis nüüd tehtud. Päris põnev oli nööri otsas kõlkuda :) Kõik said omale nimelised kiivrid, nii et paariks tunniks olid tervel 12-liikmelisel grupil päris vägevad nimed – Wonder Woman, Batman, The Joker, Lara Croft, Bambi, Darth Vader, Borat jms.
Pildid üleval aadressil http://picasaweb.google.com.au/aardhaart/JungleSurfing#
Päikest!
Thursday, September 17, 2009
rahu, ainult rahu
Et siis. Mul on tegelikult koduarvutis t2itsa olemas mingisugune algeline blogipost. Vaja ta lihtsalt kuhugi internetiyhendusega alasse transportida. Kannatust!
Friday, September 4, 2009
Äkshn.
Nii, isa on nüüd paar päeva siin olnud. Vahepeal oleme käinud ära rifil ja täna ka vihmametsas. Hea, et isa viitsib igal pool pilte klõpsutada, jääb mulle üle siia vähem kirjutada. Saab ta teile varsti seda ise näidata :)
Käisin isal järel rendiautoga, milleks oli lahtine Holden Astra. Tagasitulekuga oli igatahes katus all sõidust ühel pool nägu päevitus. Ülemus andis meile upgrade'i kahetoalisesse laguunivaatega aparmenti, tasuta filmid ja interneti.
Teel välja rifile nägime ka humpback whale'i ehk küürselgvaalasid (?), kes veest välja hüppasid ja mänglevalt paadi ümber ringi ujusid. Isa kahjuks sukelduda ei saanud, kuna diabeetikuna praagiti ta välja. Ei jõudnud talle piisavalt kiiresti öelda, et ta sinna kasti ka ristikese paneks. Endal oli üks elu parimaid sukeldumisi, päeva kolmas sait oli ikka täielik ponks. Aga kõigest pikemalt hiljem.
Käisin isal järel rendiautoga, milleks oli lahtine Holden Astra. Tagasitulekuga oli igatahes katus all sõidust ühel pool nägu päevitus. Ülemus andis meile upgrade'i kahetoalisesse laguunivaatega aparmenti, tasuta filmid ja interneti.
Teel välja rifile nägime ka humpback whale'i ehk küürselgvaalasid (?), kes veest välja hüppasid ja mänglevalt paadi ümber ringi ujusid. Isa kahjuks sukelduda ei saanud, kuna diabeetikuna praagiti ta välja. Ei jõudnud talle piisavalt kiiresti öelda, et ta sinna kasti ka ristikese paneks. Endal oli üks elu parimaid sukeldumisi, päeva kolmas sait oli ikka täielik ponks. Aga kõigest pikemalt hiljem.
Subscribe to:
Posts (Atom)
